"Nõrk monument" eristus teistest konkursile esitatud ettepanekutest põhjaliku teoreetilise raamistuse poolest. Kuraatorid näevad arhitektuurset keskkonda kui mitmekihilist ja ajalooliselt järjepidevat süsteemi ning lubavad tõsta ekspositsiooni keskmesse lähi- ja kaugemast arhitektuuriajaloost pärit projektid, uurides nõrga monumendi mõistet läbi näidete Eestist ja mujalt.
Žürii liikme, Eesti Arhitektuurimuuseumi direktori Triin Ojari sõnul käsitleb võiduprojekt arhitektuuriteoreetiliselt olulist kontseptsiooni – 'nõrga arhitektuuri' ideed, mida on näitlikustatud Eesti 1970. aastate paberarhitektuuri kullafondi kuuluva Leonhard Lapini projektiga "Antiinternatsionaali monument": ""Nõrk monument" on uue, veel väga noore arhitektide põlvkonna projekt, mis tõlgendab enda jaoks lahti modernistliku arhitektuuri pärandit ja selle tähendust tänasel päeval, uurib arhitekti rolli kaasaja maailmas ja ütleb, et nõrkust, loomingulist ambivalentsust ja lõpetamatust projektides ei tule häbeneda vaid see on pigem tugevus. Miks mitte tugevus ka tänase ja homse Eesti arhitektuuri jaoks," selgitas Ojari.
Kuraatormeeskonna liikme Laura Linsi sõnul jõudsid liikmed teemani läbi ühise huvi ülikoolis õppides, arutledes arhitekti võimaliku rolli üle üha enam reglementeeritud ühiskonnas ja ehitatavas keskkonnas: "Võistlustöö aluseks võetigi Tadeas Riha lõputöö nõrgast arhitektuurist, mille edasiarendusena uuritakse monumenti nii ajaloolises, tänapäeva kui ka tuleviku ühiskonnas. Paviljoni eesmärk on kõrvutada ideid, kus monument on vahend mälu arhitektuurseks vormimiseks ning aja peatamiseks. Nõrkus seevastu tähistab paindlikkust ajas muutuda ning end ümbritsevaga kohaneda. Ettepanek lähtus meeskonna huvist leida arhitekti praktikale uusi väljundeid ja võimalusi, Veneetsia biennaali peateema püstitusest ning ka soovist positsioneerida Eestit rahvusvahelisse diskussiooni."
/nginx/o/2017/06/19/6797663t1h0d1e.jpg)