Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/06/16/6789113t1hadbb.jpg)
Eelmine, aga seegi aasta on eesti kirjandusuurimise väljal rõõmustanud oma rikkusega nii mahu kui ka kvaliteedi poolest. Ehkki akadeemiliste käsitluste, kui vahest kirjanike elulood välja arvata, lugejatering pole eriti suur, ulatuvad kirjandusteaduslikud (kuhu tingimata tuleb arvata ka kirjanduslooline kirjutus) monograafiad ja artiklikogumikud mõjutama kaudselt («sadestudes» õpikutesse või ilmutades end kultuuri üle arutlustes) arusaamist veel elavate või juba ajalooks saanud autorite loomingust.
Kirjandusuurimine on kaastekstide loomine dialoogi (resp kõnetuste) kaudu. Kirjanduskultuur ei moodustu üksnes ilukirjanduslikest tekstidest endist, vaid hõlmab ka teoste vastuvõttu kaas- ja hilisemas ajas. Kui algupärast loomingut ilmus veel suhteliselt vähe – pean silmas 19. sajandit ja 20. sajandi alguskümnendeid –, siis jõudis kriitika «läbi hekseldada» suurema osa teostest, nii et omaaegset retseptsiooni uurides on võimalik rekonstrueerida kultuuriväljal toimunut üsnagi adekvaatselt. See tähendab, et meil, praegustel lugejatel on kättesaadav ka kunagi olnu m õ i s t m i n e, mille pinnalt lugemisväljal liikudes on kindlam hinnata üht või teist n ü ü d s e t nähtust. Koguni, see või teine mineviku kirjanik, tema looming võib asetuda uude valgusse, piltlikult öeldes, kasvades temast endast suuremaks. Eelmise aasta kirjandusuurimuslikud tähtteosed, Jaan Unduski «Eesti kirjanike ilmavaatest», Cornelius Hasselblatti «Eesti kirjanduse lugu» ja Tiit Hennoste «Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I» kuuluvad just seesuguste kirjanduskultuuriliste kõnetuste hulka.
Ent mööda ei saa minna ka kahest, samuti 2016. aastal ilmunud raamatust, millele siinkohal olgugi osutatud tähelepanu. Kõigepealt on selleks Madli Puhveli «Lydia Koidula. Elu ja aeg.» Madli Puhvelile (õieti Sirje Madli Puhvel, snd 1939 Hansen) on olnud Koidula dramaatilise elu kirjapanek võetav lausa missioonina, sest autori põhiline teadustegevus on olnud seotud mikrobioloogia ja immunoloogiaga. Teos on kirjutatud esialgu ja ka ilmus inglise keeles 1995. aastal (eesti keelde on tõlkinud selle Tiina Randviir, Katrin Kiik ja Krista Mits). Mõeldud oligi see siis ingliskeelsele lugejale tutvustamaks ühe väikerahva sümbolkujuks tõusnud loojat. Ingliskeelne pealkiri viitab sellele – «Symbol of Dawn». Tosin aastat tagasi, raamatu ilmudes, kirjutas Märt Väljataga: «Ometigi on ingliskeelsed lugejad praegu privilegeeritud olukorras. Sest nii head Koidula elulugu kui […]California ülikooli meditsiiniprofessori Madli Puhveli raamat «Symbol of Dawn» eesti keeles ei ole. […] Iga peatükk Koidula eluloost annab ühtlasi panoraamse vaate sellest, mis toimus Eesti poliitika-, seltskonna- ja vaimuelus. Teisalt on eluloolane olnud hoolikas ajastu olmelise poole rekonstrueerimisel […].»
Nüüd siis saavad selle raamatu headusest osa ka eestlased. Koidula kirjavahetustele ja ulatuslikule sekundaarallikatele toetudes hargneb lugeja silme ees andeka, tegusa, perele lojaalse ja ohvrimeelse rahvuslase elusaatus. Puhveli empaatiat jagub Koidulale küllaga, aga mõistev, kaastundlik on ta ka Koidula abikaasat Michelsoni portreteerides. Puhvel tunnistab, et «kirjanikunime kaudu oli temast [Koidulast] saanud müüt juba enne oma surma», mida võimendas surmajärgselt 1915. aastal ilmunud Aino Kalda «poolilukirjanduslik ja traagilises võtmes» kirjutatud Koidula elulugu «Tähelend». Ta möönab, et «Kalda jutustus Koidula elust on vahepeal niivõrd palju tuntust kogunud, et jääb ilmselt kõige levinumaks tõlgenduseks paljudeks aastateks, kui mitte igaveseks.» Olen siiski seda meelt, et Puhveli psühholoogilise dominandiga «Koidula ja tema aeg»-stiilis biograafia asetub võrdväärsena, kui mitte koguni eelistavalt nii Kalda kui ka teiste Koidula elu ja loomingu käsitlejate kõrvale.
