Hea laps, kellest on saanud Lauluema Leelo ja palju muudki

Leelo Tungal Foto: Sander Ilvest

​Täna, 22. juunil 70. sünnipäeva tähistavat luuletajat Leelo Tungalt on ta lähikondlased, sõbrad ja lugejad varustanud mitme hellitusnimega. Heal lapsel palju nimesid. Kuid enne veel, kui Leelo Tunglast sai Proua Mitmekülgne, Lauluema Leelo jt, oli olemas varase luuleandekuse ja sõnataidurlusega silma paistnud hakkaja elurõõmus noor naine, kelle esinemisi ülikooli kohvikus 1970ndate algusest mäletan ning kellega ühte aega ja ühte Eestit mitukümmend aastat koos olen jaganud.  

-Kõnetada sina-vormis annab põhjust mitte ainult see, et oleme põlvkonna- ja ülikoolikaaslased, vaid ka üks eriline «sugulus»: meie pere esimene koer oli sinu koera Proua pesakonnast. Oled vist läbi ja lõhki koerainimene? Kas sul on palju koeri olnud?

Esimene kutsikas kingiti mulle üheaastaseks sünnipäevaks – see oli Eesti hagijas Sirka, kellest sai mulle hea sõber, kuid kes pidas oma tõeliseks peremeheks siiski mu isa. Isa oli suur loodusesõber ja kirglik jahimees ning Sirka jättis minuga mängimise katki kohe, kui isa jahisaapad jalga tõmbas. Muide, Sirka oli saanud juba seitsmeaastaseks ja võitnud koertenäitustel mitu medalit, kui Eesti hagijaid tõuna ametlikult tunnustati, mis juhtus alles 1954. aastal. Mul on hea meel, et viimasel ajal näikse Eesti hagijad jälle paljude lemmikuteks olevat.

Aga Proua, kelle kutsikas Betti sinu peres kasvas, oli Nõmme turu väravast ostetud  segaverd koer – kuningpuudli ja terjeri segu, selline Maksim Gorki vuntsidega leebe olend, kellest sai mu lastele ideaalne mängukaaslane, raamatus «Kristiina, see keskmine» esineb ta Piiga nime all. Ta meeldis meeletult ka kõigile ümbruskonna koerahärradele ja kuigi tegime kõik, et kosilaste horde majast eemale hoida, pidime siiski mitmel korral ta armsatele kutsikatele uusi peresid otsima ja sõpru-tuttavaid kohates oli tollal mu esimene küsimus ikka: «Ega sa kutsikat ei taha võtta?». 

Enamasti ei tahetud, aga seda suurem oli rõõm, kui headel inimestel – sinul, Anu Raual, Hardi Volmeril ja Andrus Vaarikul– oligi soov neljajalgset sõpra leida. Andrus räägib siiamaani, et sellist koera nagu Proua poeg Onu pole ta rohkem kohanud…

Sellist aega, kui peres pole koera, polegi mu elus suurt olnud – ainult tudengipõlves polnud selleks võimalust. Ja kuigi lapsepõlves olid mu ümber ainult puhast tõugu koerad, arvan, et ka segaverd penid on niisama head sõbrad. Pere praeguse neljajalgse liikme kasvatamine oli küll alguses uskumatult raske – isegi koertekoolist visati väsimatu vembumees välja –, aga nüüdseks oleme ühiste jõududega kasvatanud malamuudi ja Saksa lambakoera järeltulijast Jürkast päris aruka seltsilise.

-Sinu erakordselt mahukas lastekirjanduslikus loomingus, luules ja proosas  – Vikipeedias juba ainuüksi nimetusi kokku lugedes hakkas pea ringi käima – on tegelastena samuti hulk mets-, kodu- ja lemmikloomi. Üks esimesi lasteluulekogusid oli «Koera elu», proosaraamatutest aga «Pool koera», Tammsaare kirjanduspreemia said 1992. aastal «Barbara ja suvekoerad» eest. Lastekirjandus ei olegi vist mõeldav ilma loomadeta? Miks neid sinna vajatakse?

Ma olen ju maalaps ja koos isaga käisin juba mudilasena palju metsas ringi – metskitsedele vihtasid viimas, seenel, mustikal, vähke püüdmas. Metslooma kohtamine on mu jaoks praegugi südantsoojendav sündmus – lagendikul peatuv metskits, üle tee jooksev rebane või metsjänes, puulehtede vahel piiluv nugis – kõik nad annavad justkui teada, et maailmas on midagi veel paigas… Loodan väga, et käiku ei lähe uisapäisa tehtud imeraudtee ehitamise plaanid, mis meie loodust võivad pöördumatult kahjustada. Metskits pole ainult uluk ega niisama silmailuks loodud olevus, vaid ka märk sellest, et siin maailmas on veel alles ka inimesest sõltumatut.    

