Ainuüksi plaadiseeria «Great Maestros» raames on ilmunud seitse albumit, neist kaks duubelalbumitena. Sarja esimene duubel, millel musitseerib Orchestre de la Suisse Romande tollase peadirigendi Neeme Järvi käe all, oli suunatud eelkõige prantsuskeelsele muusikahuvilisele ning levitamiseks väljaspool Eestit, kuid maestro kindel soov oli, et plaadibrošüüris oleks peale prantsus- ja ingliskeelse ka eestikeelne tekst. Või täpsemalt – eelkõige eestikeelne, sest dirigent on eestlane ja Estonian Record Productions on Eesti firma.
Viimane, maestro juubelile pühendatud duubel, millel peateostena kõlavad Kalle Randalu ja ERSO esituses Johannes Brahmsi klaverikontserdid nr 1 d-moll ja nr 2 B-duur ning millele lisab juubelihõngu Carl Maria von Weberi «Jubel-Ouvertüre», peaks käesolevate ridade kirjapaneku ajal olema parajasti teel plaaditehasest Eesti poole ning peaks esmakordselt muusikahuvilisteni jõudma juubilari sünnipäevakontsertide aegu Estonia kontserdisaalis.
Kõrvaloleva joonistuse autor on teine vaba Eestimaa kange patrioot Heinz Valk, kellel palusime visandada Neeme Järvi portree natuurist orkestriproovi ajal spetsiaalselt sarja «Great Maestros» esikaane kujunduseks. Ma ei pakkunud Postimehele käesoleva mõtteavalduse juurde seda Heinz Valgu lakoonilist, kuid samas monumentaalsena mõjuvat joonistust mitte selleks, et teha varjatud reklaami jätkuvalt ilmuvale CD-sarjale, vaid seetõttu, et teadaolevalt meeldib see maestrole endale ja samuti ta abikaasale.
Eestluse jutult on sobiv üle minna dünastia teemale, sest vaatamata kujunenud olukorrale, et Neeme Järvi laste Paavo, Kristjani ja Maarika haridustee ja muusikukarjäär on kulgenud peamiselt Eestist eemal, on neist ometi kasvanud tõelised eestlased. Ja muuhulgas olgu öeldud, et kuigi nende ema Liilia pole etniliselt päritolult eestlanna, on maestro suutnud oma abikaasa ümber «vormida» rohkem eestlaseks, kui seda on paljud päris eestlased.
DÜNASTIA RAJAJA. 18. sajandil tegid Saksamaal ilma Johann Sebastian Bach ja tema pojad. Nimi Bach muutus peaaegu et muusiku sünonüümiks. Sarnane lugu on Maarjamaal Järvidega. Paavo, Kristjan ja Maarika ei vaja vist küll tutvustamist. Teine Järvide-muusikute haru lähtub Neeme vanemast vennast Vallost, kelle pojad on keelpillimängijad Teet ja Andrus, ning omakorda Teedu abikaasa Mari on pianist. Edasi ei suuda enam hästi ajaga sammu pidada, iga mõne aasta järel ilmub kontserdiafiššidele keegi uus sama perekonnanime kandev tegelane. Tšellist Marius, viiuldajad Miina ja Martin, vioolamängija Madis, pianist Mihkel... hakkab juba segamini minema, kes on kes.
Neist paljudest Järvi nime kandvatest muusikutest on meil kõige loomingulisem suhe kujunenud ehk Kristjaniga. Ta on juhatanud mu kolme teose esiettekandeid, aga ka varem kõlanud muusikat, viimati veebruaris Shanghais Aafrika-teemalist oratoriaalset teost «Müstilisel Kaydara-maal». Meie arusaamad muusikast on sarnased, mistõttu suudab Kristjan avastada mu loomingust seda, mis mõnele teisele dirigendile jääb märkamatuks või tundub ebaoluline. Kristjan on muusikas dissident, teisitimõtleja ning seetõttu võivad puritaanlik-akadeemilise esteetika eelistajale tema repertuaarivalikud ja tõlgitsused olla mõnikord täiesti vastuvõetamatud. Eks aeg näitab, milline jälg jääb Kristjanist muusikasse.
INIMENE. Ülevoolav energia isegi pea kaheksakümnesena, tohutu ideedetulv, piiritu armastus muusika ja Eestimaa ja oma pere vastu, muhe huumor, hea seltskonnavaim, Inimene suure algustähega...
Kallis Neeme, loodan, et endiselt ikka loed aeg-ajalt Postimeest. Igatahes kasutan juhust, et soovida Sulle ajalehe veerul väärika juubeli puhul õnne, jätkuvat loomingulisust, raugematut energiat, armastust, kanget tervist ja pikka iga, ning tean, et paljud muusikasõbrad ja lihtsalt head sõbrad ühinevad selle õnnesooviga.