Tallinn Art Weeki korraldaja Andra Orn: «Eesti väiksusel on omad võlud.»

Tallinn Art Weeki korraldaja Andra Orn. Meik ja stilistika: Sandra Jõgeva Foto: Toni Läänsalu

Esmaspäeval algab nädala jagu kestev kunstisündmus nimega Tallinn Art Week ja toimub see üle linna. Rääkisime sellest, mis, miks ja kuidas, korraldaja Andra Orniga.

-Korraldad Tallinn Art Weeki koos Kadri Uusiga teist korda, koostades nädalapikkust programmi üle linna, millele lisanduvad arutelud ja töötoad. Millised kohad valisid linnaruumis seekord ja miks?

Programmi kokku pannes oli meie eesmärk, et pilt oleks võimalikult mitmekülgne, et näidata, kui lai on kaasaegse kunsti mõiste ja mis kõik sinna alla kuulub. Hea võimaluse pilk peale heita Eesti tuntud ja tunnustatud maalikunstnike, skulptorite ja graafikute loomingule pakub Tallinn Art Weeki Vabaduse väljaku mastaapne ja kohati hullumeelne vabaõhuväljapanek, mis toimub 17. juunil.

Rääkides huvitavatest kaasaegse kunstiga seotud kohtadest, siis Tallinna kesklinna on jäänud väga vähe selliseid puutumatuid industriaalseid hooneid, nagu on kesklinna vahetus läheduses asuv sürrealistlikult mõjuv Polymer, kus elavad ja töötavad mitmed rahvusvahelised kunstnikud. Hoone ise on nagu suur kunstiteos, kus aja jooksul on erinevad kunstnikud oma loominguga keskkonda rikastanud.

Samuti toimub väga huvitavas olustikus selleaastase kunstinädala «Performance Festival», mis leiab aset Noblessneris. Seal on palju hooneid juba renoveeritud või renoveerimisel ning need mõned, mis veel endistest aegadest alles, ei ole laiemale publikule avatud. TAW raames saab mõnesse neist piiluda.

-Mul on viimasel ajal kiusatus küsida kõigilt kunstiväljal tegutsevatelt omaalgatuslike ürituste vedajatelt ühte ja sama küsimust. Sest see on raske, tänamatu ja närvesööv töö, tavaliselt on rahastuse leidmisega vähemalt mõõdukaid raskuseid, töötasust ei saa unistadagi ning kõik jamad jäävad alati korraldaja kaela, samas kui asjade sujuv kulgemine jääb märkamatuks. Seega – miks sa seda teed?

Ma olen väga õnnelik inimene, sest saan teha neid asju, mis mind inspireerivad, ning minu ümber on väga palju huvitavaid inimesi. Arusaamine, et inimesed on väga erinevad ja et tuleb lasta neil olla ning hinnata seda erinevust – see on oskus, mida minagi pean aeg-ajalt endale meelde tuletama. Kunstivaldkond, milles olen juba üle kümne aasta tegutsenud, on mind õpetanud väga palju nägema ja hindama seda mitmekülgsust.

Ma arvan, et enamik kultuurimaastikul tegutsevaid inimesi töötab selles vallas muudel põhjustel kui töötasu. See on mingi isiklik vajadus. Minu jaoks on oluline näha, kui palju me mõne aastaga oleme NOARiga kunsti valdkonnas muutnud.

Millegipärast on nii, et kunstist rääkides on publikul väga lihtne suhestuda ja leida oma lemmikud, kuid öeldes «kaasaegne kunst», on enamiku reaktsioon, kes isiklikult pole kokku puutunud selle valdkonnaga, väga negatiivne. Pigem ei soovita isegi dialoogi astuda. Samas kui oleme käinud rääkimas kaasaegsest kunstist erinevatel üritustel ja konverentsidel, on suhtumine muutunud. Sellepärast korraldame sel aastal mitmeid vestlusi just eelkõige alternatiivsemate kunstiürituste raames, et lahti seletada ja mõtestada, kuidas võiks seda tõlgendada.

-Tõsta palun esile olulisemaid sündmusi seekordsel Art Weekil. Kuhu kindlasti minna ja kuhu võib minna ka näiteks laste või kultuurihuvilise vanaemaga?

Minu vanematele ja üldse eelmisele generatsioonile oli omane käia terve perega kunstinäitustel, see traditsioon peaks tagasi tulema. Vabaduse väljaku kunstipäev 17. juunil on kindlasti üks selline üritus, kuhu kogu perega tulla. Tegemist on mitmekülgse väljapanekuga, kus vaid kord aastas ühe päeva vältel on kokku koondatud nii palju kaasaegset kunsti üle Eesti. Teisi sellelaadseid üritusi meil ei ole.

Hullumeelne arhitektuurne lahendus kunsti eksponeerimiseks, mis saab püstitatud ainult üheks päevaks, huvitavad vestlusringid kunstist ja selle puutepunktidest elu erinevate valdkondadega: arutelu alla tuleb kunst kultuurifilosoofilisest aspektist Marek Tamme seisukohast, kunst ja õnn Tiina Jõgeda vaatevinklist, sisearhitekt Mari Kurismaa räägib kunstist interjööris...  

Hea võimalus saada ülevaade eesti olulisematest galeriidest ja institutsioonidest, kes oma väljapanekuga on esindatud. Näiteks Vana-Võromaa Kultuurikoda, kuraator Jana Huul on seal väga head tööd teinud, samuti galeriid ja kunstiorganisatsioonid Tartust ja Pärnust.

