Rammstein sundis järgnema

Rammstein Foto: Toni Läänsalu

Mõni päev enne pühapäevast ajaloolist suursündmust jõudis sõbra vahendusel  juhuslikult mu kõrvu ühe Winny Puhhi liikme repliik: «Meil tuleb lauluväljakul suur kontsert. Pärast meid esineb veel Rammstein».

Tõepoolest läinuks oma karjääri kõige rohkearvulisemale publikule esinenud võrratu Winny Puhhi etteaste arvesse ka täiesti iseseisva kontserdina, hoolimata sellest, kas pärast neid oleks kavas olnud veel keegi või mitte. Hitisadu, bändiliikmete jaburad aluspüksid, alasti trummar ja lõpuks terve selle huligaanse kamba «jõuga» lavalt kõrvaldamine turvameeste poolt – kõik see kokku tekitas kohalviibijais rõõmsat elevust ja lõi muheda laadameeleolu.

Ka väidetavalt juba seitsmendat korda Eestis käinud rootslaste Mustasch rokkis kõigest väest ja võeti soojalt vastu, kuid vahepausil enne peaesineja lavale jõudmist õhus hõljunud selgesti tajutav ootusärevus ei lasknud tekkida kahtlusel, kelle pärast olid need viiskümmend tuhat inimest lauluväljakule kogunenud. Väljak oleks mahutanud rohkemgi, kuid peaesineja soovil piirduti selle arvuga, kuna veel suurema hulga publiku puhul olnuks kaugemal seisjatele heli liiga kehvasti kuulda.

Viimaks andsid lava kõrvale tabloodele tekkinud elektroonilise kella kahanevad sekundid märku õhtu tähtede kontsertetenduse peatsest algusest ja publiku vaimustunud kisa täitis lauluväljaku. Hiiglaslikul laval lahvatasid neljast torust roosad suitsusambad, mis kutsusid paksudeks pilvedeks moondununa rahva kohal hõljudes välja kurjakuulutava, lausa apokalüptilise eelaimuse.

Kummalgi pool lava astusid esile unisoonis monotoonset riffi raiuvad kitarristid. Kõlasid käesoleva aastakümne maailma edukaima saksa bändi tulevase plaadi pala «Ramm 4» esimesed klahvpilliakordid. Siis saabus publiku juubeldamise saatel lavale steppiv valges frakis ja torukübaras vokalist Till Lindemann. Jõudnud lava keskele, heitis ta torukübara õhku ja see plahvatas!

Publik õppis Lindemanni vastuvaidlemisele mitte kuuluval suunamisel kiiresti sellele Rammsteini eri lugudest pärinevaist, ammu tuttavaist lauluridadest koosnevale uuele palale kaasa laulma. Näis, et endised isandad on naasnud oma valdustesse, et taastada selles kauges maanurgas pärisorjus, mis neil tühised paarsada aastat tagasi eksikombel käest libises. Maarahvas näitas uue orjapõlve suhtes üles tänulikku valmisolekut, vähemalt selle kontserdi ajaks.

Allumise ja allutamise temaatika on Rammsteini palades kesksel kohal. Kontserdi esimeses pooles klahvpillide taga robotlikke tantsuliigutusi teinud oranži kombinesooni riietatud klahvpillimängija Christian Lorenzi tähetund saabus pala «Ich du dir weh» ajal.

Lindemann tiris kaelarihmastatud moosekandi lava keskele alumiiniumist vanni, lauldes samal ajal, et tal pole teisest sugugi kahju ja valu kogemine teeb tollele vaid head. Lugu aeglustus ning Lindemann tõsteti trosside küljes rippuval platvormil vanni kohale. Plekkämbrist tema käes langes vanni sädelev tuline voog. Taas laskunud, astus halastamatuks sadistiks kehastunud Lindemann vanni juurde oma tapatöö tulemust kontrollima, virutas paar korda ämbriga vastu vanni ning kõndis siis eemale. Vastu ootusi hüppas mõni hetk hiljem vannist välja nüüd juba metalselt helendavas kostüümis Lorenz ning siirdus justkui kiiritada saanuna groteskse tuikuva pantomiimi saatel tagasi oma instrumentide juurde.

Kui kõlas pala «Links 2-3-4», tabas mind kõhedust tekitav mõte, et bändiga kooris skandeeriv rahvamass oleks valmis koos sobiva Juhiga marssima ettenäidatud suunas ükskõik kuhu ning täitma mis tahes korraldusi. Järgmisena ette kantud «Ich will» pani siinkirjutajal sipelgad mööda selga jooksma ning minagi oleksin juba olnud valmis marssima, aga õnneks polnud see kaasmaalaste vahele kiilutuna võimalik. Seda enam tekitasid pahameelega segatud imetlust endale tihedas rahvamassis teed tegevad täis õlletopse pea kohal kandvad persoonid.  

Laval järgnes üks üllatus teisele: vaevalt olid jõudnud eelmisest toibuda, kui sind tabas juba uus. Till Lindemann vahetas peaaegu iga loo ajal kostüümi ning pürotehnika pealt ei hoitud kokku. Mitmel korral lahvatasid leegid või plahvatasid väiksemad lõhkelaengud otse bändimeeste kostüümidelt. Kõige efektsemalt tuli see esile viimase lisaloona esitatud palas «Engel», kui inglitiibu kandev Lindemann rippus trossidega lava kohal ja vallandas õhtu viimase, kõige võimsama tulevärgi.

Lindemanni ainus lauludeväline repliik, kontserdi lõppedes publikule suunatud «Suur tänu, aitäh! Thank you very much!» teenis ära pöörase aplausi. Ekraanidele ilmunud sõnaga «Fin» anti märku, et etendus sai läbi. «Lindilt» kõlanud pala «Ohne dich» instrumentaalse klaveriversiooni saatel laiali valgunud edasiste instruktsioonideta jäetud rahvas ummistas pika lõigu Narva maanteest, tekitades liikluskorralduses kaose. Paarsada koju pöörduvat pidulist sattus sellest eufooriasse ja leidis aset spontaanne ühiskarjumine. Oli tore ja meeleolukas õhtu. Kallis Rammstein, millal jälle tuled sa? 

Kontsert

Rammstein, Mustasch ja Winny Puhh

Tallinna lauluväljakul 11. juunil