Ükskord hipi – alati hipi

Dokumentaalfilm «Nõukogude hipid» rändab ümber vabaduse temaatika. Kõige otsesemalt tähendab vabadus piirangute puudumist. 

Lääne ühiskonnas mõõdame seda sageli materiaalsete ressurssidega, mis võimaldavad ihaldatud asjade omandamist. Vabadus tähendab võimalust osta uus iPhone või peesitada viietärnihotelli rõdul. Meie unistuste nirvaana asub luksusliku mugavuskultuuri õndsas rüpes.

Hipikultuur vastandub materiaalsusele. Õnn ei tule tarbides, vaid jagades, hoolides, elamuste jahil kulgedes. Seista tee ääres, näpp püsti, ja ujuda psühhedeelsuse pilvedes – see on vabadus. Terje Toomistu portreteerib just säärast, hipilikku vabadusekultust. Kuue aasta töö tulemusel valminud dokumentaal kattub paljuski Vladimir Wiedemanni raamatus «Maagide kool» kirjeldatuga. Keskmes on kamp praeguseks küpsesse ikka jõudnud hipisid, kes meenutavad hipiliikumist Nõukogude Liidu reglementeeritud korraatmosfääris. Räägitakse nii kokkupõrgetest miilitsaga, sattumisest psühhiaatriahaiglasse kui rännakutest sürrealistlikku unenäomaailma.