Eesti kultuuri täheatlas: Eesti suur narratiiv

Lennart Meri Foto: Toomas Huik

«Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka ega on olnud paiksed, ühele asualale truud. Tunneme nimepidi oma allikasilmi ja suuremaid puid, jõekäärusid ja moreeninõlvu, mida nõudlikult mägedeks nimetame, ja igaühe juurde on meil mõni pärimus. Maa kõneleb meiega meie keeles, kuid muidugi ei ole see metsade ega vete hääl, mida kuuleme, vaid kümnete põlvkondade sosin, nende tööde ja rõõmude, vaevade ja heitluste, tõdede ja vastutõdede kauge kaja. /---/Ometi oli ka selline aeg, kus allikail ja alasti kaljudel veel puudusid meie nimed, kus Eesti oli alles loomisjärgus.»

Need on katkendid Lennart Meri «Hõbevalge» (1976), «tuulest ja luulest» reisikirja esimestelt lehekülgedelt, mis mõjuvad tõepoolest piibelliku loomisloona. Mõelgem tagasi aega, mil see hüpoteesidest, esseistlikest arutluskäikudest, ajaloolastes tõsiseid vaidlusi ja kriitikat põhjustanud suurejooneline Muinas-Eesti käsitlus ilmus: nõukogude režiimi agoonia oli alanud; Eestist oli saanud nõukogude impeeriumi kõige militariseeritum piirkond;  sisseränne oli jätmas eestlasi, maa põliselanikke vähemusse, alanud oli venestamise surve. Aina ahtamaks hakkas jääma eestlaste olemisteadvus.

Ja seal tuleb kirjanik ja rändur Lennart Meri, annab tagasi rahvale mitte ainult nende aegruumi kõige sügavamad kihid, vaid ka kestmises avalduva suuruse. Akadeemik Jaan Undusk on kirjutanud: «Presidendina armastas Lennart Meri korrata, et Eesti peab leidma oma Nokia, mingi hiilgavat ideed ja säravat teostust ühendava kaubamärgi, mis suudaks teda laias maailmas esindada. Kirjanikuna oli ta Nokia nii iseenda kui ka Eesti jaoks «Hõbevalgega» juba leidnud.» Mis on see, mis köidab tänini «Hõbevalges»? Köidab neidki, kes seda lugenud pole, aga on käinud Saaremaal Kaali meteoriidikraatrit imetlemas ja on valmis tunnistama, nagu Jaan Unduskki, et ««Hõbevalge» – see on maailmavaade, mille pühamu on Kaali kraatris». Lennart Meri asetas C. R. Jakobsoni 700-aastase orjusemüüdi ja Tammsaare «Tõe ja õiguse» eepose kõrvale kolmanda eestlaste «suure jutustuse», mille avar minevik, erinevalt eelmistest, toidab tulevikuusku.