Margus Karu piiritu siirus

Kirjanik Margus Karu 1984 - 2017. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Margus Karu oli kirjanik. Tema 25-aastasena kirjutatud debüütromaan «Nullpunkt» puudutas väga paljusid inimesi, nii neid, kes on praegu 12-aastased kui tema enda põlvkonda, 32-aastaseid. See teeb juba mitu juba põlvkonda tema enda eluajal, lisaks inimesed, kes said Karu loomingust osa samanimelise kinofilmi ja teleseriaali kaudu.

Praegu saavad Marguse lähedased kirju võõrastelt sõnadega: «Ma ei tundnud Margust, aga tema raamat muutis mu elu» või «päästis mu elu» või «aitas mu last». Oma aususe, siiruse, julgusega. «Nullpunkti» lugu oli Margusele valus jutustada, aga siiski käis ta lõputult rääkimas koolides ja mujal nii koolikiusamisest kui depressioonist, isegi kui tal endal oli raske periood, kus ei tahaks kedagi näha. Lihtsalt sellepärast, et äkki on publikus üks noor, kes hetkel üle kõige vajab seda julgustust. Nendest teemadest kirjutades ja rääkides sai ta kohe ka inimeseks, kellele oma valusaid lugusid jutustati-kirjutati.

Tema ausus julgustas võõraid ja tuttavaid, nooremaid ja vanemaid teadmisega, et «ma ei ole üksi». Teadmisega, et kusagil on keegi veel, kellega on nii juhtunud, kes on samamoodi end tundnud. Tänu talle teavad paljud vaimsest tervisest rohkem kui enne — et depressioon on haigus nagu iga teine, mis ei küsi sugu, vanust, haridustaset, palganumbrit, perekonna suurust või andekust ega seda, kas ollakse «ise noor inimene, käed-jalad otsas». Margus Karu ühiskondlik panus ainuüksi esimese raamatu ja sellega seotud teavitustööga oli suurem kui mõnel autoril eluaegse kirjutamise puhul.

Tema panust kirjanikuna võib nimetada võrdlemisi tagasihoidlikuks selle kõrval, milline oli Margus Karu inimesena. Kuna praegu ilmuvad temast tõsised pildid koos faktiga, et  ta oli kirjanik, kes kirjutas tõsistest valusatest teemadest, võib jääda mulje, et Margus  oli üksik nukrutseja, vaikne tõsine mõtiskleja. Aga nii see ei ole. Inimesi tõmbas Marguse poole. Ta oli sõbralik, siiras, abivalmis, lahke ja andis kaalumata viimase käest ära, kui kellelgi vaja oli.

Ta võis kuulata täie empaatia, huvi ja abivalmidusega ära kellegi loo sellest, kui raske elu on, sest autol läks rehv katki ning kui vestluskaaslane taipas küsida, et kuidas tal endal siis ka läheb, tunnistada, et tal ei ole kunagi nii raske olnud kui just praegu. Ja siis tegi ta nalja, mille peale nii ise kui vestluspartner pisarad silma naersid. See nali ei olnud teesklus, et kõik on korras, vaid Margus oligi kõige naljakam inimene – naer oli tema ümber enesestmõistetav. Ja see naer oli nii kaasakiskuv. Ma ei suuda uskuda, et on võimalik maailm, kus Marguse naeru enam ei ole.

Ta oli julge. Julge proovima lahendusi, mida keegi polnud varem proovinud – nii oma erinevates töödes ja kutsumustes kui ka eraelus. Kui midagi oli halvasti, oli tal julgust seda muuta – vahetada tööd, paarisuhet, elukohariiki, harjumusi, mugavustsooni. Ta tegi end ümbritsevad inimesed nii palju õnnelikumaks ja see on miski, mida pole võimalik vääriliselt sõnades edasi anda. Ta rikastas päriselt nende inimeste elu, kes temaga kokku puutusid. Filmivõtetel võis ta oma sõbralikkuse ja huumorimeelega öö läbi üleval hoida kahesaja inimese energiat isegi nendel hetkedel, mil ta enda hinges jaks täiesti otsas oli. Ta korraldas suuri «Vallaliste pidusid» nii Tartus kui ka Tallinnas, et luua inimestele võimalusi leida õnne ja armastust. Ja kui ka tema enda süda samal ajal puruks oli, siis ta oli sellest üle ikka huumori ja usuga, et kellelgi on praegu seda võimalust vaja rohkem kui tal endal teki sees toibuda.

Nii mõnigi inimene – lähedasem või kaugem – on kirjutanud sotsiaalmeedias, et Margus oli liiga hea selle maailma jaoks. Oma lahkuse, soojuse, heatahtlikkuse, andmisega oli ta erakordne inimene. Ta oli sõbralik kõigi vastu ja aitas sellega paljusid, ta nägi inimeste avastamata potentsiaale ja aitas neid realiseerida, nagu see oleks kõige enesestmõistetavam asi, et ta kellegi teise tõstmisse oma aega ja energiat panustab. Margust armastati.

Margust armastatakse.

Ma nägin teda oma sõpradest kõige rohkem, ta justkui jõudis igale poole – ühel päeval kirjutas ta siin kohvikus, teisel hoopis teises linnaosas, silmasin teda trammiaknast ja iganädalaselt majas, kus me mõlemad töötasime. Suur osa mu sõpru, töid, kodusid, igapäevaseid väikesi õnnesid on seotud Margusega.

Kui me tutvusime, läksin pärast Margusega kahekesi tema poole midagi tooma ja ülejärgmisel päeval läksime Muhumaale telkima. Ta avaldas arvamust, et ma ei tohiks võõraid nii pimesi usaldada, aga ta polnud kunagi võõras. Sel praamisõidul Muhule tundsin, et pole kunagi olnud nii õnnelik – ja et maailmas siiski on olemas minu inimesi, ma ei ole üksi. Usun, et sama tunde tekitas ta väga paljudes. Margus lähenes elule lustiga, tabudeta. Nädala ajaga juhtus temaga Ameerikas või Austraalias või mujal rohkem kui enamikul elu jooksul.

Viimastel aastatel kirjutas Margus veel ilmumata lasteraamatu «Hobuse Henry unenägu», mis nagu kõik klassikalised head lasteraamatud kõnetab täiskasvanut vähemalt sama palju kui väikest lugejat.

Margusel oli sära, mis hakkas külge igale inimesele, kes temaga kokku puutus. Hakkas külge see, et raskes olukorras on ikka võimalik naerda, et naeratus ei maksa midagi, et lahke saab olla ka siis, kui endal taskus sentigi pole. Ma ei mäleta, et ta kunagi kellegi kohta halvasti oleks öelnud. Margus käis südamega rada ja sel rajal turviseid ei tunta.

Margusest jääb täitmatu tühimik. Ainus, mida me teha saame, on olla iga päev rohkem nagu Margus Karu – osaleda üksteise elus, näha igas vastutulijas võimalust uuteks äratundmisteks. Ja proovida elada iga päev nii hästi ja nii õnnelikult, et oleks Marguse eest ka elatud.

Sügav kaastunne Margus Karu perele ja lähedastele. Puhaku ta rahus ja vabaduses.