/nginx/o/2017/06/15/6786695t1he91f.jpg)
Dokumentaalfilmide režissöör, produtsent ja operaator Vahur Laiapea, kes sündis 1960. aastal, hakkas filme tegema suhteliselt küpses eas. Tema esimene autorifilm «Hing on sees», kus vaimupuudega noored mängivad psühhodraama ringis läbi olnud ja olematuid eluseiklusi, valmis 2004. aastal, kui autor oli 43-aastane.
«Eesti filmis pole teist sellist dokumentalisti, kes tegeleks nii järjekindlalt, sügava sisseelamise ja lugupidamisega teistmoodi inimestega kui Vahur Laiapea. Kui poleks teda, ei teaks me midagi vaimupuudega neidude missikonkursist «Miss Vaimukas», kurdi lapse maailmast või sellest, et pidalitõbi pole Eestist kusagile kadunud,» kirjutas filmikriitik Tiit Tuumalu 2010. aastal Postimehes Laiapea filmi «Saime kokku Solenzaras» arvustades.
Enne lõplikult filmidele pühendumist pidas Laiapea mitut huvitavat ametit. Tartu Ülikooli eesti filoloogina lõpetanud mees tegeles magistriõppes eripedagoogikaga, uurimistöö teema oli viipekeel kurtide hariduses. 2007. aastal avaldas Eesti Keele Sihtasutus tema monograafia «Keel on lahti. Tähendusi viipekeelest».
Aastatel 1995–1998 Eesti Tervisekasvatuse Keskuse südameprojekti juhina töötades tootis Laiapea mitu õppefilmi. Sõltumatu produtsendina alustas ta tegevust 1998. aastal. Sajandivahetusel töötas Laiapea Kanal 2 heaks, olles originaalprogrammi juht ning tootes saatesarju «Uudistekütid», «Subboteja», «Vastasseis» ja «Seksuaalne kaamera». 1999–2000 valmis dokumentaalfilmide sari «Üks päev» (autorid Peeter Simm kolme filmiga, Ago Ruus, Rein Raamat, Marko Raat, Kristi Aule jt).
2001. aastal rajas ta tootmisfirma Ikoon OÜ, kus on valminud dokumentaalsarjad «Meie sõdurid», «Haiglalood» ja «Ennäe inimest!» Kanal 2-le ning «Veere pääl», «Keelekümblejad» ja «Piiri pääl» ETV-le. Produtsendi ja (kaas)autorina on Laiapea osalusel tehtud «Positiivne Narva» (2005, režissöör Kristiina Davidjants), «Kuula ja sa näed» (2006), «Keele meelest» (2007), «Üitsainus Mulgimaa» (2010, toimetaja Juhani Püttsepp).
«Vahur Laiapea on unustatud inimeste, äärepealsete teemade ja isevärki mõttemaailmade pildile toomise meister. Ent tema filmideks kujundatud allhoovustest võib kunati (st kuidas kunagi) saada peavool – pange tähele! [---] Laiapea mustlased, liivlased, pidalitõbised, puuetega missid, tulekummardajad ja uute uskude kuulutajad ning veerepäälsed ja piiripäälsed isevärklased võivad aga peitu pugeda moeilast nõretava pööbli sammumüdina ees,» kirjutas Kalle Mälberg Laiapea loomingu kohta 2010. aastal ajakirjas Teater. Muusika. Kino ilmunud artiklis «Tuuletul minestusjärvel rulluvat lainet püüdes».
Sel kevadel sõitis Laiapea Afganistani, et jätkata seal elavate nõukogude ekssõdurite elu käsitlevat filmi. «18. aprillil reetis minu ja mu sõbra ja tõlgi Mohsini meie usaldusisik, kes pidi meid viima Shindandi filmima nõukogude ekssõdurit. Meid varitses ja võttis kinni rühm Talibani liikmeid. Meilt võeti ära kõik – kaamerast sõrmusteni,» kirjeldas ta. Oma üleelamistest ja õnnelikust pääsemisest räägib ta allpool videointervjuus.