/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/06/15/6786143t1ha2e6.jpg)
Phlox
«Keri»
MKDK Records
Hinne: 4
Nädala plaat. Jazz-rock ei ole kuhugi kadunud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Fusion ehk jazz-rock tundub olevat muusika, millel leidub igal ajal publikut. Ikka tuleb kusagilt nurga tagant välja pikkade juuste, habeme ja prillidega intellektuaalsema muusika huviline. Millegipärast on fusion’i-sõbrast jäänud just selline klišeeline mälestus. Sellisel moel võiks ju ka öelda, et fusion on igavene dissident, iga riigikorra ajal vangis nagu Tiit Madisson. Kuigi ega see pole ka kellegi õige jutt, sest fusion’i puhul pole poliitiliselt midagi kahtlast, küll on aga selles midagi igavesti intellektuaalset ning sellegagi peab olema ettevaatlik.
Kui kostavad vanad head fusion’i-helid, meenuvad kohe Chick Corea või Tartu levimuusikapäevad. Ülimalt professionaalsed muusikud ülimalt keskendunud nägudega tegemas ülimalt täpset muusikat, mille puhul nauding sulab üheks matemaatiliste tehetega ja näppude ning koordinatsiooni täpsusega. Fusion seostub ka igavusega, keskpäevase raadiomuusikaga nõukaajast. Igavus ei ole siinkohal midagi negatiivset, vaid pigem neutraalset.
Kodumaine fusion-bänd (või on see post-fusion?) Phlox alustas oma tegutsemist 90ndate lõpus ja nende esimene album kandiski nime «Fusion». Nende muusikat kannustas pigem 90ndate post-rokk, mil ilma tegid bändid ja nähtused, nagu Tortoise, Labradford, Jim O’Rourke jne. Eesti underground’is seostus see skeene millegipärast Aivar Tõnso ja ulmeplaatide ümber toimuvaga. Lisaks Phloxile märgati sel ajal nimesid, nagu Beggars Farm, Luarvik Luarvik jne, Phloxi plaadifirma MKDK Records kujunes märgiliseks.
2017. aastal on Phlox tagasi ja nad on endiselt fusion mis fusion. «Keri» algab närvilisemalt ja selles mõttes intrigeerivamalt, kuid plaadi edenedes suubub see oma žanri klišeedesse, muutudes ühtlasi rahulikumaks ja järelemõtlikumaks ning purjetab (või betoonpurjetab, nagu ütleb ühe loo pealkiri) sellisena tähelepanuhorisondilt välja. Parimad hetked on plaadi esimesed kolm lugu – «Mahlad» on kiire ja matemaatiline samal ajal, teostab nii kiireid muusikalisi arvutusi ja motiivide vaheldumisi, et juuksed tõusevad selle tegevuse tõttu tekkinud elektrist peas püsti. Korralik kakofooniline saagimine.
«Rotwangi» barokset helimõtisklust saadab kusagilt põhjast kostev mörina- või WC-poti äravoolu heli laadne kostum, intellektuaalne maitsekus kohtub anti-intellektuaalse maitsetusega. Phloxi puhul on täheldatud ka huumorimomenti, aga õnneks on tegu huumori dadaistlikuma versiooniga. «Käsi» kestab kõigest 55 sekundit, kuid jõuab selle juures palju. Free jazz’i ja Roomet Jakapi dadaistlikku häälutamist võtab see ühte patta panna.
Plaadile hinnangut andes võib öelda, et fusion elab ka aastal 2017 ja Phlox on selle kenasti ära apgreidinud, on lisanud uusi võimalusi, jäädes samal ajal traditsioonidele truuks.