Vastutust võttev võllahuumor

Rakvere teatril on sel aastal kaks suvelavastust: Martin McDonagh’i kirjutatud ja Üllar Saaremäe lavastatud «Viimane võllamees» ja Anthony Burgessi «Kellavärgiga apelsin», mille lavastas TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud noor lavastaja Ringo Ramul. Kui «Kellavärgiga apelsinile» on veel pileteid saada, siis «Viimase võllamehe» juuni ja juuli etenduste piletid on välja müüdud. Teatri koduleht näitab, et augustiks veel saaks.

Kui nüüd kohe ilmajutuga pihta hakata, siis usun, et võrreldes kaunil ja sumedal suveõhtul toimunud esietendusega on augustis ilmad veidi vihmasemad ja külmemad, mis põhjendaks teatri rõhutatud hoiatusi nii vihma kui ka külma eest.

Teatris luuakse tähendus ja tänapäeva publik teab seda vägagi hästi, on uudishimulik ja januneb märkide lugemise järele. Etenduse kaudu antakse vihjeid vihma kohta. Kõrtsi tulevad tegelased vihma käest või lahkuvad nentides, et näe, vihm on ka järele jäänud. Kuna publik lubati saali mõnusalt vara, hakkas mu pilk uitama laes. Oli publiku valgus ja oli lavale suunatud valgus, aga oli ka üks sinise filtriga prožektor, mis suunatud publiku kohale lakke, viljakuivati laes rippuva puust toru suunas, mida mööda kunagi vilja peale on antud.

No ja siis mina mõtlen etenduse ajal, et huvitav, kas nüüd, või mitte nüüd, ah ei, ilmselt hoopis lõpus on see koht, kus kogu publik uduvihmaga üle piserdatakse, sellises ilusas sinises valguses. See mõte hoiab mind pinges, läbib minu enda loodud lavastuse, loomulikult koos lavastaja, näitlejate, valguse ja helimeeste abiga, aga siiski minu isikliku kujuteldava etenduse, kus kõik, mida mina suudan vihjetest edasi kujutleda, on võimalik.

Üks teine vihje oli veel, nimelt toimub etendus Tapa ja Loobu ristis. Külastades näitust või õigemini mini-pop-up-muuseumi ruumi, kus seintel ripuvad pildid ja tekstid Inglismaa kuulsaimatest timukatest. Mind jääb kummitama kohanimi, kus ma praegu viibin. Tapa ja Loobu rist. Huvitav, kas nendel meestel olid valikud tappa või loobuda? Kas kellelgi üldse on olnud kunagi valikut?

Raivo E. Tamm on super, ta teeb vähe, laseb kirjutatud tekstil enese eest rääkida. Siiski tulevad laused ju tema suust ja neid ütleb tema keha.

Lavastuse põhjaks on lugu ja see lugu on põnev. Endisest võllamehest, kes nüüd peab kõrtsi. Ühel päeval ilmub äärelinna pubisse võõras ja sealt hakkavad sündmused hargnema. On peeneid inimhinge eritlusi, on ka lihtsustatud lollakaid karaktereid ja seoses surma teemaga joonistuvad inimese mõtte- ja käitumismustrid selgelt välja. Alati pole kindel, kas ma lõpuni mõistan, miks keegi teeb ühe või teise valiku, aga mõtlemiseks on ainest küllaga.

Kavaleht lubab, et vastamisi saavad olema õud ja huumor, mina leian psühholoogiat ja nalja. See kombinatsioon kippus aga ühe või teise liini jälgimist segama. Peategelane, endine võllamees Harry Wade (Raivo E. Tamm) ja kõrtsi ilmunud võõras Peter Mooney (Madis Mäeorg) on põnevad tüübid.

