:format(webp)/nginx/o/2017/06/12/6775283t1h33ca.jpg)
Täna kell 19 astub Estonia kontserdisaalis publiku ette üks praeguse muusikamaailma suurimaid dirigente Jukka-Pekka Saraste, kes juhatab Saksamaa tipporkestrit WDR Sinfonieorchester Köln. Estonia kontserdisaalis kõlavad Dvořáki Tšellokontsert (soleerib Gautier Capuçon) ja Brahmsi Sümfoonia nr 3.
Saraste on orkestri peadirigent 2010. aastast, lisaks on ta töötanud Soome Raadio sümfooniaorkestri, Toronto sümfooniaorkestri ja Oslo Filharmooniaorkestri peadirigendina ning BBC sümfooniaorkestri esimese külalisdirigendina.
Viiuldajana alustanud Saraste harjutab praegugi maailmakuulsa dirigendina viiulit iga päev. Ta ütleb intervjuus Postimehele, et dirigendi kõige olulisemad isikuomadused on soov teha muusikat ja oskus seda väljendada.
«Sisemine tunnetus peab olema absoluutne ja veenev. Sellise kvaliteedita pole mõtet sellesse maailma tulla, sest nõudmised on ülisuured. Kõik tahavad dirigendilt rohkem ja rohkem informatsiooni ja kui mõne teosega pole õiget tunnet, ei ole mõtet proovidagi. Mõnikord on kaasaegse muusikaga muidugi nii, et peab tegema. Aga n-ö traditsioonilise repertuaariga peab olema ettevaatlik ja valima selle «enda oma».»
Kui kontsertmeister on orkestri psühholoog, siis milline oleks hea nimetus dirigendi kohta? Saraste töötab praegu välja programmi orkestrite kontsertmeistritele ja soolomängijatele, et need saaksid aru oma kohustustest ja positsioonist.
«Sellest, kui palju nad saavad kaasa aidata esituse õnnestumisele ja toetada oma kolleege. Dirigendi ja pillimeeste vahel peab olema suhtluskett – vaimne side. Kui orkestrant tunneb end üksi ja kardab, et ei suuda olla veenev, siis ei tule kokku ka head esitust. Dirigent peab panema nad tahtma seda lugu mängida.»
Võib juhtuda, et orkester on dirigendi suhtes negatiivselt meelestatud. «Kui mõlemad on pahurad, ei tasu ehk koostööd jätkata. Kuid samas tuleb ikkagi veenda ka neid, kes on kõige negatiivsemad, koostööd tegema. See on kogenud dirigendi oskus, tulla neist situatsioonidest välja. Mõnikord õnnestub see hästi, mõnikord mitte. Aga dirigendi kohustus on panna asi tööle. Läheb vaja erinevaid oskusi – vahel oled range, vahel sõbralik, jutustad mõne naljaka loo – kõik oleneb olukorrast.»
Repertuaarivalikus keskendub ta romantikutele. «Kaasaegset muusikat esitab praegu vähe. Olen pühendunud Brahmsile, Mahlerile, Sibeliusele ja 20. sajandi loojatele Schönbergile ning Stravinskile. Alati on tahetud, et dirigeeriksin Sibeliust, ükskõik, kuhu lähen. See, kuidas praegu Sibeliust teen, on hoopis teistsugune kui varasematel aastatel. Iga korraga leian Sibeliuse muusikas aina rohkem unikaalseid omadusi.»
Saraste ei nõustu Eesti publiku kohta öelduga: justkui oleksime liiga vaoshoitud ja siinse kuulajaga oleks kontakti on saada keeruline.
«Olen kogenud Tallinnas imelisi hetki ja häid kogemusi. Minu kõige intensiivsemad kontserdid on olnud just siin. Viimati kui käisime WDR-ga Brahmsi 2. sümfooniat esitamas, oli saalis fantastiline atmosfäär. Mul pole kahtlustki siinse publikuga kommunikeerumises. Ootan seda väga.»
Tänasel kontserdil kõlab nii Brahms kui ka Dvořák. Saraste sõnul sobivad heliloojad imeliselt kokku, nad on muusikas väga lähedased.
«Brahmsi 3. sümfoonia on see, mida olen alati tahtnud teha. See on mu lemmik, põnevaim. Dvořákis on meil vaimustav solist ja arvan, et ta toob oma tšellokontserdist välja erakordseid asju. Arvan, et see tuleb imeline kooslus.»
/nginx/o/2016/12/19/6189453t1h7811.jpg)