Nick Cave kolmes pildis

Nick Cave Foto: Kuvatõmmis

Nick Cave and the Bad Seeds

«Lovely Creatures: The Best of»

Mute

Hinne: 4

«The Mercy Seat». Piiblis on see jumala troon, kus ta istub ja pillub oma välgunooli, see lugu aga räägib ka surmamõistetust. Kahe asja vastandamine või ühendamine. Inimene mõtleb viimastel elupäevadel heast ja kurjast.

Õiguse ekslikkus ja ülbus huvitas Nick Cave’i väga. Vanglasüsteem, see, et keegi otsustab kellegi saatuse üle, ärritas Cave’i. Sellepärast lõi ta kaasa ka John Hillcoati vanglafilmis «Ghosts of the Civil Dead» (1988).

«Mercy Seat» on Cave’i karjääri seni parim lugu, 1960. aastate kantripopmelodraama – nagu «Wichita Lineman» –, üledramatiseeritud vioola hüsteeriakuues. «And the Mercy Seat is waiting / And I think my head is burning / And in a way I’m yearning / To be done with all this measuring of proof / An eye for an eye / And a tooth for a tooth / And anyway I told the truth / And I’m not afraid to die.»

Cave oli esimene post-punk kirjutaja, kes hakkas kasutama piiblitemaatikat: patt, kättemaks, bad seed. Cave’i sõnul räägiti Vanas Testamendis ju kättemaksust, aga nüüd ühiskond represseeris seda. «Ma arvan, et maailmas on mingi tuimus, mis aktsepteerib teatud vägivalda, aga on teistsuguse vägivalla vastu,» ütles ta. Kättemaks oli ehk nooblim, esteetilisem kui näiteks sadism või vägivald ahnuse läbi. Õnn Cave’i ei huvitanud.

Cave’i üks esimesi lemmikuid oli Johnny Cashi tapahimuline «Folsom Prison Blues». Cave nautis Vana Testamendi lugusid, sest inimesed kannatasid jumala käe läbi palju ja see muutis jumala tegelaskuju veidi totraks. Meeldis Cave’ile piibliproosa, vägivallakeel, mitte niivõrd vägivald ise. Anti märku, et mingit sorti õudus eksisteerib, aga ülejäänu jäeti fantaasia hooleks.

Pikk kõhn ronkmustade juustega tüüp siseneb baari. Ta tervitab baarmeni nimepidi, tellib joogi. Teda tuntakse siin. Ei, see ei ole Nick Cave. See mees haarab relva ja 12 minutit hiljem on baaris veresaun. See oli tegelane Cave’i «Murder Balladsi» plaadilt. Cave vihkas teda, sest tegelane oli lollpea. Cave’i arvates oli see koomiline laul, sest selle vägivald oli nii julm.

See oli plaat, millega Cave rikkus paljude arvates ära Kylie Minogue. See oli ka aeg, kui Cave’i ärklikorteri seinad olid Kylie plakatitega kaetud. Cave’i tuntuks teinud ja koos Kylie Minogue’ga lauldud «Where The Wild Roses Grow» räägib Cave’i kinnisideest – Kylie ilust ja süütusest. Cave tunnistas ka, et olevat saanud videovõtetel Kylie rindu katsuda ja see olnud peaaegu religioosne kogemus.

Cave’ile meeldisid mõrvalugudes detailid. Kööginuga. Magamiskott. Saag kuuris. Aga ta ei tahtnud rääkida sellest, mis paneb mõrvari tegutsema, ja ka muusika valis ta neile lugudele taotluslikult lihtsa, rütmilise, mis edastaks lugu, ja stiilides, mida ta tavaliselt ei kasutanud. Mõrv oli lihtsalt teema, mis oli Cave’i jaoks ühel hetkel huvitav ja siis enam ei olnud.

Cave’i kõigi aegade lemmiklugu oli ju ikkagi Louis Armstrongi «Wonderful World» ja juba järgmisel plaadil asus ta rääkima jumalast hoopis teisest küljest. «People Ain’t No Good» räägib võib-olla Cave’i esimesest abielulahutusest. Selles on read «It ain’t that in their hearts they’re bad / They’d stick by you if they could / But that’s just bullshit / People just ain’t no good». Cave’i sõnul pole see osa moraliseeriv. Laul on ka religioosse alatooniga. Jumala kohus pole inimeste elusid paremaks teha, ütles Cave. Jumal on üleloomulik ja me ei mõista üleloomulikku.

Inimestel võivad olla põhjused, soovid, nad võivad teineteisele kinkida suguühte, arvab Cave, aga neil pole seda, mis on veel tähtsam. Iga inimene elab oma kirgede, oma probleemide piires. Vahel saame üksteist aidata, aga on sündmusi, millest inimhing üle ei saa.