Teine, 2016. aastal ilmunud väärtuslik kirjandusuurimuslik koguteos on «Studia litteraria Estonica» sarjas Leena Kurvet-Käosaare ja Marin Laagi koostatud «Adressaadi dünaamika ja kirjanduse pingeväljad.» Pealkiri ei kõla just «isutekitavalt», korrates Eesti Teadusfondi rahastatud kahe uurimisprojekti pealkirju. Aga ilmselt: kus sa pääsed, sest, kes maksab, see tellib ka muusika. (Samas sarjas 2014. aastal ilmunud Thomas Salumetsa kirjandusteaduslikud käsitlused on võetud lausa luulelise pealkirja «Mõju mõnu» alla). Viieteistkümne kirjandusteadlase – jah, eesti kirjandusteadus on «projektindusest» tulenevatele kitsikustele vaatamata endiselt olemas! – etteasted kogumikus lisavad mõndagi nii üksikute kirjanike (Viivi Luik, Karl Ristikivi, Uku Masing, Tõnu Õnnepalu, Ene Mihkelson, Andrei Hvostov, Elin Toona, Raissa Kõvamees) loomingu mõistmisse kui ka valgustavad laiemalt, koostajate sõnul «okupeeritud Eestis ja vabas Läänes sündinud, ent paguluses loodud kirjanduslike protsesside vastastikuseid suhteid.»
Lisanduva teadmise kõrval pakub loodetavasti kirjandushuvilistele – siinkirjutajast rääkimata – intellektuaalset naudingut arutluste intensiivsus, mida kogesin Arne Merilai («Autori kahekeelsus: Oidipus, Tess ja Mäeküla piimamees»), Aare Pilve («Masing vs. Õnnepalu, minasus ja elusus»), Leena Kurvet-Käosaare («Enese ilmnemine/ilmutamine Viivi Luige romaanis «Varjuteater»») ja Johanna Rossi («(Nõukogude) Eesti ja Euroopa Viivi Luige romaanides») käsitlustes. Köitev on ka süvitsiminek, millega Marin Laak käsitleb luuleuuendust 1960. aastatel. Ja ületamatu tundub olevat Tiina Ann Kirsi uurimuslike artiklite tihekirjutus ja samas väljenduse elegants («Suhtlejad ja võitlejad. Eestluse tuleviku problemaatika 1976. aasta Pocono seminari näitel»).
Sel aastal ilmunud kahe kirjaniku uued elu- ja loominguloo raamatud on esialgu soome keeles, jätkates traditsiooni, milles soome ajaloolased, kirjandus- ja kultuuriuurijad osalevad eesti aja- ja kultuuriloo läbitöötamisel. Tammsaare «Tõe ja õiguse» soomendanud, aga aastakümnete vältel üheks suurimaks eesti kirjanduse ja kultuuri asjatundjaks tõusnud Juhani Salokannel on valmis saanud oma opus magnum’i, raamatu Tammsaarest. «Nuoren Viron omatunto. Kansalliskirjailija A. H. Tammsaare» saatesõnas määratletakse teose adressaadina soomlasi, kellel on olnud küll Eesti-huvi, kuid Tammsaare romaanid ning kirjaniku enda isik ja elulugu on siiani olnud suhteliselt tundmatu. Salokannel loodab oma tõlgete ja biograafiaga seda lünka nüüd täita, mistõttu Tammsaare teoste analüüsiga kaasnevad ka nende lühikokkuvõtted. Tean, et teoste kokkuvõtete esitamine neid vaesestamata on igale kriitikule tõeline katsumus. Tohutu lugemiskogemusega – on ju Salokannelil oma soome kirjanduslugugi kirjanike portreede kujul «Linnasta Saarikoskeen» (1993) – kirjandusuurija tuleb sellega eeskujulikult toime. Kui Salokanneli raamat eesti keelde jõuab, aga tean, et see on juba tõlkimisel, siis avastavad paljud eestlasedki endale Tammsaare uuesti.
Helsingi Ülikooli soome kirjanduse teadur, Aino Kalda Seltsi esinaine Silja Vuorikuru on kirjutanud monograafia nooreestlasest, aga samas soome kirjandussegi kuuluvast Aino Kaldast. Eesti keeles on juba ees üks teos, Kai Laitineni «Aino Kallas» (sm 1973, 1995, tõlkinud Sirje Kiin, 1997). Sirbile (9.06.2007) äsja antud intervjuus ütleb autor, et erinevalt Laitinenist, kes keskendus Kalda loomingule, on uues teoses esil eeskätt Kalda elulugu, tema Eesti–Soome «sillaehitamine» ja see, et Aino Kallas oli «rahvusvaheline naine igas mõttes.» Jääb üle loota Vuorikuru raamatugi ilmumist eesti keeles.