Stiljagad, biitlid, balalaikad, valged maikad

Hetk lavastusest "Gogoli disko". Foto: Gabriela Liivamägi

Müstik-prosaist-rahvavalgustaja Paavo Matsini «Gogoli disko» ei ole just selline materjal, mida saaks päris üheselt võtta, ning võib ette kujutada, kui keeruline, aga samas kindlasti lõbus võis olla selle materjali lavale toomine.

Suvelavastus «Gogoli disko» ei ole tüüpiline suvelavastus. Seda ei mängita salakavala heitliku ilma ja ablaste sääseparvede meelevallas kusagil inimestest ja jumalast hüljatud võsas, vaid kenasti ja turvaliselt teatrimaja katuse all, mis klimatoloogilisi perspektiive arvestades võibki olla meie suveteatri ainumõeldav tulevik. Aga peamine on see, et publik on näitlejatega kohad vahetanud. Istub tribüün-toolidel pöördlaval, laseb ennast toimumispaikadesse sõidutada ning saab end lõpuks ometi tunda sündmuste keskpunktis. 

Pruunid püksid, pruun maailm

Niisiis on tsaarivõim tagasi. Eestlasi peaaegu ei olegi, aga Viljandi on alles. Vikerkaare restoran on taas üles ehitatud ja tramm käima pandud. Pöörlemine on «Gogoli disko» peamine kontseptsioon-šiffer-kood. Pöörlemine nii otseses kui ka kaudses mõttes. Pöördlava pöörleb koos publikuga mõnusas kultuuri- ja puhkeparkide direktsiooni karusselli tempos ning see põnev tehniline detail käivitab organismis automaatselt füsioloogilised reaktsioonid. Sisekõrvas asetsev tasakaaluaparaat on häiritud ja püüab  juhtimist oma kontrolli alla võtta. Ja lisaks ei käi tegevus mitte niivõrd lineaarsel tulevikuajal, kuivõrd ühes võimalikus metafüüsilises paralleeluniversumis.

Pöörlemist võiks muidugi veelgi stiilsemalt enda kasuks pöörata. Pöörlev lava paneb pöörlema ka lõhnad. Elegantse daami peen otse-Pariisist-parfüüm, iseteadliku härra nahkkingade värske viks. Miks mitte lisada veelgi enam stiilitruid paberossipahvakuid. Las saalis lehvida poslamaslaga praetavate tatrapliinide ving!

«Gogoli disko» ei ole mitte niivõrd düstoopia, kuivõrd omalaadne retro-futu-ekskurss.

Matsin ei olegi teab mis autoritaarne autor, hermeetilisuse erinevaid avaldumisvorme ta ei poolda ning tema poolest võiks võtta seda lugu kasvõi Odessa-kabaree-raamatuna. Lavastaja Ott Aardam on tuntud hea dramaturgia- ja sõnatunnetuse poolest, dramatiseerija Ivar Põllu on teksti kohendanud lavale vastuvõetavasse vormi ning arendanud ühtlasi mitut liini edasi. Tegevus toimub tulevikus, mis meenutab minevikku.

Mõnel juhul on nüüd piirid veidi selgemad – niipalju kui see võimalik on –, samas on kohati värve natuke liiga paksult saanud. Eriti kipub see domineerima beatles-manʼi ja melomaani Vasja tegelaskujus. Andres Noormets on Ugalas ametlikult tagasi ja teda on tore taas laval näha, kuid elukunstnik-neemelallilik-poolpoliithipi Vasja mõjub mõnevõrra üheplaaniliselt ülepakutuna isegi selles üsna sürreaalses ja absurdi järgi lõhnavas kontekstis.