Kui lasteraamatutest kõnelda, siis näib mulle, et paljude praeguste laste jaoks on näiteks lehm, lammas ja siga niisama eksootilised pildiraamatuloomad nagu elevandid, lõvid ja kaamelid. Loodusteadlasega koduloomadest kõneldes olevat terve lasteaiarühm väitnud, et lehmad on lillad nagu Milka šokolaadipaber. Kui ma oma eelmisel sajandil sündinud lastega kõndisin omal ajal suviti üle päeva mannerguga piimatädi juurde, siis praegu peaksin selleks, et lastelastele lehma näidata, tegema kümnekilomeetrise matka. Ega sellepärast maksa kurta ja haliseda – tuleb oludega lihtsalt harjuda.

Neid lapsi, kes suveks sõidavad maavanaema-vanaisa juurde, jääb aina vähemaks, ja ega maamemmedestki enamjagu jaksa enam lehma või lambaid pidada… Aga laste ja lemmikloomade suhted on siiski jäänud suuresti samaks.

Minu meelest tuleb meie loomakaitsjaid tõsiselt tunnustada: minu «Barbara ja suvekoerte» ilmumise ajal olid sügiseti suvilapiirkondade ümbrused hüljatud koeri-kasse täis ja nõukogude aja lõpul hulkus omanikuta loomakesi Tallinnas hordide kaupa, nüüd töötavad kõikjal lemmikloomade varjupaigad – ja näib, et nii lapsed kui ka vanemad mõistavad, et kui ikka koer või kass majja võetakse, siis saab temast pere liige. Oma kass või koer või ka hamster tekitavad lastes aukartust elu vastu, hoolivust ja empaatiat. Lemmikloom ei ole arvuti või nutitelefon, mida saab soovi korral sisse ja välja lülitada. 

-Kakskümmend kolm aastat oled peatoimetanud ajakirja Hea Laps. Nende esimestest autoritest on nüüd vahest saanud juba ise emad-isad. Kas on olnud juhust mõnega kohtuda, kes järelmeenutab oma esimest trükiproovi ja ehk on isegi olnud neid, kes jäänudki kirjutamise juurde?

Jah, nendest kirjalastest, kes ajakirja algusaastatel olid 9–10-aastased, on paljud juba ise isad-emad, ja nii mõnigi teeb Hea Lapsega koostööd praegugi: mustkunstilehekülge teeb meile (kahe lapse isa) Andres Jakovlev, kes omal ajal võitis oma kirjatükkide ja joonistustega legosid, ning kokarubriik on kunagise Mõisaküla koolitüdruku, nüüdseks juba mitme nii eesti- kui ka ingliskeelse kokaraamatu autori Sandra Vungi päralt. Kuressaare kirjalapsest Krõõt Tarkmeelest on saanud tunnustatud fotograaf, Võru tüdruk Kadri Raudvere töötab Tartu Ülikoolis, tartlanna Käbi Stolovitš lõpetas Hispaanias ülikooli ja asub nüüd Inglismaal edasi õppima, Marek Rei lõpetas Cambridge ülikoolis doktorantuuri ja töötab nüüd Londonis.

Heale Lapsele kirjutanute seas on ka vähemalt üks abielupaar: luuletaja ja dramaturg Maria Lee Liivak avaldas juba kolmanda klassi õpilasena meil oma kassijutu, aga tema abikaasa, näitleja Roland Laos saatis tollal meile Karksist andekaid joonistusi. Praegu ootavad mu laual lugemist kahe endise kirjalapse – Maarja Paesalu ja Janika Ojamäe esikraamatud.

Hea Lapse kuldvaraks võib nimetada perekond Kullat Tartumaalt, kelle seitsmes laps peab meiega e-posti teel sidet, kuna ta niisama tragid ja vaimukad vanemad õed-vennad lõpetavad juba kõrgkoole. Oi, Hea Lapse lugejate helgetest peadest võiksin veel pikalt jutustada!

-Sinu igavesti paks lasteluule valikkogu «Südasuvi» (2012) toob ilmsiks, et luuletada lastele tähendab värsivormis jutustada lookesi; on kuhjaga sõna- ja riimimänge, irooniakübetki, väikest viisi moraalilugemist («Teatris ei või sülitada»), lohutamist – kõik esitatud mingis õhulises «kastmes». Igatahes ei ole esitamise laad majonees ega jahukaste. Mis on see sinu lasteluulet ja proosat käivitav jõuallikas? 

