Louis Kahn ja Arne Maasik soolalao keldris

Louis Kahni projekteeritud Bangladeshi parlamendihoone Dhakas Foto: Arne Maasik

Sellel suvel on arhitekt Louis Kahni (1901–1974) loomingu austajatel võimalus fotode vahendusel tutvuda tema Aasiasse kavandatud hoonetega. Fotograaf Arne Maasik käis hiljuti pildistamas Bangladeshi parlamendihoonet Dhakas ning India ärijuhtimisinstituuti Ahmedabadis (India).

Teisel pool maakera asuvatest hoonetes on kohapeal kujunenud rahvussümbolid; Kahni arhitektuuriloomingus kuuluvad need tema küpse perioodi põnevamate tööde hulka. Arne Maasiku sugestiivsed fotod, mida eksponeeritakse Rotermanni soolalao keldrisaalis, püüavad vaatajale edasi anda seda õhustikku, mis Kahni Aasia hooneid ümbritseb.

Vanad kultuurid, noored demokraatiad ning nende arhitektuurisümbolid

Bangladesh, mille territoorium on Eesti omast ligi kolm korda, elanikkond aga ligi sada korda (!) suurem, on üks maailma vaeseimaid ja tihedamini asustatud riike. Pealinnas Dhakas asuvat parlamendihoonet hakati kavandama 1962. aastal, kui riik kandis veel Ida-Pakistani nime. Louis Kahn nägi siin erilist võimalust luua suursugune arhitektuuriansambel, mis täidaks nii esindusfunktsioone kui ka riigijuhtimise praktilisi vajadusi. Ligi 80 hektari suurusel alal paiknev kompleks koosneb rahvusassamblee hoonest, kus on suur istungite saal, mitu administratiivplokki, mošee, söögisaal ja juhtkonna esindusruumid. Peahoone naabruses paiknevad saadikute residentsid ja abifunktsioone täitvad hooned.

Dhaka ansambel, kus delikaatset rolli mängib ka maastikuarhitektuur, on küpsele Kahnile omaselt monumentaalne ning sünteesib muinaskultuuride ehituspärandit keskaegse kindlusarhitektuuri ja 20. sajandi modernismiga. Tähtsaimaks ehituskiviks, mida kasutada, pidas Kahn siin valgust, sest sel on nii poeetiline kui ka praktiline toime. Materjalidest domineerivad Kahni lemmikmaterjalid savitellis ja valubetoon, vormidest geomeetrilised põhielemendid ring, ruut, silinder, kuup jt. Mitmel põhjusel venis Dhaka kompleksi kavandamine ja ehitus pikale (1962–1983); arhitekt ise seda valmiskujul näinudki. Peamiselt bengalitest koosneva elanikkonna jaoks on parlamendihoonest kujunenud rahvuslik sümbol ja üks riigi peamisi visiitkaarte.

Louis Kahniga 1950.–70. aastatel koostööd teinud eesti päritolu insener August Komendant oli Kahnile abiks ka Dhaka kompleksi kavandamisel. Oma mälestusteraamatus kirjeldab ta üsna sapiselt, kuidas ta Kahniga tolle käitumise pärast tülli läks ning projekti juurest juba algfaasis lahkus. Komendant, kes hindas arhitektuuri esteetilise poole kõrval ka konstruktsiooni ratsionaalsust ja materjalide ökonoomset kasutust, ei pidanud Bangladeshi kompleksi Kahni parimaks tööks. Peale konstruktsioonilahenduste näis talle parlamendikompleksi arhitektuuri puhul vastu käivat ka Kahni soositud jõuline, abstraktne kujundikeel, mis eriti eksterjööris mängib ideega monumentaalsetest varemetest.

Indias Ahmedabadi linnas paiknevat ärijuhtimisinstituudi kompleksi hakati samuti kavandama 1962. aastal, kuid see valmis Dhaka ansamblist veidi varem (1974). Uuendusmeelse kõrgkooli rajamise peamine tõuge oli vajadus koolitada kohalikke juhtimisspetsialiste – hiljuti iseseisvunud Indias oli alanud ulatuslik moderniseerumine. Kuigi naaberriigi parlamendikompleksiga võrreldes on Ahmedabadi kõrgkool tunduvalt väiksem, on selle arhitektuur orgaaniline osa Louis Kahni küpse perioodi loomingust: ka siin kohtuvad omavahel arhailine ja modernne, lokaalne ja globaalne, mateeria ja metafüüsika.