Taskuvaras ja stiljaga Konstantin Opiatovitš on Gogoli maale-, selles kontekstis siis pigem linnatooja. Valget tolmumantlit ja kaabut kandev Opiatovitš on käinud läbi paksust ja vedelast, tunneb elu ja inimesi. Andres Tabun lisab karakterile hämaramaid ja süngemaid pooltoone, mõjub väga usutavalt ja nauditavalt ning vaatamata sõbralikule välimusele ei sooviks temaga ühes trammis sõita. Vahel pruunis džempris ja pruunides viigipükstes, vahel maikas ja hommikumantlis ringi askeldav kitarrist-ignorant Grigori Mansetovitš Mansett (tuntud ka Santana nime all) Tarvo Vridolini esituses on pühendunud ja samas ebakindel ning kindlasti üks lavastuse kandvamaid rolle. 

Lokaali Romaan haruldasest eesti soost baaridaam Katerina (Kadri Lepp) ei taha probleeme ja elab võimalikult vaikselt, plaksutab sõrmepikkuste ripsmetega, kannab vägevat meiki ja maitsekaid kirjulillelisi sokke kõrgete kontsadega, annab lavastusele juurde naiselikku pehmust ning kohati suisa religioosset pühendumust.

Torukübar ja paljad jalad

Ja muidugi Gogol ise, kes on ühest küljest justkui surnud, ent samas elusam kui mõnigi. Ugala «Gogoli disko» ei ole romaani üks ühele dramatiseering ning sestap ei ole erilist mõtet kahte teksti kõrvutada. Ent kui raamatus mõjus mullalõhnaline Gogol omamoodi zombilikult, siis Janek Vadi  kehastuses ei tee ta laval küll samuti justkui eriti midagi, ei sekku ega õpeta, lihtsalt on, kuid samas mõjub kuidagi palju elusamana. Kõikemõistev pilk, must torukübar ja paljad jalad, malbe kõigemõistmine ja vene hinge sajanditepikkused kannatused pilvena ümber hõljumas.

Häid rolle ja värvikaid karaktereid niisiis jagub, kuid peategelane on sedakorda siiski lavakujundus, õieti pöördlavakujundus, kui korrektne olla. Publik sõidab väga elutruult lavale toodud raamatubaarist Romaan sujuvalt kommunaalkorterisse-privaatparadiisi, kus taevani kõrguvatel pruunidel sektsioonkappidel kiirgab ja sätendab igavene tšehhi kristall ning selle vahele pugenud karupojad õõtsutavad enda vahel muusika rütmis, kui arvavad, et keegi ei näe.

Viljandi underground-eliidiurgas Romaan on üks kummaline paik, mis ärkab ellu öösel. Sattusin kord sinna päevavalges, kuidagi natuke kurb ja troostitu oli. Kulunud mööbel, päevinäinud põrand, rääsunud õlle- ja veinihõng. Teine asi on pärast keskööd, kui hämarus peidab endasse aja armid ning ruum lööb seal ringi sagiva rahva kiirgavatest silmadest särama.

Ugala versioon «Gogoli diskost» on kahtlemata õnnestumine kasvõi selles mõttes, et õnnestub ebatraditsioonilisi vahendeid kasutades ja ebatraditsioonilist teksti aluseks võttes paariks tunniks ellu äratada omamoodi traditsiooniline Viljandi, mis on küll tublisti nihkes ja justkui ei mahuks kuskile, kuid samas on igaühele kuidagi oma.

Lõpusteeni saab näha läbi antikvariaadi akna. Balalaikaorkester mängib biitlite «Yesterdayd». Publikule vaatavad vastu sajad kulunud raamatukaaned ammu unustatud autoritelt, kaks lintmakki ja geiša-lits-ikebana ehk prokuröri tütar (Aili Nohrin).

Arvustus 

Paavo Matsini «Gogoli disko» põhjal valminud suvelavastus.

• Lavastaja Ott Aardam
• Dramatiseerija ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu (Tartu Uus Teater)
• Kunstnik Ott Kangur
• Kostüümikunstnik Pille Küngas
• Valguskunstnik Rene Liivamägi
• Videokunstnik Katre Sulane
• Osades Janek Vadi, Andres Tabun, Andres Noormets, Rait Õunapuu, Peeter Jürgens, Tarvo Vridolin, Aarne Soro, Margus Vaher, Kadri Lepp, Triinu Meriste, Vilma Luik ja teised