Vikerkaar loeb. Keiti Vilmsi vulkaaniline kalamburism

Säutsupääsuke Keiti Vilms Foto: Marianne Ubaleht

Ligi 40 aastat tagasi pidas Hando Runnel ühe omas ajas väga tähtsa kõne «Kellele kuulub keel?». Nüüd viimaks oleme saanud sellele küsimusele vastuse. Keel kuulub Keiti Vilmsile.

Keiti on väga paljusid õpetanud eesti keelt nägema hoopis teise pilguga ning vabastanud selle ka nooremate põlvkondade jaoks igavusehaardest, juhul kui selle on sinna surunud keelehariduse reeglistik või luuleklassika saledaks nööritud stroofid või paksud romaaniköited. Ta on neile näidanud, et kõige selle asemel võib keel olla interaktiivne mänguväljak, ligipääsetav igaühele. Ja et sinna kord juba astuda julgenu enda keel on sestpeale igas mõttes vaba – vaba nagu hunt, käib, kus tahab, teeb, mida tahab.

Kalambuure ja sõnamängu eri liike on eesti luules mõistagi viljeldud läbi aegade. Olenevalt ajastust on neil olnud seal valdavalt «rakenduslik», sekundaarse kaunistise või siis kirjanduse ja kirjanduselu piirimail paikneva esprii roll. Üksikjuhtudel (Laaban, Alliksaar, Ehin, Runnel) on klassika staatusse tõstetud ka nende  läbivat tarvitust. Kuid ka siis enamasti mitte nähes kalambuuri kui midagi autonoomset, vaid ikka pigem kui vahendit, olgu pikema tekstiterviku või mingi meetodi illustreerimise teenistuses.

Keiti Vilmsi puhul on tegemist natuke teise asjaga. Kuna hetkel midagi paremat pähe ei tule, nimetaksin seda nähtust «vulkaaniliseks kalamburismiks». Sellesarnast n-ö pidurdamatut, «hulgikalamburismi» on eri valdkondades täheldatud seoses eri asjadega: alates peavigastusest, skisofreeniast, kroonilisest alkoholismist (vrd onu Heino) või muude uimaainete tarvitamisest, kuulumisest teatud õilsatel sajanditel Prantsuse (või mõnda teise) Euroopa õukonda jne, ning lõpetades mõne 20. sajandi kirjandusvoolu spetsiifilise haruga.

Niisiis, Vilmsi-fenomeni üks võti on nimelt kvantiteedis, sessamas vulkaanilisuses. Ta on pea päevast päeva mingi sõnatorkega süstinud keelelist loovust paljude veebiasukate ellu või vähemalt toonud nende näole elustava muige. Nüüd jõuame kvaliteedi ehk mihus(us)e juurde, nagu Aavik ütleks.

Vähemalt minu kitsa elu- ja lugemiskogemusega, minu lühinägeliku silma ja väärdunud maitsega mõõtes küünib tõeliselt tabavate, loova ja heuristilise väärtusega sõnamängude, plahvatuslike ahaa-elamuste keskmine osakaal «vulkaanilistel» sõnamängijatel vaid äärmisel juhul 25 protsendini. Keitil kipub see olema üle 50. Ja vaat selles on midagi tõesti kummalist.

Muidugi on Keiti säutsude loomulik elukeskkond seal, kus nad on sündinud – sotsiaalmeedias. Seal võib potentsiaalselt igast lõimest hargneda pikem kollektiivne sõnajämm. Seal võib sootuks omaette lisatähenduse anda haakumine mingi sõnumivoos parajasti aktuaalse päevasündmusega jne. Eks igaüks ise tea. Seetõttu on sealt keskkonnast teosteks välja kistud tekstid paratamatult natuke nagu kalad kuival.

Igasugune veebikirjandus konverteerub teatavasti paberile oluliste tõrgetega ja isegi blogiproosa nõuab ümbertrükkimisel mingit «tõlkimist», noateral käimist, et mitte algkuju kergust, õhulisust, otsekui suvalisust, võluvat üüriksust kaotada ning samas ka paberil mitte haledasti hõredalt mõjuda. Kujutan ette, et autor ja koostaja seisid raamatut «@keitivilms» kavandades õige raske ülesande ees.

Minu meelest, kui kahele äärmuslikule võimalusele mõelda, on valitud parem suund. Selle asemel et üllitada näiteks paks tellis, kus leheküljed tihedalt tuhandeid kalambuure täis pikitud, on riskitud parem siis juba natuke flirtida kitšiga ning vormitud ligi paarisajaleheküljeline ülielegantne trükis, kus igal leheküljel vaid üks kalambuurne teos. Ka sisu pole juhuslik ega valitud mingi mõeldava «paremuse» või «efektsuse» põhimõttel, vaid moodustab pigem assotsiatiivselt seotud rea, peaaegu et püüab jutustada mingit lugu.

Lõpetuseks: Keiti Vilms ei ole üksi. Ja ma ei mõtle siinkohal mitte seda lihtsat tõsiasja, et keelemängud kui sellised on näiteks found poetry jms kõrval üks levinumaid sotsiaalmeedia-spetsiifilisi «luulelähedasi» žanre. Kui mõelda 2010. aastate eesti luulele üldse, siis on mu meelest selle üks iseloomujooni uue sajandi eesti «keeleluule» väga tugev esilekerkimine (Mart Kangur, Jüri Kolk, Kaupo Meiel, Siim Pauklin jt). Ja seal on oma koht ka Keiti Vilmsil. Õieti ta on selles galaktikas nagu must auk, otse kirjanduse ja mittekirjanduse kartlikke piire puudutamas ning mitte kuidagi tahtmas enam mahtuda isegi seda luulet ennast liigendava keelekesksuse ja angažeerituse teljele.

Foto: Raamat.

@keitivilms 

«Eesti esimene säutsukogumik» 

Koostaja ja toimetaja Merilin Pärli 

Tallinn: Tänapäev, 2017 

176 lk