Praegu saavad Marguse lähedased kirju võõrastelt sõnadega: «Ma ei tundnud Margust, aga tema raamat muutis mu elu» või «päästis mu elu» või «aitas mu last». Oma aususe, siiruse, julgusega. «Nullpunkti» lugu oli Margusele valus jutustada, aga siiski käis ta lõputult rääkimas koolides ja mujal nii koolikiusamisest kui depressioonist, isegi kui tal endal oli raske periood, kus ei tahaks kedagi näha. Lihtsalt sellepärast, et äkki on publikus üks noor, kes hetkel üle kõige vajab seda julgustust. Nendest teemadest kirjutades ja rääkides sai ta kohe ka inimeseks, kellele oma valusaid lugusid jutustati-kirjutati.
Tema ausus julgustas võõraid ja tuttavaid, nooremaid ja vanemaid teadmisega, et «ma ei ole üksi». Teadmisega, et kusagil on keegi veel, kellega on nii juhtunud, kes on samamoodi end tundnud. Tänu talle teavad paljud vaimsest tervisest rohkem kui enne — et depressioon on haigus nagu iga teine, mis ei küsi sugu, vanust, haridustaset, palganumbrit, perekonna suurust või andekust ega seda, kas ollakse «ise noor inimene, käed-jalad otsas». Margus Karu ühiskondlik panus ainuüksi esimese raamatu ja sellega seotud teavitustööga oli suurem kui mõnel autoril eluaegse kirjutamise puhul.
Tema panust kirjanikuna võib nimetada võrdlemisi tagasihoidlikuks selle kõrval, milline oli Margus Karu inimesena. Kuna praegu ilmuvad temast tõsised pildid koos faktiga, et ta oli kirjanik, kes kirjutas tõsistest valusatest teemadest, võib jääda mulje, et Margus oli üksik nukrutseja, vaikne tõsine mõtiskleja. Aga nii see ei ole. Inimesi tõmbas Marguse poole. Ta oli sõbralik, siiras, abivalmis, lahke ja andis kaalumata viimase käest ära, kui kellelgi vaja oli.