Säutsupääsuke – e-Eesti rahvuslind
Intervjuu Keiti Vilmsiga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Keiti Vilms.

FOTO: Rasmus Jurkatam

Internet, mida paljud põhjendatult ka interneeduseks nimetavad, pole muutnud mitte üksnes meie vaba aja veetmise ja sotsiaalse suhtlemise harjumusi, vaid ka keelelist väljendusviisi. Kirjandusele on see «needus» seni pigem hästi mõjunud, kuna autorid ei vaja oma tekstide avaldamiseks enam tingimata kirjastajate ja trükikodade abi ning ühtlasi pakub see suhteliselt paindlik ning tasuta kohe ja kõikjale leviv keskkond suurepärast platvormi uute žanrite tekkeks.

Nüüdisajal võime Eestis rääkida nii Facebooki- kui ka Twitteri-kirjandusest - kusjuures mõlema puhul on lipukandjaks noor ja kena naisterahvas. 2013. aastal pani oma Facebooki ajajoonel sündinud luuletused raamatukaante vahele Tiina Tammiste, tänavu kevadel tõusis kohalike raamatumüügiedetabelite tippu sotsiaalmeediakeskkonnas Twitter avaldatud tekstide valimiku välja andnud Keiti Vilms. Tema teose «@keitivilms» pealkirja all seisab tiitel «Eesti esimene säutsukogumik».

34-aastasest Vilmsist, kelle kalambuuride jagamine ning sõnaleidude tutvustamine sotsiaalmeedias teenib keelevärskenduse kiiduväärset ideaali, on kujunenud Twitteri postritüdruk. Tema ümber koondunud kohalike kalamburistide ja kalambuurisõltlaste üha laienevast ringist leiab tuhandeid koolinoori, aga ka näiteks president Toomas Hendrik Ilvese.

Luulerõugeid põdev Vilms on omamoodi digiajastu Koidula. Sarnaselt viimasega, keda kutsuti Emajõe Ööbikuks, kannab ka Vilms ühe oma kalambuuri järgi poeetilist ning tabavat hüüdnime – Säutsupääsuke. Ühtlasi on ta tegev Johannes Aaviku Seltsis, hallates selle Facebooki lehte. Tänavu märtsis pälvis Vilms 2016. aasta Keeleteo rahvaauhinna.

Meelitasin Keiti küberruumist välja kohvikulaua taha, et küsida, kuidas internet ja kirjandus tema isiku ja loomingu näitel sedavõrd tootliku liidu on moodustanud.

Millal ja mis asjaoludel tegid sa Twitteris esimese postituse?

2012. aastal käisin luuleüritusel Kuri Karjas, kus kuulsin, et Kaur Kender tegutseb Twitteris. See tundus põnev. Tegin ka endale konto, et näha, mis seal toimub. Alguses ei saanud ma muidugi midagi aru, kuna see oli päris võõras keskkond. Kui ma õigesti mäletan, oli minu esimene postitus samuti kalambuur, kuid hoopis teise kaliibriga kui praegused. Algul ei olnud mul üldse jälgijaid ja ma ei teanud ka ise, keda peaksin seal jälgima.

Ja mis edasi sai?

Aga siis re-tviitis keegi mingit mu postitust ja seepeale hakati mind märkama. Nii hakkasid tekkima jälgijad. Ja siis avastas mind Toomas Hendrik Ilves, kes on muide ise väga andekas kalamburist. Vahetasime Ilvesega omavahel kalambuure, mispeale soovitas ta mulle lugeda Ilmar Laabani «Rroosi Selavistet». Ja sealt hakkas kogu see pall veerema. See kõik oli 2013. aasta lõpus.

Kui palju sul praegu jälgijaid on?

Kohe saab täis kuus tuhat. Kui alustasin, siis oli neid kõigest käputäis, alla saja. Viimasel ajal olen oma haaret laiendanud: Twitterist lähevad mu postitused ka Facebooki. Ikka selleks, et jõuda oma keeleavaldustega võimalikult suure hulga inimesteni. Väga paljusid pole Twitteris, see on ikka rohkem nišivärk.

Kes need inimesed on, kes sind jälgivad?

Ega ma neid ei tunne, ei saagi tunda, sest neid on nii palju. Ma tean, et pool riigikogu jälgib mind. Kuid ma eeldan, et enamik on siiski noored, peamiselt gümnaasiumiõpilased.

Kas Twitter võimaldab jälgijatel anda ka mingit tagasisidet?

Jah, seal laigitakse ja re-tviiditakse. Ehkki laikimine pole seal sedavõrd aktiivne kui näiteks Facebookis. Mul on selle kohta ka kalambuur: «Mu süda laigib.»

On sul ka mingi mõtteline standard laikide kvantiteedile, mis määrab säutsu kvaliteedi?

Ei ole. Kuid mingi hasart ja sõltuvus tekib laikidega seoses ikka. Tänuväärne, kui märgatakse, mida ma teen, sellest aru saadakse ning seda väärtustatakse. Muide, sõna «laikima» on Johannes Aaviku poolt 1919. aastal pakutud uudissõna. Tõsi küll, tähenduseks «välja nägema» (eeskujuks inglise «to look like»), «laikimus» – «väljanägemine».

