Kristiina Ehin ja Silver Sepp korraldavad tuleviku meelelahutust

Armastus ja kaos Love Love Streetil ehk annet vaka all ei hoia.

Kristiina Ehini ja Silver Sepa laulu- ja luulekava «Rohtumised/Kohtumised» toimumispaik Tallinnas oli enam kui eksootiline – Ukraina koguduse Kolmekäelise Jumalaema kirik ehk kloostri õu Laboratooriumi tänaval. Etteruttavalt võin öelda, et paremat võimalust ühe ilusa suveõhtu veetmiseks pole mul juba ammu olnud.

Mõlemast esinejat mul varasem ettekujutus praktiliselt puudus, olin näinud vaid ansambli Naised köögis hitti «Aasta ema», milles Kristiina Ehin kaasa lõi, kuid see on ka minu ainus kokkupuude nende esinemisoskuste ja –tasemega. Seega läksin kontserdile suhteliselt tabula rasa’na, mis kokkuvõttes oli hea. Nii puudusid mul ootused ja lootused. Kuigi tegelikult hakkasin oma mõtetes arvustusele mõeldes juba varakult vaimutsema ja teravmeelitsema, siis nähtu-kuuldu muutsid mind täiesti relvituks. Rahu, rõõm ja armastus täitsid ürituselt lahkudes minu küünikuhinge.

Sisenedes rahvast sumisevasse kloostrihoovi püüdis esimese asjana pilku «lava» – mitte oma esimeses nooruses Mitsubishi L200 kastiauto. Umbes selline, millist meie Kalevipojad Soomes oma ratsudena kasutada võiksid. Üdini praktiline ja täiesti ebapoeetiline. Ainult autokasti püstitatud purjega metallkonstruktsioon viis mõtted kipsplaatidelt jms kõrvale.

Küll aga õhkus luulet auto kõrval mõtisklevast pitsilises rüüs poetessist. Ma ei tea, kas tegu oli esinemiskostüümi või igapäevarõivastusega, kuid Kristiina Ehin nägi välja sedavõrd luulelisena, et töötõendit ma temalt küsima ei hakkaks. Etenduse alguses aga hüppas lavale tegelane, kes riietuse järgi oleks võinud olla lavatööline – Silver Sepp. Ning juba paari minuti pärast oli selge, et esinemiskostüümi pole talle küll tarvis, loomupärane esinemislust oleks selle nii ehk teisiti varjutanud. Sepa võimed pani proovile kohe etenduse alguses toimunud elektrikadu. Tehnilisest äpardusest hoolimata suutis Sepp panna publiku kohe endaga koos mitme-häälselt laulma, et kompenseerida kilovattide puudumise. Nii see, kui ka paar järgnevat väiksemat apsu aga sulasid orgaaniliselt toimuvasse. Kui muidu kipuvad kriitikud sellistel juhtudel nina krimpsutama, siis antud etendusele lisasid need pigem elulisust ja usutavust.   

Esialgu tundus esinejapaar mulle täiesti vastandlikuna. Nagu tuli ja vesi, ying ja yang, öö ja päev, koer ja kass, karjapoiss ja mõisapreili, tellised ja mört. Samas oma erinevuses nad pigem täiendasid teineteist kõige paremas mõttes. Tule ja vee koostoimel kiskus etenduse lõpp igatahes üpris keevaliseks.

Etenduse ülesehituses tundus Kristiina Ehin olevat see mört, kes Silver Sepa lendu tõusma kippuvaid telliseid teineteise külge sidus nii, et tulemus sedavõrd terviklik välja kukkus. Ehkki kava käigus haarasid Sepa lendtellised kaasa ka Ehina mördi, moodustades kauni südamekujulise õhulaeva. See viimane lause on tegelikult metafoor, etenduse käigus konkreetset õhusõidukit siiski oodata ei maksa.

Etenduse edenedes taipasin, et üha enam pööran ma tähelepanu sellele, kuidas mõlemad esinejad oma rolli täidavad, mitte mida nad esitavad. Kui Kristiina Ehini luuletuste puhul oli vähemalt alguses paratamatu pöörata tähelepanu ka luuletuste sisule, siis Sepa laulusõnad taandusid kaugele tema põnevakõlaliste ja ebaharilike instrumentide (pirnipuupakk, naeltega puujuurikas jms) heli ning sundimatu suhtlus- ja esitusviisi taha. Tänu tekkinud sulnile atmosfäärile lasin ma helidel ja sõnadel süüdimatult endast läbi kanduda. Tõelise armastuse juures aga ongi ju sõnad ebaolulised. Ning armastusest olid Rohtumised/Kohtumised tulvil nagu vanaema moosipirukas moosi, ehkki käsitleti ka aktuaalseid, sotsiaalseid ja üldinimlikke probleeme. Sh ka räpivormis. Kõige enam õhkus armastust aga kahe peaosalise omavahelisest suhtlusest, kuigi soojust jagus ka tehnilise personali, kaasesinejate ja publiku vastu. Kui armastus, ilu ja andekus oleksid määravateks faktoriteks, siis minu poolest võiks Kristiina Ehin vabalt olla #aastaema kandidaat.  

Kokkuvõttes on mul tunne, et osalesin tuleviku meelelahutusel. See tähendab olin osaline milleski täiesti ehtsas, julges ja lõbusas. Kohati kaootilises. Pisut ka mõtlemapanevas. Puudus igasugune vihje rutiinile, higilõhn või pingutatus. Esinejad olid oma elemendis ja tundsid oma tegevusest siirast rõõmu. Ehtsad emotsioonid aga tunneb ära ka kogenematu silm. Kerge kaosefiiling suurendas autentsust veelgi. Perekondlik hõng toimunu üle ja ümber (kes kohale läheb, saab aru) aga andis kogu atmosfäärile eriliselt koduse ja avatud aura. Krooniks kogu õhtule oli selle pikkus – kaks osa koos vaheaejaga võtsid enda alla üle kolme tunni! peale etenduse lõppu vanalinna läbides tundus kogu sealne turistimelu erakordselt võlts, labane ja mõttetult lärmakas.

Muuseas, kas teie teadsite, et nõukogude ajal kutsusid mitteformaalid üle kogu kurjuse impeeriumi Laboratooriumi tänavat Love Streetiks?

ARVUSTUS 

Kristiina Ehini ja Silver Sepa laulu- ja luulekava «Rohtumised/Kohtumised» 

On veel võimalik osa saada:

T 20.juuni - Karepa, Kalame talumuuseum (Vihula vald)

K 21.juuni - Treimani, Silveri kodu (Lepa-Ansi talu, Häädemeeste vald)