Tõsised kõnelused aatriumis

Leedu Rahvusteatri «Didis blogis», mida võiks tõlkida kui «Suur kuri», on sündinud kuulsa ungari lavastaja Arpad Schillingi ja leedu kaasaegse näitekirjanduse «rahvusvahelise mehe» Marius Ivaškievičiuse koostööna.

FOTO: TheATRIUM

Baltimaade teatrifestivalide kaardile on ilmunud uus tegija: 1.–25. juunini vältab Leedu sadamalinnas Klaipėdas esimest korda toimuv teatrifestival TheATRIUM. Ligi kuu kestev festival hõlmab endas üheksat lavastust lähiregioonidest – Poolast, Lätist, Suurbritanniast, Prantsusmaalt, Leedust ja Eestist. Teatri NO99 «Kõnts» saab endale ka festivali sulgemise au, andes seal täna etenduse.

Teatrifoorumi ajakavaline hõredus vihjab, et sihtgrupina nähakse pigem kohalikku (suvitus)publikut: ei hakka ju ükski teatrisõber kaugemalt tervelt kuuks ajaks Klaipėdasse komandeeruma. Kulmu kergitama paneb ka tõsiasi, et TheATRIUMi programm piirdubki vaid etenduste mahamängimisega, ei mingeid klubisid, workshopp’e ega off-programme, mis ju iga teatrifestivali juurde peaksid vaikimisi kuuluma. Ei ole ka auhindu ega paremusjärjestusi.

Programmi ava- ja lõpuüritusena seisab kavas märksõna «kontsert», mis esmapilgul tundub üsna fantaasiavaene..., ent järele mõeldes – miks ka mitte! Eriti kui selgub, et finaalkontserdi peaesineja on The Tiger Lillies!

Festivali programmi uurides aga asendus esialgne skepsis tunnustava huviga (ja kohalemineku plaaniga), sest sisulisest hõredusest on asi kaugel. Lavastajatest on esindatud näiteks Konstantin Bogomolov Venemaalt, Mara Kimele Lätist, Arpad Schilling Ungarist, Oskaras Koršunovas Leedust ja muidugi meie Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo.

Intrigeerib ka dramaturgiliste materjalide spekter: maailmaklassika (August Strindberg), uuem Euroopa draama (Sarah Kane, Marius Ivaškievičius, Maria Krapivina), nüüdisaegne tantsuteater. Paraku pole minulgi võimalusi kuuks ajaks Leedumaa kuurorti emigreeruda, piirdun kahe lavastuse, poolakate ja leedulaste vaatamisega. 

Esimene kohapealne vaatamisväärsus on aga Klaipėda Draamateatri hoone ise, mis erakordse aplombikusega sulatab ühte eelmise sajandi algupoolest pärineva lossitaolise hoone (mille rõdult 1939. aastal pidas sütitava kõne Adolf Hitler) ja 2015. aastal valminud avara aatriumiga uue osa.

Teatrijuht Tomas Juočys näitab Eestist saabunud vaatlejale lahkelt kolme mängupaigaga (väike saal, black box ja ainukordsete pääsupesasarnaste rõdudega suur saal) ruumikat hoonet. Selgub, et festivali üks motivaator oligi kauaoodatud uue hoone – millele eelnes teatri kaheksa hooaja pikkune remondiaegne virelemine kohalikus kalakombinaadi klubis – esitlemine laiemale avalikkusele. Ilmneb ka, et 2004. aastast Vilniuses toimuvale Sirenosele lisaks pole ükski rahvusvaheline teatrifestival Leedus kanda kinnitanud.

TheATRIUMI tänavust avalööki peab teatrijuht teatud mõttes katseprojektiks, sestap ei seatud seekord programmi koostamisel kitsamaid kriteeriume, sooviks oli koondada «lihtsalt» omamaise ja lähiregioonide teatri põnevamaid palu, mis võiksid iseloomustada nüüdisaegse Euroopa teatri suundumusi.

Esimese aasta katsetingimustes tundus mõistlik panustada eeskätt põhiprogrammile, workshop’id, klubid ja muu melu võiks lisanduda edaspidi, seda enam, et korraldusressurssidega pole priisata: kogu korraldustöö on teinud teatri personal oma igapäevatöö kõrvalt, kultuuriminesteerimilt ei õnnestunud toetust saada, festivali rahastamisele panid õla alla Klaipėda linnavõim ja mitmesugused ettevõtted. 

Tunnismärk festivali avatusest ja inimnäolisusest on kindlasti ka sõbralikud piletihinnad, mis võimaldavad Euroopa teatri paremikuga tutvuda vaid 5–15 euro eest. Kõikidel sõnalavastustel on inglis- ja leedukeelsed (Leedu teatrite lavastustel ainult ingliskeelsed) subtiitrid.

Ja nüüd siis midagi ka kahe nähtud lavastuse kohta. Küllap oli suuresti juhus, et mõlemad neist tegelesid ühiskondlik-poliitiliste teemadega ja kasutasid paljus ka sarnast esteetikat (dokumentaalsus, fragmentaarsus, videod-ekraanid, vägivald, seksuaalsus).

Hetk Poola Nowy teatri lavastusest «Apokalüpsis», lavastaja Michał Borczuch, tekst Tomasz Śpiewak.

