Paanikat ohjeldavate sammude asemel võivad massid mobiliseeruda totaalsete ideede toetuseks, mille järgi on allakäigus süüdi geid või moslemid või – miks ka mitte – venelased. «Mõeldes, et me oleme mingi ülemaailmse vandenõu ohvrid, lähenemegi Hitlerile,» kirjutab Snyder tuliselt. Kui riigipea hüüab välja idee, et kliimamuutus on hiinlaste sepitsetud vandenõu, on see kahtlemata vesi totaalse ideoloogia veskile.
Snyderi sõnum on aga sügavam kui üheülbaline argumentum ad Hitlerum, mis ammugi pole veenev. Tema keskne mure on riik. Selmet näha Natsi-Saksamaas modernse riigiaparaadi ekstsessi, leiab Snyder, et Hitleri põhiline poliitika oli riigistruktuuride õõnestamine. Loonud õiguslikke tühimikke nii Saksamaal kui ka mujal (enamasti Ida-Euroopas, kus riikide likvideerimine oli mõnikord lausa kahekordne), oli füüreril võimalik korraldada riigikaitse kaotanud juutide mõrvakampaania.
Natsi ekstremismi mõju ulatus sõltus sellest, kui tugevad olid riigi institutsioonid. Harutades natsipoliitika rakendamist riik riigi haaval, demonstreerib Snyder, et ainuüksi antisemitism ei seleta holokausti. Hoopis kodakondsuse ja bürokraatia puudumine osutus juutidele saatuslikuks. Lõppude lõppuks polnud see, mis eristas inimest loomast või asjast, millega omavolitseda, mingisugune sünnipärane tunnus nagu mõistus, vaid isikut tõendav dokument.
Tervikpildi nägemiseks kulub lugejal omajagu aega. Kui raamatu algus- ja lõpuosa moodustavad lööva terviku, siis ülejäänud paarisajal leheküljel käsitleb Snyder põhiteesi vaid riivamisi. Ühtlasi kannatab keskosa liigse kordamise all. Ometi avaneb kannatlikule lugejale uudne ettekujutus holokaustist, nagu raamatukaanel ka lubatakse.