Kas kõik need algselt käputäiele tehtud postitused on seal keskkonnas ikka alles ning tagantjärele kõigile ligipääsetavad?

Jah. Mul on kontol üle kümne tuhande säutsu. Alguses postitasin ma sinna erinevatel teemadel, kuid nüüd juba mõnda aega vaid keelega seonduvat: kalambuure, sõnaleide, eesti luulet ja kirjandust ning keeleapsakaid.

Kümme tuhat on muljet avaldav arv. Ei päevagi kalambuuripostituseta?

Ei, päris nii ei ole – postitamine ei ole minu jaoks eesmärk omaette. See on ikka nii, kuidas tuleb. Mõnikord tuleb kaks-kolm päevas, kuid vahel ei tule ühtegi.

Kas tajud mingit sotsiaalset survet – et inimesed ootavad, tuleb pidevalt midagi postitada?

Merilin Pärli, kellega tutvusimegi Twitteris ja kes on mu raamatu toimetaja, ütles mulle Väikese Printsi sõnadega: «Kui sa oled midagi taltsutanud, siis sa ka vastutad selle eest.» Ma olen teatud mõttes Twitteri taltsutanud ning seega justkui ka vastutan – et pean andma oma jälgijatele seda, mille pärast nad mind jälgivad. Aga ma ise päris nii ei tunne. Küll aga olen siiski püüdnud jagada vähemalt ühe uudis- või unustatud eestikeelse sõna päevas. Leian neid «Eesti keele seletavast sõnaraamatust», kuid eriline lemmik on Paul Saagpaku sõnaraamat, mis aavikisme täis.

Kas sul on mingi enesetsensuur?

Ma olen oma jälgijate suhtelist noorust arvesse võttes jätnud postitamata nii mõnegi kahemõttelise kalambuuri, mingi tsensor on mul ikka peal. Ma olen tegelikult suhteliselt siivutu inimene. Algusajal oli mul ropu sisuga kalambuure rohkem. Raamatusse neid eriti ei jõudnud – soovisin, et seda kannataks ka vanaemale kinkida.

Kas Twitteri keskkonda saab tagantjärele toimetada?

Jah, ja ma olen seda ka teinud. Olen kustutanud algusaja kalambuure, kuna nad ei tundunud mulle enam piisavalt head. Mul on mingi kompulsiivse häire laadne asi – mu asjad peavad olema mingit kindlat moodi.

Kuidas osa neist veebipostitustest nüüd raamatusse jõudis?

Minu raamatu koostaja Merilin Pärli kammis kõik need kümme tuhat postitust läbi ning tegi sealt oma valiku. Mina sellesse ei sekkunud.

Twitteri piiriks seatud 140 tähemärki näib olevat sinu jaoks liiga palju...

Minu jaoks on see väljakutse – öelda ühe sõna või lausega ära mingi suurem mõte. Hea kalambuur on mitmetajuline ja keeleosav, kuid selline, millest inimene lugedes kohe aru saab, mis on teravmeelne või ühiskonnakriitiline.

Sinu enda raamatu kaante vahele jõudnud kalambuurid on üllatavalt hingelised ja isiklikud.

Jah, ehkki need säutsud ei ole seal küll päris kronoloogilises järjekorras, on see raamat tõesti teatavat tüüpi emotsioonide päevik – kõik need kalambuurid on tekkinud mingist isiklikust tundmusest. Aga Twitteris on nad siiani algses järjekorras, nagu nad millalgi kirja on pandud, ja neid sealt lugedes saab minu elust päris hea ülevaate. Seal on kordamööda nii tumedamaid kui ka kirglikumaid perioode.

Sel raamatul on morbiidsed mustad «mutinahast» kaaned.

Mul oli algusest peale nägemus, milline see raamat peaks välja nägema. Olema minimalistlik, mustvalge. Sõnad on selle raamatu staarid. Inspiratsiooni sain ka Ilmar Laabani palindroomikogu «Eludrooge ego-ordule» kujundusest ja formaadist. Laaban on üldse olnud mulle üks suurimaid eeskujusid sõnaloomes.

Kui palju su raamatut trükiti?

1500 eksemplari.

Võib vist väita, et sinu tegemiste läbi sotsiaalmeedias on kirjanduse juurde tulnud suur hulk noori inimesi.

Viimased paar aastat olen tegelenud eesmärgipõhiselt sellega, et noored ei unustaks eesti keelt, et eesti keel ei hääbuks. See on minu südameasi. Olen käinud palju koolides esinemas ning püüdnud noortele näidata, et eesti keel on hästi rikas: sõnavara on suur ning eesti keelega saab teha palju. Näiteks kõik need kalambuurid ja palindroomid... Just noori silmas pidades lõin ma Facebookis «salaluulegrupi», mil nimeks «Luul tiibades», et ärgitada neid kirjutama ning ühtlasi sahtlisse kirjutatud tekste avalikkuse ette tooma. Samuti korraldasin sellele seltskonnale luuleõhtuid. Käisime koos kord kuus. Sellest kasvas välja mitu sõpruskonda. Mina sellega praegu enam ei tegele – see asi elab oma elu edasi ka ilma minuta.