Madis Mäeorg on loo trigger, päästik, kelle kaudu lugu hargneb. Ta on mingil määral ohtlik. Lavastuse vältel saab kaasa elada nende mõtlemisele, tajuda mõlema mehe mälu tekitatud tajusid, kujutada ette tegevuse motivatsioone ja vajadusi, isegi ennustada või loota, et see lugu hargneb edasi just nii. Aga võta näpust, siiski toimub pööre ootamatus suunas. Hetkel, mil süvenen inimese käitumise põhjus-tagajärg-süsteemi, katkestab mu mõtte külajoodikust pubikülastaja totakas ja vali naer, mis justkui ütleb: ära võta teatrit liiga tõsiselt, see siin ei ole elu ise, me lihtsalt lõbustame teid, kallis publikum.

Raivo E. Tamm on super, ta teeb vähe, laseb kirjutatud tekstil enese eest rääkida. Siiski tulevad laused ju tema suust ja neid ütleb tema keha. Ta ei mängi meile emotsioonide esitlemisega ette, mida üks või teine lause peab tähendama. See mängustiil ei võta publikut kui veel välja arenemata titte, kellele peab peale selle, et ütled päike, ka laialt naeratama ja kätega suure ümmarguse ringi joonistama. 

Pärast pikka vastupunnimist ütleb ta ajakirjanik Derek Cleggile (Margus Grosnõi): tule üles. Ja sellest piisab. See käivitab minu kujutelma. Raivo E. Tamm ei käitu nagu proff võllamees, vaid ta on proff. Tõestuseks on tema laused ja jutt, kui ta selgitab, et mees, keda ootab ülespoomine, ei peaks muretsema mitte oma hingamise, vaid pigem selgroo pärast. Pole kindel, kas mul on õigus, aga tundub, et nii saab mängida ainult näitleja, kes ei pea ennast enam tõestama. Kõik teavad, et ta oskab nalja teha, seega seda pole vaja teha, piisab lubadusest. Konkurentsi tingimustes, kus võistlemine on pidev, ei saa näitleja sageli endale vähest lubada.

Peale kõrtsi igapäevaklientide on ka kõrtsmiku abikaasa Alice (Tiina Mälberg) ülesanne anda peategelastele võimalust dialoogiks ja taustaks. Kui on vaja lapiga lauda pühkida, siis ta pöörab demonstratiivselt tagumiku publikusse ja hööritab seda intensiivselt, mitte eriti väljakutsuvalt, vaid justkui öeldes: vaadake, ma teen nalja.

Nii nagu kõrtsmiku naine on vaid sümbol, on seda ka ta tütar Shirley (esietendusel Jaune Kimmel) ja kogu joodikute kamp. Sellised naljakad ja totakad, nende inimeste minevik ei ole oluline, nende inimeste mõtted pole olulised, nad ei tee otsuseid reaalajas, nad on sellised, nagu nad on – naljakad. Lähemal analüüsil selgub, et lavastaja mainitud huumor seisneb näitlemise nüanssides.

Näiteks võllamehe endine, kuid praeguseni kokutav abiline Syd Armfield (Velvo Väli). Kokutamise teeb naljakaks just nimelt välimuse rõhutamine. Tema võidunud kostüüm koosneb pruunidest kukepükstest ning veidi kitsast ja väikseks jäänud pintsakust. Või monotoonseid sundliigutusi tegev külajoodik Charlie (Tarmo Tagamets), kes alati peab üle rääkima, mis võllamees just ütles. Aga kahjuks ainult nüansid ongi, tegelastel puudub tuum.

Vaheajal annab keegi mulle vihje, et vaata, see külajoodik Arthur (Eduard Salmistu) on täpselt nagu üks meie ühine tuttav. Ja nagu plaksti, hiljem muutub see roll mulle vastuvõetavaks, ma saan naerda ta üle reaalse samastamisvõtme pärast, varem puudus mul igasugune suhe. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et selline inimene maailmas olemas on, võrdlust ei leidnud. Varem oli ta mulle vaid ühe inimhinge halenaljakas ja väljamõeldud koopia.