Lapsed armastavad huumorit, aga nendega võib julgesti rääkida ka tõsistel teemadel. Ja tegelikult tuleb mõnikord ka moraali lugeda: nad ju alles kompavad maailma piire ja tahavad teada, mis on hea, mis halb. Irooniameelgi on suurematel lastel olemas, kuid üleolev ja parastav suhtumine neile ei meeldi – ega ei meeldi ju suurtelegi inimestele. Mulle näib, et lastega saab olla siiram kui täiskasvanutega, seepärast vist kirjutangi viimasel ajal rohkem just lastele.

-Nojah, arvan, et see õhulisus tuleneb su päikeselisest loomusest – suve hakul sündinud, nagu oled. Kas on sulle räägitud, mis ilm oli, kui sündisid õpetajate perre?

Jah, ema meenutas seda päikeselist pühapäevast päeva sageli: nimelt hilinesin ma sündimisega tervelt kuu aega ja lõin sellega segi tema kui koorijuhi plaanid: ema lootis, et saab 1947. aasta laulupeol oma koolikooriga laulda, aga pidi leppima sellega, et kuulas koos vastsündinud minuga Sakala tänaval Krulli haigla aknast laulupeoliste paraadi möödamarssimist… Ruila koorilauljad jäid isa hoolde ja minule pandi nimeks Leelo, kuigi varem oli kaalutud ka Tuulit, Tiiut ja Elo.

-Nüüd on Ruilas pink sulle, sinu ema Helmesele ja isa Feliksile. Olen lugenud «Eesti rahva elulugudest» (ERE) nii sinu vanaema küüditamisest kui ka ema arreteerimisest, ERE kolmandas köites on ka su enda elulugu, milles omakorda peegeldub sinu lapsepõlves su peret tabanud tragöödia. Kahes köites «Seltsimees lapses» avanebki sinu lapsepõlve «õnnelikkus». Tulemas on film ja kuuldavasti kirjutad kolmandatki osa. Aga sulle iseloomulikult: kirjutades suudad vältida dramaatikat, aga lugeja kaastunne hoopis kasvab. Võte on küll tabatav, distantsi aitab hoida iroonia ja eneseiroonia. Kuidas üldse hakkama saada traumaatilise kogemuse ja selle mäletamisega?

Olen vahel mõelnud, et kas meie, eestlased, oleksime praegu teistsugused inimesed, kui poleks olnud neid ränki stalinismiaastate kogemusi? Küllap oleksime rahulikumad ja enesekindlamad, võib-olla ka üksjagu usaldavamad ja naiivsemad…

Aga «Seltsimees last» kirjutades oli mulle toeks isa ja ema kirjavahetus. Vahel läks neid kirju lugedes silm vesiseks, kuid samas tundsin südamepõhjas suurt rõõmu selle üle, et see aeg on möödas, et Eesti on iseseisev ja et mu ema jõudis ära oodata päeva, mil Pika Hermanni torni heisati sinimustvalge lipp…

Tegelikult oli ju palju lapsi, kelle vanemad ei tulnudki Siberist tagasi, ja juhtus ka seda, et vangilaagrist pääsenuid ei oodanud kodumaal enam keegi. Olen oma Krasnojarski krais lapsepõlve veetnud onutütardega arutanud, et kuidas meie vanemad küll kurjaks ja kibestunuks muutumata vastu pidasid, püüdes neis karmides tingimustes oma laste elu veidigi rõõmsamaks muuta.

Võib-olla aitasid ühtehoidmine ja armastus neil pead püsti hoida? Kannatuste jaoks pole mõõdupuud olemas, kuid kahtlemata on eelisseis kirjanikul, kes saab oma trauma kirjasõnas välja elada.  

-Suurt osa oma elust aja ja ilmselt ka kvaliteedi mõttes jagasid helilooja Raimo Kangroga. Armastuse ning kolme andeka ja juba oma edulugudega tütarde kõrval, mida kinkis elu Raimoga sulle veel, mida võid lausa pärandina endas tunda?

Aeg on kõige kallim asi, mida me üksteisele saame kinkida. Kakskümmend seitse aastat tegime Raimoga kõike koos ja käisime koos kõikjal, kus vähegi võimalik. Me ei uskunud, et kumbki suudaks ilma teiseta elada. Nüüd olen juba kuusteist aastat suutnud – enda ümber vaadates näen, et see on minu põlvkonna naiste jaoks üsna tüüpiline saatus. Õnnelikud võivad olla need paarid, kes saavad koos vananeda! Oskan ennast ja endataolisi lohutada ainult teadmisega, et kuni meist üks on elus, seni elame mõlemad.