Praegusaja humanitaarteadustes on keel juba pikemat aega üks keskseid teemasid. Muuhulgas leitakse, et inimene on keeles justkui vangis; et see sõnavarast ja süntaksist piiritletud pudelikael, kust kõik inimlike mõtete, tunnete ja aistingute kirjeldused peaks läbi mahtuma, on liiga kitsas.

Kalambuuride tegemine ja levitamine on minu jaoks katse seda pudelikaela laiendada, muuta keel meediumina paindlikumaks. Ma armastan ja austan väga õigekeelt, samas leian, et iga tõeline sõnakunstnik loob lõpuks oma keele ise. Nii näiteks on sellega hakkama saanud paljud luuletajad ja räpparid. Eks ma püüan samuti keelega eksperimenteerida, avada selle kasutamata potentsiaali, näidata tema ilu ja võimalusi.

Mulle tundub, et sul on autorina oma käekiri täiesti olemas.

Jah, mul on endal ka selline mulje jäänud. Hiljuti kutsuti mind säutsuma Mihkel Raua telesaatesse «Kolmeraudne». Tegin seda anonüümselt, kuid väga paljud vaatajad, kes mind varasemast teadsid, tundsid mu kohe ära.

Sinu suhe keele – ning iseäranis teatud sõnadega – tundub mulle kui lugejale erootiline.

Artur Alliksaar ütles: «Sõna on mu kirg ja nõrkus.» Jah, nii ka minul, ma olen sõnaihar. Seda on ka teised märganud. Kirjanduskriitik ja Vikerkaare ajakirja toimetaja Kajar Pruul kirjutas kord Facebookis, et filoloogina osaleks ta muuhulgas ka Keiti Vilmsi seksuaallingvistika seminaril.

Kas sul on mõni väljakujunenud lemmiksõna, mida suhu võttes läheb alati tuju heaks?

Minu suhe sõnadesse oli kirglikum perioodil, mil ma vallaline olin. (Naerab.) Mulle meeldivad väga sõnad nagu kirg, iha, hurmav, lummav, sulnis...  On tore kuulda, kui keegi soovib sulnist päeva. Selliseid sõnu kasutatakse häbematult vähe. Hiljuti köitis mind sõna lummutis, mis tähendab viirastust ja kummitust. Andrus Saareste Eesti keele mõistelisest sõnaraamatust leidsin kord sõna helema, mis tähendab armastama.

Kas sinu tegevus Twitteris on aidanud mingeid sõnu käibele (tagasi) tuua?

Jah, mingil määral kindlasti. Sellega on seotud üks lugu. Nimelt tviitisin millalgi, vist 2014. aastal, Johannes Aaviku sõna härtu, mis on teisisõnu südameasi. Üks minu jälgija saatis mulle mõni aeg hiljem oma lõpukirjandi laua tagant Twitterisse privaatsõnumi küsimusega, milles tundis muret, kas õpetaja saab sellest aru ega loe veaks, kui ta seda sõna oma tekstis kasutab.

Ja mida sa talle vastasid?

Vastasin, et kasuta kindlasti. See on eestikeelne sõna, mis on kirjas ka õigekeelsussõnaraamatus. See lugu läks mulle südamesse ja on meelde jäänud.

Mida tähendab paberraamatu avaldamine ühele netikirjanikule?

Hea tunne on. See on nüüd pärisasi, mitte lihtsalt ühe internetikülje kaduv voog. Hiljuti, andes Tallinna 21. koolis eesti keele tundi, ütles Jaanus Adamson klassile: kui teha midagi piisava järjekindlusega, on võimalik muuta eesti kultuuri, luua uus kirjandusžanr.

Sul on raamatus selline kalambuur: «Luuletus ees, õnnetus taga.» Kas sul endal on mõne postitusega – millest paljusid võiks mikropoeesiaks pidada – samuti läinud?

Ei tea, et oleks. Küll aga seostan end selle originaalütlusega «hooletus ees, õnnetus taga» ehk mind vaevab rahutu hinge sündroom. Luules ja sõnaraamatuis leian lohtu.

***

Keiti Vilms alias Säutsupääsuke

Sündinud 16.02.1983

Twitter: @keitivilms

instagram: @keitivilms

facebook.com/keitivilms

facebook.com/J.AavikuSelts

***

Twitter on 2006. aastal tegevust alustanud suhtlusvõrgustik ja mikroblogimise veebisait. Twitter võimaldab kasutajatel edastada lühisõnumeid, mida kutsutakse säutsudeks (inglise keeles tweet). Säutsud on kuni 140 tähemärki pikad ja need ilmuvad autori veebipäeviku infovoona. Kasutajad saavad üksteist jälgida (inglise keeles follow).

Allikas: et.wikipedia.org

Tagasi üles