Kui õpetajat pole, on koguduses sabat

Mart Kangro lavastuses «Kogudus» mängib EMTA Lavakunstikooli 28.lend Foto: Herkko Labi

Lavastaja Mart Kangro on Von Krahli saali loonud pineva ja veidi ebamugava ruumi, kus publik ei tunne end turvaliselt, sest olukord pole teatri jaoks tavapärane. Vaatajate hulgas viibides tekib tunne, et olemegi nagu üks väike kirikukogudus, kes ootab jutluse algust. Samal ajal piieldakse silmanurgast üksteist: «Miks tema siin on?», «On tal elus raske?», «Näe, vana inimene, ei tea, mis ta sellisest kaasaegsest teatrist arvab?».

Kuni lavastuse lõpuni pole publikul kindlat jalgealust, nad on ühe suure olendi rakud, mis vibreerivad, vahetavad kohta ja funktsiooni. Välgukiirusel hakkab publikus tööle ka kollektiivne mõtlemine ning isegi kui inimese ees on kuus vaba tooli, ei julgeta istuda enne, kui kriitiline mass kaaslasi seda juba teinud on.

Me käitumegi nagu üks kogudus, mis koosneb isiksusest, kuid ootab ikkagi teiste heakskiitu. Selliseid kogudusi kohtame kõikjal, meie kõigi elus on neid üsna mitu: kogudus on new ageʼi inimestest moodustunud seltskond, kes täiskuuööl trummi lüües Haabersti hõberemmelga ümber koguneb, kogudus on Lions Club, kogudus on Perekooli foorum, kogudus on ka lavakunstikool.