Eneseavamise viljakas tee

Leonhard Lapin Foto: Liis Treimann

Ma žanreeriksin Leonhard Lapini viimase teose «Moodne kunst» manifestiks, mammutmanifestiks. Saame teada tõe Lapinit juhtinud elu- ja kunstiprintsiipidest, samuti teda kipitama pannud hüperseksuaalsusest ning seda kõike ülevas, vastuvaidlematus sõnastuses.

Üsna suur osa on tsitaatidel. Need on võetud kahest polaarsest teosest: Herbert Readi 1939. aastal ilmunud «Moodsast kunstist» ning Lionginas Šepetyse 1986. aastal eesti keeles välja tulnud raamatust «Modernismist. Põhivoolude analüüs ja kriitika». Esimene oli ilmumisaja kunstimõttest üpris ees, teine oma Lenini ülistamisega kaugel taga. Vastandamine tähendab aga dramaturgiat ning Lapin on sel viisil tõstnud teksti pinget. Ja need kaks pole ainsad kontrastid. Autoritekstiga on Lapin neile lisandanud kolka-Eesti suhtumise seksuaalsusse, kuulujutud, mis räägiti voodielust metsade taga, Lõuna-Eesti väikeasulas.

Kujundlikkus teeb tõe selgemaks kui kui tahes paksud raamatud. Lapini alter ego’le Luile meenutavad Nõukogude Eesti naiste karvased jalgevahed marksismi-leninismi klassikute habemeid. Lenini kiilakas pea sarnaneb jäigastunud fallosega, mis surutakse Stalini vuntside vahele. Võiks öelda, et kogu NLKP ajalugu ühe lausega! Seksuaalsuse mõistatust aitab hiljem lahendada psühhoanalüütik ja kirjanik Vaino Vahing.

Et mõista ennast, tuleb süüvida lapsepõlve. Ja seejärel mõõta oma kujunemist. Seda Lapin teebki. Sõjajärgsed mängud metsast leitud relvadega, kasin olme. Isegi kohvi ei olnud, kasvatati sigurit.

Juba varakult haaravad Luid ontoloogiaprobleemid. Miks ma olen? Kust teisest reaalsusest ma pärinen? Neis küsimusis tuleb appi üks Lui õpetajatest ja nimelt orientalist Linnart Mäll, kes lisab maailmapilti idamaadimensiooni. Aga matemaatikani viib ei keegi muu kui Leonardo da Vinci ise. Tema ja Paul Cézanne’i mõjutusel kujuneb Luist kunstnikuna geometrist. Niisiis, lähedal Readile, väga kaugel eemal Šepetysest. Lui jõuab järeldusele, et maastikumaal ei peegelda üldse loodust. Seda teeb hoopis Püha Geomeetria kubismi kujul. Ja jumalat asendab Masin. Juhul, kui asendab… Ja masinat ehk Isand Seks. Aga miks ainult Isand? Kuhu Emand jääb?

Kas virtuoosne akvarellist Von oli ka tõeliselt olemas? Tema õpetab Luile värvide tajumist ning vahekordi modellidega. Võibolla on see kellegi hüüd- või varjunimi, et hoida salajas intiimsed üksasjad? Just Von näitab Luile Herbert Readi väärtteost, aga ka meie rahvuslikku jäädavat šedöövrit Voldemar Vaga kunstiajalugu. Tee eneseni jõudmiseks on avatud!

Tänusõnu jätkub ka teistele õpetajatele. Läbi sõelutakse kõik suurused, illustratsioonidel näeme nende piltegi: Georges Braque, Edvard Munch, Edgar Degas, Pablo Picasso, Henri Matisse, Joan Miró, Piet Mondrian, Vassili Kandinsky, Salvador Dalí, Jackson Pollock ja Kazimir Malevitš, eestlastest Richard Kaljo. Kirjanikest Ilmar Laaban ja Jacques Prévert Ain Kaalepi tõlgituna. Tekst «Kuidas portreteerida lindu» õpetab, et eneseteostus võib tulla kohe, võib aga ka pikki-pikki aastaid aega võtta.

Kaasvõitlejaist peetakse lugu: Jüri Arrak tutvustab Luile Kandinsky loomingut, modernismi demonstreerib Ülo Sooster, moodsa kunsti ajalugu õpetab Jaak Kangilaski. (Ka mulle! Käisin kuulamas tema loenguid keemia ringauditooriumis, tuhat tänu talle!) Peale Kangilaski veel Tõnis Vint ja Olav Maran, nemad pigem praktikutena. Eneseanatoomia jõuab esimese armastuseni, see algab esimesest pilgust, ainult et pilgu asemel on lõõpküsimus Saarale: kas sa tahad mulle modelliks tulla? Kunstnikud jäävad kunstnikeks.

Mulle oli raamatut eriti sisukas lugeda, kuna olen paljut, mida mu sajandikaaslane Lapin kirjeldab, kunstihuvilisena eemalt näinud. Mõnda asja üldse mitte, mõnda aga üpris lähedalt. Teosest sain Lapini võtme meie ühisele ajastule.

Juhan Viiding avaldas kuskil lõpu poole luulekogu «Tänan ja palun». Ma näen Lapini «Moodsas kunstis» selle analoogi, aga loomulikult isikuliste erinevustega. Viiding kaldus veidi religioossusse, Lapin ammutab jõudu pühast protestivaimust. Muidugi ei võinud Viiding nõukogude ajal puudutada poliitikat, tema piirdub ainult eetikaga. Lapin on eetikale lisanud nõukogude võimu lahkamise.

Paari asja ma siiski täpsustaksin. Baleriinid ei olnud kõrgtšinovnike armukesed üksnes nõukogude ajal, nad olid seda juba varem. Neid nautisid tsaarid ja tsareevitšidki, suur osa meessoost õukonnast. Bolševikud ei võtnud kommet automaatselt üle. Nemad tahtsid hoopis balletist kui monarhistlikust kunstist loobuda, Moskva Suure Teatri kinni panna. Aga neil oli tarvis kohta, kus oma kongresse pidada. Nõnda jäid nii teatrihoone kui ka ballett alles ning peatselt kõik taastus. Ja seksi ei surutud maha ainult Nõukogude Liidus Stalini ajal (varem püüeldi seksuaalvabaduse poole), naise keha näitamist keelasid veel raevukamalt Victoria-aegsed puritaanitsejad.

Eneseavamine on viljakas tee tõeni ja Lapin on seda kunstniku julgusega teinud.

***

Leonhard Lapin «Moodne kunst. Kunstilugu isikliku elu sugemetega». Foto: Raamat.

Leonhard Lapin

«Moodne kunst. Kunstilugu isikliku elu sugemetega»

Eesti Keele Sihtasutus 2017

151 lk