Raimo oli 1979. aastal Eesti Muusika Päevade üks algatajaid ja keerulisel üleminekuajal kulutas ta meeletult aega ja energiat selleks, et muusikapäevad toimuksid majanduskitsikusest hoolimata. Oleksin õnnelik, kui sellel festivalil kõlaks kunagi Raimo klaverikontsert nr 1, mida Rein Rannapi esituses kuuldes aplodeeris Moskva publik püsti seistes, või «Missa süütult hukkunud eestlaste mälestuseks», mida on esitatud üksainuke kord.

-Sinu luulelooming, millest valikkogu «Teeleht» ilmus äsja, on sedavõrd lauldav, et hellitusnimi Lauluema Leelo on igati kohane. Ei hakka meenutamagi, kuidas ühele luuletusele «Oma laulu ei leia ma üles» aastast 1963 kirjutas Valter Ojakäär viisi, mille Heli Lääts omakorda laulis rahva meelde. Nüüd on neid «ülesleidmisi» kogunenud sul kümneid ja sadu. Puhtaid, leidlikke riime, meloodilise rütme puistad nagu muuseas. Mis sind juhib luulet kirjutades? Intuitsioon, keel ise? Kas vaatad ka sõnaraamatuid?

Sõnaraamatud mulle meeldivad tõesti, neid on vahel väga huvitav uurida. Aga luuletuste kirjutamiseks on mu meelest kõige tähtsam see, et oleks õige tunne, et mingi rütm hakkaks kõlama ja mõni sõna või väljend pakuks ennast teejuhiks. Vahel jääb mõni kujund kummitama pikaks ajaks – seda paberile pannes tunned ikka ja jälle, et see pole see, kuni äkki saab temast nööp, mille külge õmbled mõnuga suure palitu.

Luuletamist on peetud küll valetamise sünonüümiks, aga mina nii ei arva: siiruseta luuletusest ei saa asja ka siis, kui lihvid hoolega oma sõnu ja kasutad teab kui keerulisi vorme ja kauneid kujundeid. Lasteluulet kirjutades on sõnad head mängukaaslased, nendega on tore teha trikke ja väikesi avastusi, kuid see, et võiks kirjutada asjadest, mis hinge ei puuduta, ei tule kõne allagi – see oleks sohitegemine.

Vorm on minu jaoks väga tähtis. «Teelehte» valisin rohkem vabavärsilisi luuletusi, kui ma seda ehk oleksin teinud 80ndatel – aina enam tuleb ette teemasid ja seisundeid, millest saaks kirjutada riimilisi laule. Aga rütm on mulle sellegipoolest oluline.

-Sõnaraamatutega seoses tuleb meenutada, et üks väärikamaid sulle omistatud auhindade pikas reas on Wiedemanni keeleauhind. Peale selle, et ülikoolis löödi eesti filolooge rebasteks Wiedemanni «Eesti-saksa sõnaraamatuga», on mul endal olnud seda ka lihtsalt põnev lugeda. Mis suhe sinul on selle teosega?

Minu saksa keel on kahjuks üpris «schlecht» ja kui on olnud vaja midagi tõlkida, siis olen kasutanud ikka uuemaid sõnaraamatuid. Aga Wiedemannist tuleb lugu pidada: see Haapsalus sündinud saksa-rootsi päritoluga mees tegi meie emakeele heaks ikka väga palju ära! Oma raamatukogu uhkuseks pean ma aga Saareste eesti keele mõistelise sõnaraamatu köiteid: kas pole imetlusväärne, et paadipõgenikuna viis keeleteadlane kaasa sellise väärtusliku teose käsikirja ja et tal õnnestus sõnaraamat võõrsil välja anda?

-«Teelehe» viimastes luuletustes on eleegilisigi toone, nagu ühe luuletuse  pealkirigi kõlab «Aeg ehk minna?», aga ometi leidub sul mingi konks, vimka, puänt, millega norutunnet, pessimismi, loobumist, käegalöömist eemale tõrjuda. Tuleb meelde Romain Rollandi saatesõna romaanile «Colas Breugnon. Elame veel!»: elu tuleb võtta nii tõsiselt, et jääks ruumi seda nautida ja selle üle naerdagi. Kirjutada teadmisega, et ollakse tänulikud kirjutatu eest ja et võiksid sellele tänule omakorda vastata: «Võtke heaks!» Mida lisaksid sina oma lugejaile-kuulajaile?

Selle küsimuse peale meenub Hando Runneli värsirida: «Ma tahan olla õnnelik või üldse mitte olla!» Ja veel tuleb meelde vanasõna «Kes ei täna pisku eest, see ei täna palju eest ammugi.» Ega siis ainult Hando – me kõik tahame õnnelikud olla, aga kui väikeste rõõmude eest ei oska tänulik ja kas või hetkeks õnnelik olla, siis vaevalt need suuredki rõõmud endast märku annavad.