Probleem on selles, et modernne ühiskond ujutab inimese üle emotsioonide ja kogemustega, pakkumata samas tööriistu nende tõstmiseks argipäevast kõrgemale. See on, nagu nentis Nietzsche pool sajandit pärast Baudelaire’i, maailm ilma jumalata. Ka «Kunstlikes paradiisides» on tõelised vaid deemonid, inglid osutuvad alati vaid illusiooniks. Reaalne on aga Londoni, modernsuse sümboli kärarikas linnakeskkond, kus De Quincey oopiumisööja kogeb nälga, kaotusi, õnnetut armastust, tööpuudust ja virelust. Oopium pakub ühelt poolt pelgupaika nende ränkraskete kogemuste eest, teisalt «ärkab [oopiumiuimas] ellu kogu tema minevik […] justkui muuskas käesoleva ja lihakssaanuna.» Kannatused omandavad oopiumiuimas tähenduse, naudingud ülendatakse lihalikust mõnust vaimse subliimsuseni.
Baudelaire kirjeldab uimastikogemusi, olgu De Quincey vahendusel või omaenda hašišieksperimentide kaudu sedavõrd paeluvalt, et tema ühemõtteline hukkamõist mõjub üsnagi segadust tekitavalt. Oopium ja hašiš on «kurjad vaimud», nende loodud maailmad mitte tõelised paradiisid, vaid «lõuendile maalitud ja raami paigutatud dekoratsioonid», tegemist on vaimse allakäigu allikaga. Mis toimub? Kuidas neid vastuolusid seletada? Ja miks põhjustasid «Kunstlikud paradiisid» 19. sajandi Prantsusmaal üüratu skandaali, kui ometi on tegu korraliku narkovastase teosega?
Asi on selles, et kui 19. sajandi moralistid (neid leidub ka tänapäeval) mõistsid hukka naudingute otsimise kui sellise, siis Baudelaire tunnustab oopiumisööjate püüdlusi ja kritiseerib vaid nende valitud vahendeid. «Inimese palav huvi kõigi ainete vastu, mis tema isiksust ülendavad, olgu need tervislikud või ohtlikud, annab tunnistust tema suurusest. Ta püüab lakkamatult neid ootusi üles kütta ja lõpmatuse poole tõusta,» kirjutab Baudelaire. Meelte kunstlikus ergutamises pole iseenesest midagi kurja ja «Kunstlikest paradiisidest» võib leida ka ilmselt ajaloo ühe siirama kiidukõne veinile.
/nginx/o/2017/06/09/6766613t1hbabe.jpg)
/nginx/o/2017/06/09/6766613t1hbabe.jpg)