Pedofiili ja ohvri raputav taaskohtumine

Rooney Mara ja Ben Mendelsohn loovad Benedict Andrewsi filmis «Una» erakordselt ebamugava õhkkonna, mis mõnegi vaataja saalist põgenema pani. Foto: Kaader filmist

Nähes inimesi keset provokatiivse draama «Una» esilinastust tulistjalu saalist lahkumas, tabas mind üllatus, et üks kammerlik kahe peaosatäitjaga linateos, kus karmi vägivalda ei leidu ning seksist valdavalt vaid räägitakse, suudab mõnda vaatajat emotsionaalselt ja vaimselt nii ägedalt ärritada. 

• «Una» 2016
• Režissöör Benedict Andrews, osades Rooney Mara, Riz Ahmed, Ben Mendelsohn
• Kinodes alates 16. juunist, kestus 94 minutit

Nagu juba sisututvustus mõista annab, on «Una» teema ilmselgelt delikaatne ning režissöör Benedict Andrews käsitleb seda jahmatava otsekohesuse ja julgusega, mida seksuaalsest kuritarvitamisest ning selle tagajärgedest rääkivates filmides sageli ei kohta. Ühtlasi kujutab valusate minevikusündmuste ja sellest jäänud armide ümber keerlev «Una» olukorda, kus täiskasvanud mehe kuritarvitatud varateismelises tüdrukus ei valitse õud ja hirm, vaid sügavale juurdunud kiindumus.

Tõsi, niisuguseid keelatud ebaterveid suhteid täiskasvanu ja lapse vahel on filmides ette tulnud varemgi. Vladimir Nabokovi maailmakuulus skandaalne romaan «Lolita» on kinolinale toodud nii 1960ndatel kui 1990ndatel (vastavalt Stanley Kubricki ja Adrian Lyne’i poolt). Komöödiaseriaali «Sõbrad» staari David Schwimmeri käe all valminud «Usaldus» (2010) jutustas mõjuva loo internetis tegutseva pedofiili huviorbiiti sattunud tüdrukust, kes oma vanemate ehmatuseks isegi pärast vägistamise ohvriks langemist pahategijat hoopis kaitsta proovis. Mis «Una» narratiivi ebamugavaks teeb, on 27-aastase nimitegelase (Rooney Mara) ning temaga 15 aastat tagasi katastroofiliselt lõppenud suhtesse astunud Ray (Ben Mendelsohn) üksildane, haiglane meelelaad, mis avaldub läbi ebamugavaid detaile kätkeva kahekõne.

Kui täiskasvanud Una üle paljude aastate Ray töö juurde läheb, et teda ammu ära kasutanud meest uuesti näost näkku näha, võiks arvata, et Una ei tunne tema vastu midagi peale sügava põlguse. Tõde osutub palju traagilisemaks — «Unas» ei valitse raev, vaid igatsus ja meelesegadus.

Elus uue lehekülje keeranud Ray, kes väikesele tüdrukule tehtu eest karistustki kandma pidi, on vahepealse aja jooksul uue nime võtnud ja pere loonud, aga tuleb välja, et temagi pole suutnud kunagist verinoort silmarõõmu täielikult unustada. Ta mäletab Unat kui tüdrukut, kes oli oma ea kohta ebatavaliselt enesekindel ja arukas. Latentsete haiglaste tunnete pinnale tõustes muutub Una ja Ray saatuslik taaskohtumine vaataja jaoks äärmiselt võõristavaks. Kui nad kahekesi privaatse jutuajamise käigus kunagise õudustäratava salasuhte üksikasju meenutavad, hakkab mõistust närima tunne, et sedavõrd intiimset vestlust ei peakski keegi teine pealt kuulma. Nad räägivad ometigi asjadest, millest nad pole mõelnud kellelegi teisele kõnelda; toovad välja oma elu kurbuse ja valu.

Publik on sunnitud kahe peategelasega nii-öelda samas ruumis viibima ning mitte ainult nende minevikku detailselt läbi tunnetama, vaid ka leppima, et nende vahel on veel üht-teist lahendamata. Niisiis ei pane imestama, et esilinastuse ajal leidus lahkujaid. Sageli on nii terava reaktsiooni tekitamine publikus üks korraliku filmi tunnusmärke, ent nagu näidendil põhinevate filmidega pahatihti olema kipub, ei ole ka David Harroweri teatritükil «Musträstas» põhineval «Unal» sama palju emotsionaalset jõudu, kui tal oleks teatrilaval, kus õhk võib eriti paksuks muutuda.

Benedict Andrews on ekraniseeringut rikastanud stseenidega, mis kujutavad varateismelise Una ja Ray ammuseid salajasi kohtumisi, kuid maitsekalt tehtud tagasivaadetest hoolimata ei kanna kahe häiritud peategelasega film päris lõpuni välja. Lool puudub resoluutne lahendus ning kuritarvitaja ega isegi kuritarvitatu kaastunnet ei ärata. Ray on pedofiil, kes ei paista kunagise naabri tütrega suhtesse astumist kuigi palju kahetsevat, olgugi et sellega kaasnes elu täielik kokkuvarisemine. Una on nooruspõlves kogetud trauma tagajärjel langenud nähtamatusse sõgedusse, klammerdudes oma mõtteis endiselt haigete tungidega mehe külge, kes armastas teda siis, kui naine oli veel liiga noor, et üldse midagi teada intiimsusest või romantilisest armastusest. Kogenematule terapeudile käiks see naine üle jõu.

Vastavalt Una ja Ray rollidesse valitud Rooney Mara ja Ben Mendelsohn esitavad psühholoogiliselt kurnavat teksti professionaalse osavusega ning annavad endast parima, et hinges väikeseks tüdrukuks jäänud nimitegelase ning tema kord ammu oma käte vahele meelitanud hundi rasked tunded veenvalt paljastuks. Kahekesi õnnestub neil anda niigi kompromissitule filmile mõjuvalt melanhoolne, painajalik varjund, aga nagu mainitud, pole võimalik kummagagi päriselt suhestuda ning nende taaskohtumine ei jõua õige katarsiseni.

Hindan, et sedavõrd kompaktne film suudab emotsionaalselt väsitada, aga mõnda sünget Perekooli Foorumi postitust meenutav «Una» pole heas mõttes väsitav. Mis puudutab filmi tehnilist külge, siis erilise kiituse on ära teeninud kogenud operaator Thimios Bakatakis, kes esialgu Unat kahtlaselt kaadri serva ning Ray jälle kaadri keskele sunnib, hoides vaataja tähelepanu süüdlasel ja mitte ohvril, kelle psüühika on tegelikult äärmiselt ebaterve.

Una elab endiselt põrgus, mille Ray kunagi teda kuritarvitades lõi ja sama mehega uuesti kohtuma suundudes avanevad selle uksed jälle. Osa minust soovib, et ma poleks pidanud sellesse põrgusse nägema, ent olen tänulik, et leidub draamasid, mis seksuaalse kuritarvitamise pikaajalisi mõjusid nii söakalt ja intelligentselt lahkavad.