Meie igapäevast kalambuuri anna meile tänapäev...

Haiku Siim Pauklini raamatust. Foto: Raamat.

Kalambuur on kirjanduslik kähkukas. Siin pole mingit pikka eel- ega järelmängu. Ja lõpp – olgu see kuitahes rahuldustpakkuv – tuleb lugejale ajaliselt kiiremini kui finišijoon jooksusprinterile. Seega maheneb ka võimalik pettumus, kuna kalambuur ei kuluta liigselt aega ega tähelepanu. Majandusterminites väljendatult on kalambuuride lugemine hea äri: kulud ja riskid on peaaegu olematud, võimalik tulu päris suur.

Hea kalambuur on ühtaegu nii teravmeelne kui ka sõnaosav. Kalambuurimeister ei saa vastupidiselt luuletajatele ja prosaistidele panna paberile lõtva ja lohisevat teksti, lootes, et küll tähistajad tekitavad ise tähendusi justkui seisvad õunad äädikakärbseid, et küll väline kvantiteet hakkab mingil hetkel sünnitama sisulist kvaliteeti.

Kalambuuri kannab mängurõõm, autori soov ja suutlikkus lustida ühtaegu nii mõtetes kui ka keeles. Keelemänguline kalambuur mängib keelt tema enese vastu välja, kasutab temas esinevaid kõlasarnasusi või kollektiivsesse keeletajusse klišeedeks settinud keeleüksusi (väljendid, vanasõnad, kõnekäänud, tuntud tsitaadid jne) uute tähenduste loomiseks, realiseerides nii keele kasutamata potentsiaali ning andes kulunud sõnadele ja väljenditele uue elu.

Eestis on kalambuurikunst jõudnud arvestatavale tasemele nii tekstide hulgalt kui ka tasemelt ning žanr ise ja kohalike tegijate loomingu paremik vääriksid juba omaette antoloogiat. Nõukogude ajal ilmus kalambuure peamiselt ajakirja Pikker rubriikides «Verbaarium» ja «Sõnaseletusi». Tunnustatud tegevkirjanikest, kes oma teostes kalambuure avaldasid, meenuvad mulle esmajoones vaid Andres Vanapa ja Aleksander Suuman.

Alates Eesti taasiseseisvumisest (mil koos vana riigikorraga kadus ühtlasi riiklik tsensuur) ning läinud sajandi viimastel aastatel toimunud interneti (ja sealsete sotsiaalmeedia platvormide) levikust on kalambuurikunst järjest enam õitsele löönud. Muuhulgas on selle elav tõestus keeleväänajaid ja sõnataltsutajaid ühinema kutsuv eestikeelne Facebooki grupp «KalambuuR», millel on praeguseks ligemale 16 000 liiget.

Tuntud eesti kalamburistidest väärivad minu valikulise mälu ja subjektiivse maitse kohaselt märkimist eelkõige: Kivisildnik, Jüri Paet, Veiko Märka, Contra, Aapo Ilves, Olavi Ruitlane, Jan Kaus, Leo Luks, Marko Mägi, Margo Vaino, Chalice, Kaupo Meiel, Siim Pauklin ning – viimase, ent teistest mitte vähemolulisena – selle nimekirja ainuke naisterahvas, Keiti Vilms. Järgnevas vaatlen kähkuka vormis kolme viimatinimetatud autori tänavu ilmunud kalambuurikogusid.

Siim Pauklin «Viis ürgelementi ja koer». Foto: Raamat.

Siim Pauklini «Viis ürgelementi ja koer» on mõtteline jätk tema seitse aastat varem ilmunud haikukogule «Aheldatud Jõgeva». Pauklin on suur meister edastama sõnadega pisikesi pildikesi, temas on nii fotograafi kui ka filosoofi. Tüüpiliselt haikumeistrile ning erandina kohalike tippkalamburistide seltskonnas leidub tema kirjanduslikus autorihoiakus rohkem melanhooliat kui ühiskonnakriitilisust või künismi. Mis on mulle väga sümpaatne.

Mõned näited: «Põlenud kodu / nii palju asju / milleta saab elada» (lk 110), «Hauaplaatidel / daatumite vahel / kriipsud» (lk 117), «50 aastat koos / vanapaar tähistab oma / kannatlikkust» (lk 103). Samuti on Pauklin osav edastama vähem kui kümne sõnaga terviklikku ja toimivat kirjanduslikku kujundit: «Lombid kruusateel / meie elud ei puutu / teineteisesse» (lk 15), «Pehmed banaanid / pruunide plekkidega / eakate piknik» (lk 52).

