/nginx/o/2017/06/16/6787637t1hd163.jpg)
Eestit vaadeldakse sageli eduka animatsiooniriigina. Mõneti on siinne animatsioonikultuur isegi kohalik firmamärk. Teisipäeval kinos Sõprus seansil «Viimased Nova vihmavarjud» linastunud filmid EKA animatsioonitudengitelt näitavad, et ka noorte tegijate lipp lehvib kõrgel. Filmilinal visati roppe nalju, seigeldi unenäolistes sõdalasmaailmades, ent oli ka sügavaid, isegi süngeid teemavalikuid.
Kõige terviklikumaks bakalaureusetööks võib pidada Katariina Aule ning Jüri Lääsi nukufilmi «Tolmurullid». Film viib vana, habemesse mattunud kellassepa korterisse. Mees on pime, ent peatub oma seinal rippuva ajaleheväljavõtte ees, mille veergudel tänatakse teda lapse elupäästmise eest. Ta ohkab. Kristiina Aule tungib oma filmiga sügavaisse inimloomuse kihtidesse – filmis kujutatud mees on ihuüksi. Viimast ütleb meile toolide ja töölaua alla kerra tõmmanud tolm, kellest ajapikku on saanud kellassepa sõber – tema silmad. Filmilinal toimuvale lisab hingeminevust olukorra realistlikkus, sest kas ei möödu vanaduspõlv reaalseski elus paljude jaoks üksi, ühes tolmuga? Ühiskond ülistab noorust ning kui vanaduse lävepakk saab ületatud, saadetakse inimene oma teed. Heal juhul saab loota pere või sõprade toele, ent üksiklane mitte kellelegi. Viimase peale mõeldes on «Tolmurullid» ühiskonna valus, ent tõetruu peegeldus.
Kontrastina Kristiina Aule sügavamõttelisele loole võiks bakalaureusetöödest välja tuua Ottomar Sukko joonisfilmi «Putka», mis on kõigist valikus olnud filmidest kõige ropuma huumoriga. Seejuures võib kindlusega väita, et «Putka» ei ole tassike teed just igaühe jaoks. Vähemalt ei tasuks seda rüübata neil, kes naudivad vaid rafineeritud huumorit. Animatsioon ei olegi aga enamasti koht raamistatud naljakultuurile. «Putka» ületab tavalist «hea maitse» piiri siiski päris korralikult, ringeldes ümber fekaalide ja väga tumepruuni huumori. Seejuures on tegu teemaga, mis festivalianimatsioonis väga sageli laineid lööb, eriti tõsise fooniga linastustel, kus inimesed pikisilmi ootavad, et miski, olgu selleks siis halb nali, neid tasapisi ligihiilivast tüdimustundest päästaks. EKA linastusel tülpimust ei tekkinud, ent ropp nali töötas sellele vaatamata. Eks ütle seegi midagi inimloomuse kohta.
Nüüd aga magistrifilmide juurde, mille taset võib terviklikult väga heaks pidada. Sander Joon, kelle bakalaureusefilm «Velodrool» võitis rahvusvaheliselt mitmeid olulisi auhindu, rändab sportlikul rajal ka oma uue filmiga. Kui eelmine film asus kesk jalgrattavõistlust, siis värske linateos viib vehklejate areenile. Filmi nimi «Moulinet» sellele viitabki – prantsusekeelne sõna moulinet osundab vehklemisalasele terminile. Nimel on ka teine dimensioon – eesti keeles tähendab see mulineed, siidjast niiti. Ka vehkleja, kes filmis üles astub, on ühendatud niidi, täpsemalt küll nööriga.
«Moulinet» süžeed võibki vaadata takistusrohke teekonnana, mille eesmärgiks on leida see, mis nööri teises otsas. Nüüd sobiks kasutada klišeelikku mõttetera – tähtis pole mitte sihtkoht, vaid teekond. Antud juhul on sihtkoht siiski olulisem, sest «Moulinet» anekdootlik süžeeliin leiab oma puändi just lõpus. Siinkohal ei sooviks tulevase vaataja elamust rikkuda, aga võib öelda, et puänt on igati ootust väärt. Ent ka teekond võlub vahelduva, sürrealistlikult kauni visuaali ja kergelt lohaka pliiatsijoonega, mida võikski pidada Sander Joone firmamärgiks.
Kohalikele animaatoritele pakuvad konkurentsi siinsed vahetusõpilased. Aggie Lee Pak Yee joonisfilmid «Muteum» ja «Five Steps to the Right» omavad teatavat armsuse aurat. Eriti võlub armsusega «Five steps to the right», kus toredalt jässakas tegelintski satub kinnisesse ruumi ja peab sealt leidma väljapääsu – ruumist välja pääsemine on sage motiiv ka teiste EKA animatudengite seas, ent iga kunstnik lisab toimuvale oma nurga. Aggie Lee puhul on selleks siira huumori ja nunnuduse faktor.
Helen Woolstoni nukufilm «Tendrils» on seevastu üks linastuse stiilipuhtamaid filme. Tegu on tõelise visuaalse pärliga, mis tiksub omas rütmis, kandes hetkeks kinosaalist eemale. Süžee kulg on lihtne, mõneti isegi monotoonne, ent «Tendrils» on üks neist filmidest, kus monotoonsusel on tähenduslik roll. Rütmi loovad vihm ja vihmavarjudel sõitvad tegelased, kuni üks neist kaotab oma varju ja peab pugema lillemajja – inspiratsiooni veiderdavate taimede jaoks on seejuures saadud Lõuna-Ameerika reisilt.
Kokkuvõtteks. Oma eriilmelisuse tõttu ei ole eelmainitud filme võimalik püüda ühe koondava mõttetera alla, ent on hämmastav, kui palju suudetakse öelda kahe-kolme minuti jooksul – sageli on seda rohkem kui ütleb täispikk film, sageli on see pelgalt kelmikas puänt ja mis eriti märkimisväärne – sageli ei olegi rohkem vaja.
/nginx/o/2016/07/12/5611971t1h7f78.jpg)