Kindlasti tahan näha, kuidas mõjub skulptuurikilomeetri raames avatav Flo Kasearu meeletult suur maastikumaal Jaani kirikus, otse altari ees – aitäh koguduseõpetaja Jaan Tammsalule, kes on väga avatud meelega. Sarnaselt kaasaegse kunstiga on usu tähendus väga kitsendatult inimeste teadvuses. Kindlasti tasub perega osa võtta «Tallinna Teisipäeva» galeriidetuurist, eriti mõnus on need sihtkohad jalgrattal läbi sõita. Eelmine aasta tegin seda oma seitsmeaastase pojaga, talle meeldis.

Voronja korterinäitus on väga lahe ürituste sari, mille eesmärk on näidata kunstnike teoseid kodu interjööris. Lahe kooslus kunstnikust, galeristist ja inimestest, kes on nõus oma kodu ukse avama, et muuta kodu mõneks päevaks näitusesaaliks. Jällegi mängib siin oma osa kontekst ja rollide ümberpööramine.

Arvan, et tegelikult võib igale poole perega minna, lihtsalt mõned üritused vajavad rohkem sissejuhatust. Alastuse teema ja lõhkumine on minugi lastel alati küsimusena üles kerkinud, aga kunst peabki küsimusi tõstatama, vahel ka häirima, ja kunstniku seisukohaga ei pea ju alati nõustuma.

-Eesti kunstifestivalidel kipub olema nii, et osa kunstnikke kordub aasta-aastalt. Kuidas seda põhjendad ja kes sinu staaridest on juba eelmisest aastast tuttavad?

Kui esineja kordub, siis kindlasti tahan programmi midagi uut, sellelgi aastal ei ole ühtegi esinejat sama kavaga. Ma just pigem loodan, et need head tegijad, kelle oleme kaasanud, ka järgmistel aastatel osa võtavad ja veelgi suuremalt.

Eesti väiksusel on oma võlud, see energia, mis tuleb koos töötades, see tõukabki. Ideed kasvavad koostöös, sellel aastal on kõik juba palju suurem ja ma arvan, et see on alles algus. Kindlasti soovin juurde just vestlusringe ja rahvusvahelist dialoogi. Paraku viimane sõltub väga palju rahastusest. Sellelgi aastal soovisime tuua Vabaduse väljakule maailmatuntud kunstniku Davide Dormino skulptuuri «Anything to say», mille sõnavabaduse ja vilepuhujate rolliga seotud sõnum haakub tugevalt Tallinn Art Weeki tänavuse manifesti ja motoga, milleks on «Võta seisukoht!». Paraku ei saanud me selleks rahastust. Aga kõik need mõtted jäävad järgmisteks aastateks.

«Non Grata Performance Festival» on eelmisest aastast ilmselt kõige tuntum, sest sai kõige rohkem meediakajastust ning tuntud alternatiivmetali bänd Pedigree pani kohapeal filmitud etteaste enda loo ametlikuks muusikavideoks. «Non Grata» on ka maailmas väga tunnustatud ning suudab meie festivalidele meelitada tuntud tegijad üle maailma.

Kindlasti teab enamik eestlasi Jaan Toomiku nime, kuid vähesed omavad ülevaadet tema loomingust. Sel aastal on kinos Sõprus plaanis spetsiaalsed eriseansid nimega «Kunst ja Film».

Enamik programmis osalevatest kunstnikest on oma ringkonnas staarid, nii et pigem loodan, et inimesed tulevad neid vaatama ja meedia kajastab, nii et ka laiem publik saab nende loomingu avastada.

-Kas plaanid juba uut Tallinn Art Weeki ja millised on su unistused järgmiseks, Eesti Vabariigi juubeliaastaks? Kas oled seotud mõne «EV 100» projektiga?

Kunstinädalal on tegelikult Eestis pikaajaline traditsioon, näiteks külastas 1980. aastal Hiiumaal kunstinädala raames näituseid ligikaudu 12 000 inimest, publiku kunstihuvi oli suur, peeti loenguid ja vestlusi. Soovime selle traditsiooni avatumas võtmes taastada. Kunstinädala pikem eesmärk on minna erinevatesse Eesti linnadesse ja üle aasta hakata olema Tallinnas. 2018. aastal plaanime Tallinnas Baltikumi fookust, eks see ole natukene seotud ka juubeliaastaga. «EV 100» raames osaleme välisprogrammis Eesti tuntuima tänavakunstniku Edward von Lõngusega. Võitsime konkursi, mille eesmärk on tutvustada Eestit Euroopa pealinnade avalikus ruumis, teisisõnu tänavatel. Tallinn Art Weeki raames ilmuvad ka mõningad Lõnguse tegelased Tallinna tänavale.

NOAR on mitme suurema projekti eestvedaja, lisaks Tallinn Art Weekile ja nimetatud Lõnguse suurele Euroopa-tuurile peame väga oluliseks oma rolli Baltikumi noore kunstniku auhinna loomisel. See auhind toob kokku Eesti, Läti ja Leedu kunstiakadeemiate parimad lõpetajad. Parasjagu käib 2017. aasta konkurss ning eelmise aasta võitja, Eesti kunstniku Juhan Soometsa võiduteose, interaktiivse heliruumi «Kunstnike tuba» viime juba 8. juunil avatavale ArtVilniuse kunstimessile ning pärast seda saab teost näha ka Tallinn Art Weeki Vabaduse väljaku vabaõhu-ekspositsioonis.

Veel mainiks ära mahuka projekti Tartu linnaruumis, mis loob selles plaanis hea pretsedendi, et kunstiteostele ei mõelda ainult uute ehitiste rajamisel või avalike hoonete puhul, vaid ka kõige tavalisemate nõukaaegsete hruštšovkade kordategemisel. Kunsti ja kultuuri hindava ühiskonna arenguks on väga tähtis, et inimesed näeksid kunsti ka oma igapäevastel liikumisteedel, linnaruumis.