/nginx/o/2017/06/07/6758767t1ha1bc.jpg)
Ameerika kirjanik Blake Crouch sai laiemalt tuntuks siis, kui tema ka eesti keeles olemas olevast triloogiast «Wayward Pines» telesari tehti, mida näitasid siinsedki kanalid. Crouchi uus raamat «Tumeaine» ilmus eelmise aasta suvel ja tõlgiti kiiresti ka eesti keelde. Mõlemad teosed on loomu poolest põnevikud, aga kuuluvad selle ulmelisemasse äärealasse, kus tegusalt ringijooksvaid peategelasi vaevavatel sekeldustel on üleloomulikud põhjused.
Seekord on peategelaseks rahumeelne füüsik Jason Dessen, kes naudib kunstiõpetajast abikaasa ja teismelise poja seltsis toredat pereelu, kuid kelle karjäär pole ehk see, millele ta kunagi lootis – ta õpetab ülikoolis esmakursuslastele füüsikat. Ühel õhtul aga röövib keegi tundmatu maskikandja ta relva ähvardusel, süstib veidrat ainet täis ja topib masinasse, mille tagajärjel ta ärkab kummalises paralleelmaailmas, kus teised paistavad teda tundvat, aga tema jaoks on kõik võõras või vähemalt nihkes: ta on küll füüsik, aga üliedukas teadlane, ning tema naine, nüüd tuntud kunstnik, küll mäletab teda, aga üksnes noorusest ning nende poega pole olemaski. Tasapisi hakkab Jason avastama, kuhu ta on sattunud, mis toimub ja jõudumööda tegutsema, et jõuda tagasi oma õigesse maailma.
Nimelt viitab «tumeaine» raamatu pealkirjas 96 protsendile universumist, mis on meile tundmata ja mida ühe teooria järgi täidab lõputu hulk paralleelmaailmu, kus iga meie erinevalt langetatud otsus loob meie oma maailmast uue versiooni. Terry Pratchett nimetab seda nähtust toredasti «aja püksteks», kus olulistel hetkedel võib elu edasi liikuda universumi ühte või teise püksisäärde. Selle raamatu püksid nõuaksid kosmoserätsepalt küll suurt meisterlikkust, sest võimalikkusi on siin (üsna mitme) jalaga segada.
Internet on täis kiitvaid arvustusi, kus õhatakse kui ühel häälel: «Nii põnev raamat, et lugesin ühe jutiga lõpuni!» Ka mina lugesin raamatu enam-vähem ühe jutiga läbi, aga mitte sellepärast, et see hirmus põnev oleks, vaid et see on kirjutatud justkui spetsiaalselt tänapäevast vaegtähelepanu all kannatavat inimest silmas pidades: peatükid on lühikesed, laused samuti ja umbes iga teine neist algab taandrealt.
Ootamatult ilmnenud maailmakõiksuse avarus ei pane peategelasest füüsikut asja üle mõtisklema, sest tema on hoopis agar tegudeinimene, kes aina asjalikult ringi sehkendab ja uute maailmadega maadleb. Tegevus ei peatu hetkekski, kuid tõeline põnevus eeldab mingitki kaasaelamist ja et peategelase vaevad vähekegi korda läheks, siin seda aga pole. Raamat on rohkem ühe loo kondikava, mis teatab, et juhtub see, see, see ja see, ülejäänu mõtle ise juurde, kui tahad.
Miks ma siis raamatu lõpuni lugesin, ühe jutiga pealegi, kui see mulle ei meeldinud? Sest see raamat on nagu friikartul: kui kord oled söömist alustanud, siis ei teki eriti võimalust peatuda enne, kui taldrik on maitsvast tüütusest tühjaks saanud. Ka siia raamatusse ei ole pausikohta sisse kirjutatud – lugeja pääseb vabaks alles siis, kui kaane kinni paneb.
Tõsi, et ka friikartulil on maailmas oma koht ja kindlasti on hetki, kuhu ka selline kiirkirjandus hästi sobib (näiteks rannalinale päikesest pehmitatud ajule seltsiks), aga oleks tore, kui kõik maailma raamatuarvustajad oma hinnangutes edaspidi rangemat täpsust rakendaksid ja ei lubaks suurt põnevust ka seal, kus raamat on lihtsalt kiiresti loetavaid lauseid täis.
***
Blake Crouch
«Tumeaine»
Tõlkija Andreas Ardus
Helios 2016
304 lk