Lavastuse lõpus ilmub uus tegelane, võllamehe endine konkurent Albert Pierrepoint (Toomas Suuman) ja mina kuulen vaid linnulaulu. Pole kindel, kas see on kõlaritest tulev digitaalne heli või hääl loodusest. Suumani tämber on mitmekesine, esmapilgul mahe, aga samal ajal kime ja läbitungiv. Justkui nõuab mu tähelepanu ja siis kohe ka uinutab. Tema laulab ja lind laulab. Pole aimugi, mida ta rääkis, näitleja hääl ja linnulaul kokku kandis mind ühte teise maailma. Ja sellest on natuke kahju.

Peale psühholoogia on tekstis ka filosoofiat. Kamp pole kindel, kas tapeti ikka õige mees. Pole teada, kes oli mõrvar, kas see oli too või teine, mõlemad või mitte kumbki. Korraks tekivad kõhklused, mis hajutatakse ratsionaalsete tegude kaudu kiiresti. Kõhklus ei ole hea asi, see ei vii edasi, see ei lase elada, tuleb otsustada, kiirelt ja konkreetselt. Siiski tõdetakse lavastuse keskel, et see polegi kõige olulisem, see tõekriteerium. Tõde saab vaadelda vaid selle kaudu, kas mõrvad lõppevad või ei lõppe. Möödaminnes mainitakse ka iseenda peremeest Friedrich Nietzschet ja eksistentsialismi isa Søren Kierkegaardi, kellest midagi väga ei teata, kuid olevat lihtsalt ilus nimi. Mõrvad ei lõppe kunagi, aga õnneks lõpetati surmanuhtlus ehk riigi loaga tapmine Inglismaal aastal 1965 siiski ära.

Peas kummitab Nietzsche küsimus, kuidas saadakse selleks, kes ollakse. Järsku haarab võllamees nuia ja lajatab võõrale vastu turja. See on ka lavastuse ainuke vägivaldne akt. Ometi kord teeb keegi otsuse ja võtab ohjad enda kätte. See vägivald võtab pinged maha. Laval olijad rõõmustavad, kogu saalis tekib ühtsustunne, ometi kord ei närita ega pöörata puuri mu ajus. Vabanemine. Anname talle peksa jah, hüüvad kõik justkui kooris – imeline lahendus.

Lavastaja Üllar Saaremäe ei ole trikitanud ega loonud uusi vorme, ta jutustab lugu. Lavastus on rütmistatud lihtsate võtetega, stseenid ja ruumid vahetuvad 1960ndate muusika saatel. Näitlejad mängivad nii, kuidas oskavad. Ju nad teavad, mida nad mängivad vaatamata sellele, et nad pole kunagi kohtunud ühtegi Inglise timukaga. Nad mängivad muljet. Mina ei tea, milline oli elu sõjajärgsel Inglismaal. Näitlejad kujutavad seda mulle, aga kuidagi hirmus kauge tundub see aeg. Lausa uskumatu muinasjutuna.

Mina pole elanud XX sajandi keskel, mu vanemad ja vanavanemad aga on. Tegemist ei ole kuigi kaugete ajalooliste sündmustega. Milline oleks kõnealune lavastus siis, kui mina oleksin see tegelane tänapäeva Eestis? Kui mina võtaksin otsuse vastu ja lahendaksin olukorrad omakohtu korras. Või teen lihtsalt seda, milleks ma olen loodud. Võtan vastutuse situatsioonis, kus riik enam ei otsusta. Nende küsimuste peale mõeldes hakkab sees keerama, ei taha selle peale rohkem mõelda. Seda olukorda ei ole enam üldse raske ette kujutada.

Lõpetuseks veel heatahtlik soovitus inimestele, kes vihkavad teatrit. Teate, kui te esimese poolaja vastu peate, siis teine pool läheb juba lepase reega. Te lihtsalt ei pane tähele naljakalt kõndivaid ja totralt rääkivaid inimesi. Te harjute ära, inimene harjub kõigega.

ARVUSTUS

Martin McDonagh «Viimane võllamees»

Lavastaja Üllar Saaremäe

Osades Raivo E. Tamm, Indrek Apinis, Margus Grosnõi, Jaune Kimmel või Lisete Laisaar, Madis Mäeorg, Tiina Mälberg, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Velvo Väli, Imre Õunapuu

Esietendus 15. juunil (Rakvere teater)