Kahni arhitektuur ja Kuressaare loss

Kümmekond aastat on näituse kuraator, kunstiteadlane Heie Treier teinud süstemaatilist uurimistööd, mille fookuses on Louis Kahni loomingu ja tema (tõenäolises) sünnilinnas Kuressaares asuva keskaegse piiskopilinnuse vahelised seosed. Oma spetsiifilise meetodiga, mis tugineb eelkõige võrdlevale visuaal-kriitilisele analüüsile, püüab Treier tuvastada neid jälgi, mille võis noorele Louis’le jätta monumentaalse arhitektuuriga Kuressaare loss ja selle ümberehitus 20. sajandi algaastatel. Arhitekti isa töötas nimelt ametnikuna lossi naabruses ning on võimalik, et vahel võttis ta poja tööle kaasa. Kahn on ka ise hiljem väitnud, et temast sai arhitekt juba kolmeaastaselt, see tähendab ajal, mil elas vanematega veel Kuressaares, toonases Arensburgis…

Eitamata seda, et Kuressaare loss võis noorele Kahnile tugeva mulje jätta, on siiski küsitav, kas kogu arhitekti hilisemat loomingut on mõtet «lossikogemusele» taandada. Arhitektuur on suuresti järjepidevusele, edasiantud kogemusele, st erialasele ekspertiisile tuginev eriala. Samuti on arhitektid läbi aegade saanud inspiratsiooni ja mõjutusi eri kultuuride ajaloolisest ehituspärandist ning seda siis oma loomingus tõlgendanud, sünteesinud. Le Corbusier näiteks sai tugevalt inspiratsiooni Ateena Akropolist, eriti sealsest Parthenoni templist. Üksi Parthenonist jääks aga tema loomingu analüüsimisel ilmselgelt väheks. Üks kindel ajalooline hoone vaevalt suudab seletada kogu arhitekti loomingut.

Ka Kahni puhul tundub mõistlik vaadata tema huvi monumentaalsuse, geomeetria, ajaloo, varemete ja kadunud tsivilisatsioonide vastu laiemas, sünteesivas raamistuses. Palju reisinud mehena oli tal vaevalt ühte kindlat hoonet, mis oleks tema töös mänginud domineerivat rolli.

Arhitektuuriajaloolane William J. Curtis, kes on põhjalikult uurinud just Kahni Aasiasse kavandatud hooneid, on nii Dhaka kui ka Ahmedabadi puhul inspiratsiooniallikatena näinud ajaloolisi templeid ja linnu Aasia eri paikades, kus arhitekt reisis, samuti keskaegset kindlusarhitektuuri (nimetamata küll Kuressaaret), aga ka modernistlikku, Kahni kaasaegset arhitektuuri (Le Corbusier’, Alvar Aalto jt looming).

Siiani pole enamik välismaiseid Kahni-spetsialiste Eesti-seoseid ega ka Kuressaare lossi mõju kuigi oluliseks pidanud. Märgid siiski näitavad, et Heie Treieri, Arne Maasiku ja nende kaaslaste tegevuse tulemusel (publikatsioonid, näitused) on olukord muutumas. Võib arvata, et Kahni seosed Eestiga kirjutatakse lähitulevikus detailsemalt lahti ka rahvusvahelistes arhitektuuriajalugudes.

Näitus Rotermanni soolalao võlvkeldris

Soolalao näitusel Kuressaare seoste temaatika siiski ei domineeri ning külastaja võib keskenduda ka pelgalt fotodele. Sügavalt läbitunnetatud ja hoolikalt kadreeritud Arne Maasiku fotodel kujutatud Kahni arhitektuur haakub soolalao keldri kaarjate vormidega tellisvõlvidega hästi.

Nii fotod Bangladeshi parlamendihoonest kui ka Ahmedabadi juhtimiskoolist mängivad keldrisaali karakteriga kaasa. Kangale trükituna on fotod küll mõnevõrra kaotanud oma teravust, kuid tekstiili faktuur muudab pildid seda enam ruumiliseks. Justkui altarimaaliks on näitusele riputatud Louis Kahni tütre Alexandra Tyngi portreemaal oma isast, mis siiski maalitud tagantjärele (2006). Tavaliselt ripub see südamlik portree, mille taustal just Bangladeshi parlamendihoone, väärikalt Kuressaare barokse raekoja seinal.

Kuigi tegemist on eelkõige fotonäitusega, oleks ehk võinud nii Dhaka kui ka Ahmedabadi hoonete arhitektuuri tutvustada ülevaatlikult ka jooniste ja lühiselgitustega. Dhaka hoonestusest on küll mõned aerofotod ja paar joonist, kuid Ahmedabadist ei ole isegi ülevaatlikku fotot. Seepärast jääb ansamblite arhitektuuri terviklahendus raskesti hoomatavaks.

Kuivõrd Louis Kahni käekiri on nende kahe kompleksi puhul üsna sarnane, siis on fotodelt kohati raske aru saada, kumma hoonega tegu. Enamik fotosid näitusel on igatahes Bangladeshi parlamendihoonest Dhakas. Neist silmapaistvaim on keldrisaali lõpus paiknev horisontaalformaadis kaader, kus Kahni monumentaalne arhitektuur astub dialoogi ümbritseva maastikuga.

Näitus

«Kahn. Magnum Opus. Arne Maasiku fotod», kuraator Heie Treier, Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos kuni 20. augustini 2017