Satiiri, mille jaoks on sedasorti kirjanduslik lühivorm justkui loodud, valdab Pauklin samuti kõrgtasemel: «Kodust väljudes paneb anarhist turvasüsteemi tööle» (lk 127), «Raamatupoe ust / hoiab sulgumast / kirjaniku elutöö» (lk 72), «edutamine / käe ulatuses / süütan bossi sigari» (lk 101). Minu isiklik lemmik on selles raamatus kalambuur «Ajurünnak / koerakett su kolbas / tõmbub pingule» (lk 67) ning üks selline tekst, milles on filosoofilisus, melanhoolia ja satiir kõige harmoonilisemal moel ühendatud: «vana eremiidi krants / otsib kõrvalist kohta / kus surra» (lk 115).

Kaupo Meiel «Lühistu koosolek». Foto: Raamat.

Kaupo Meieli «Lühistu koosolek» on teeneka lühivormide meistri koondkogu – enamikku sellest on avalikkus saanud lugeda juba varem. Meieli tekstid pretendeerivad eelkõige vaimukusele ning tulevad sellega enamasti veenvalt toime. Võrreldes Paukliniga on ta selgelt ajakajalisem ja sotsiaalpoliitilisem.

Meiel otsib teravmeelseid keelemänge kasutades toormaterjalina stampväljendeid, sõnade kõlalist sarnasust või sarnast etümoloogilist tüve: «Raamat taimetoitluse kahjulikkusest. «Ma langesin esimesel sojasuvel»» (lk 40), «Saunalise mure: Eestis ei võidelda vihakuritegudega» (lk 43), «Annan teile kõigile elamisloa: elage, kui tahate» (lk 10).

Mind kõnetasid Meieli kogumikus eelkõige küünilisema alatooniga miniatuurid, nagu nt: «Tark inimene tellib küsitluse, arukas inimene tellib küsitluse tulemuse» (lk 47), «Eakate päevakeskuses toimub märja puusärgi show» (lk 11), «Kõneminut nüüd ainult 60 sekundit» (lk 26).

Keiti Vilms «@keitivilms». Foto: Raamat.

Keiti Vilmsi «@keitivilms» sisaldab umbes 150 kalambuuri, millest suur hulk on kõigest ühe- või mõnesõnalised. Ta saavutab soovitud tähendusnihke – ja sageli ka uuskeelendi – kõigest ühe tähe asendamise, liitmise või kustutamisega: «Helgeltnägija» (lk 24), «Sotsiaalpõrgustik» (lk 163), «Sa oled mu hellollus» (lk 9), «Kes silmist, see südames» (lk 28).

Vilmsi tekstid on naiselikud, suhteliselt isiklikud ning seega ka üsna isikupärased. Raamatusse koondatud kalambuuridest joonistub välja teatav elutunnetus ja isegi teatav narratiiv: «Võta üks ja ihka teist» (lk 88), «Huulevaikne öö» (lk 36), «Mul on sulle üks kireloomuline pakkumine» (lk 89), «Sa oled süüdi kehaigatsuse tekitamises» (lk 100), «Elu pärast hurma» (lk 113), «Laske sisse depressandid» (lk 106), «Kõik neuroosid ma kingiksin sulle» (lk 66). Need tekstid aitavad keelt ja lugeja keeletaju loomuomasest tardumusest välja, virgutavad sõnu uuele elule.

Keiti Vilmsi raamat on nii tekstide stilistika kui ka taseme poolest väga hea tervik. Mulle meeldisid ja jäid sealt meelde kõige enam need kalambuurid, kus autor flirdib frivoolsustega (nt «Lõpetasin ülikooli cum laubal», lk 70) ning langeb keelemänge tehes põhjatusse absurdi (nt «Päev on lühike, kuid ööbik», lk 53; «Kas soovite liha oma salatisse? / Tänan ei, ma olen veekann», lk 75), haarates mind lugejana sellesse semantilisse vabalangemisse kaasa.

***

Siim Pauklin

«Viis ürgelementi ja koer»

152 lk

post_factum 2017

***

Kaupo Meiel

«Lühistu koosolek»

160 lk

post_factum 2017

***

Keiti Vilms

«@keitivilms»

176 lk

Tänapäev 2017