Lavastaja Mart Kangro on Von Krahli saali loonud pineva ja veidi ebamugava ruumi, kus publik ei tunne end turvaliselt, sest olukord pole teatri jaoks tavapärane. Vaatajate hulgas viibides tekib tunne, et olemegi nagu üks väike kirikukogudus, kes ootab jutluse algust. Samal ajal piieldakse silmanurgast üksteist: «Miks tema siin on?», «On tal elus raske?», «Näe, vana inimene, ei tea, mis ta sellisest kaasaegsest teatrist arvab?».
Tellijale
Kui õpetajat pole, on koguduses sabat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuni lavastuse lõpuni pole publikul kindlat jalgealust, nad on ühe suure olendi rakud, mis vibreerivad, vahetavad kohta ja funktsiooni. Välgukiirusel hakkab publikus tööle ka kollektiivne mõtlemine ning isegi kui inimese ees on kuus vaba tooli, ei julgeta istuda enne, kui kriitiline mass kaaslasi seda juba teinud on.