Lisanduva teadmise kõrval pakub loodetavasti kirjandushuvilistele – siinkirjutajast rääkimata – intellektuaalset naudingut arutluste intensiivsus, mida kogesin Arne Merilai («Autori kahekeelsus: Oidipus, Tess ja Mäeküla piimamees»), Aare Pilve («Masing vs. Õnnepalu, minasus ja elusus»), Leena Kurvet-Käosaare («Enese ilmnemine/ilmutamine Viivi Luige romaanis «Varjuteater»») ja Johanna Rossi («(Nõukogude) Eesti ja Euroopa Viivi Luige romaanides») käsitlustes. Köitev on ka süvitsiminek, millega Marin Laak käsitleb luuleuuendust 1960. aastatel. Ja ületamatu tundub olevat Tiina Ann Kirsi uurimuslike artiklite tihekirjutus ja samas väljenduse elegants («Suhtlejad ja võitlejad. Eestluse tuleviku problemaatika 1976. aasta Pocono seminari näitel»).
Sel aastal ilmunud kahe kirjaniku uued elu- ja loominguloo raamatud on esialgu soome keeles, jätkates traditsiooni, milles soome ajaloolased, kirjandus- ja kultuuriuurijad osalevad eesti aja- ja kultuuriloo läbitöötamisel. Tammsaare «Tõe ja õiguse» soomendanud, aga aastakümnete vältel üheks suurimaks eesti kirjanduse ja kultuuri asjatundjaks tõusnud Juhani Salokannel on valmis saanud oma opus magnum’i, raamatu Tammsaarest. «Nuoren Viron omatunto. Kansalliskirjailija A. H. Tammsaare» saatesõnas määratletakse teose adressaadina soomlasi, kellel on olnud küll Eesti-huvi, kuid Tammsaare romaanid ning kirjaniku enda isik ja elulugu on siiani olnud suhteliselt tundmatu. Salokannel loodab oma tõlgete ja biograafiaga seda lünka nüüd täita, mistõttu Tammsaare teoste analüüsiga kaasnevad ka nende lühikokkuvõtted. Tean, et teoste kokkuvõtete esitamine neid vaesestamata on igale kriitikule tõeline katsumus. Tohutu lugemiskogemusega – on ju Salokannelil oma soome kirjanduslugugi kirjanike portreede kujul «Linnasta Saarikoskeen» (1993) – kirjandusuurija tuleb sellega eeskujulikult toime. Kui Salokanneli raamat eesti keelde jõuab, aga tean, et see on juba tõlkimisel, siis avastavad paljud eestlasedki endale Tammsaare uuesti.
Helsingi Ülikooli soome kirjanduse teadur, Aino Kalda Seltsi esinaine Silja Vuorikuru on kirjutanud monograafia nooreestlasest, aga samas soome kirjandussegi kuuluvast Aino Kaldast. Eesti keeles on juba ees üks teos, Kai Laitineni «Aino Kallas» (sm 1973, 1995, tõlkinud Sirje Kiin, 1997). Sirbile (9.06.2007) äsja antud intervjuus ütleb autor, et erinevalt Laitinenist, kes keskendus Kalda loomingule, on uues teoses esil eeskätt Kalda elulugu, tema Eesti–Soome «sillaehitamine» ja see, et Aino Kallas oli «rahvusvaheline naine igas mõttes.» Jääb üle loota Vuorikuru raamatugi ilmumist eesti keeles.