FOTO: TheATRIUM

Poola Nowy teatri mõtlik, pillerkaaritavast pilgarist vaiksesse kuhtumisse hüübiv «Apokalüpsis» (lavastaja Michał Borczuch, tekst Tomasz Śpiewak) näis laiemas mõttes rääkivat Lääne tsivilisatsiooni allakäigust, Euroopa-nimelise suurprojekti läbikukkumisest nii riiklikul kui ka isiksuslikul tasandil. Määndunud-moondunud väärtussüsteemide silmakirjalikust kultiveerimisest inimõiguslikkuse ja vabaduste sildi all.

Lavastuse telje moodustavad kolme reaalselt elanud, dramaatilise elulõpuga loomingulise persooni isikudraamad: filmirežissöör Pier Paulo Pasolini (hukkus väidetavalt homoprostituudi käe läbi), provokatiivne kirjanik ja ajakirjanik, sõjareporter, üks esimesi valjul häälel Euroopat islamiohu eest hoiatanud Orina Fallaci (suri pärast aastatepikkust võitlust vähiga) ning fotograaf Kevin Carter, kes võitis 1994. aastal Pulitzeri preemia Sudaanis tehtud fotoga, millel näljast nõrkeva väikelapse kõrval näeme ootevalmis raisakotkast (lõpetas elu enesetapuga).

Nimetatute reaalsetel kirjutistel ja intervjuudel põhinevates lõikudes põimuvad tihedalt mitmesugused eetilised, poliitilised ja loomingupsühholoogilised teemad. Ent lavastaja lähenemisnurk pole siiski dokumentaalteaterlikult askeetlik, vaid pigem läbi teatraalse suurendusklaasi välja mõõdetud – osa stseene, fellinilikult groteskses võtmes esitatud, on julgelt üle mängitud, teised, pikemate pausidega lõigud, jällegi suubuvad justkui šokijärgses teadvuses toimuvasse tardumisse. Kõik toimub poolhämaruses nagu läbi unenäolise suitsuvine nähtuvana.

Leedu Rahvusteatri «Didis blogis», mida võiks tõlkida kui «Suur kuri», on sündinud kuulsa ungari lavastaja Arpad Schillingi ja leedu nüüdisaegse näitekirjanduse «rahvusvahelise mehe» Marius Ivaškievičiuse koostööna.

FOTO: TheATRIUM

Leedu Rahvusteatri «Didis blogis», mida võiks tõlkida kui «Suur kuri», on sündinud kuulsa ungari lavastaja Arpad Schillingi ja meile Eesti Draamateatri «Väljaheitmise» kaudu tuttava leedu nüüdisaegse näitekirjanduse «rahvusvahelise mehe» Marius Ivaškievičiuse koostööna. Siingi on lähtepunktid võetud reaalsusest: 2014. aastal Ida-Ukraina sõjatsooni kukkunud Malaisia lennuki juhtum ja samas piirkonnas lahvatanud Donbassi sõda.

Kõik algab realistliku elupildikesega, Donbassis elava tuumikperekonna (mees, naine, poeg, tütar) koduse õhtueinega, mille katkestavad pommiplahvatused ja käsk viivitamatult sõjakoldest lahkuda. Järgnev terror, julmus ja rüvetamine kasvab aga üleelulistesse mõõtmetesse, mida «mõistus tõrgub vastu võtmast» ja osutab varjamatult sellele, et tegijate eesmärk on avaram poliitilisesest statement-teatrist, «suurt kurja» vaadeldakse nn piibellikkus, vägivalla anatoomiat üldinimlike postulaatide kaudu uurivas mõõtkavas.

Sõda ja oma kaasinimest hävitama ajendav tung on väga selgelt võrdsustatud viirusega: kättemaks kurjusele toodab mitte rahu ja õiglust, vaid uut kurjust ning mitte väikest osa ei mängi siin ka tehnoloogilise kultuuri areng. Selle all ei pea mõistma ainult järjest täiustuvat sõjatehnikat, vaid ka igaühele kättesaadavaid salvestusvahendeid: pea kõik toimuvad vägivallaaktid jäädvustatakse foto või videoklipina (ja kuvatakse publikule vaatamiseks suurele ekraanile).

Saan aru, et see kõik võib kõlada natuke konjunktuurselt lihtsameelsena, ent lavastuse huvitavuse tagab vaatepunkti liikuvus ja vormi avatus: tegevusse sekkub saalist tulev näitleja, teisedki näitlejad astuvad aeg-ajalt rollidest välja, «ootamatult» tormab lavale noor ukrainlanna (tegelikkuses Leedu Vene Draamateatri näitlejanna), kes esitab «spontaanse» (ja varjamatult russofoobse!) monoloogi (sisuliselt vihakõne) oma kodumaa kaitseks... Kohati tekib kahtlus, et laval ei toimu enam autorite ettemääratud, vaid omatahtsi kulgev tegevus. Stseenid katkevad poolelt lauselt, eesriie liigub kinni-lahti, inimesed jalutavad sihitult üle lava... Justkui kinnijooksnud, ilma suunavate juhisteta jäänud rikkis mehhanism. 

TheATRIUMI korraldajate kinnitust mööda on neil kindel plaan muuta festival iga-aastaseks ja tuleva aasta kava olevat suuresti juba formeerunud. Eestlastelgi tasuks silm peal hoida. Euroopa teatri paremik on saadaval vaid mõne sõidutunni kaugusel.

Leedu Rahvusteatri «Didis blogis», mida võiks tõlkida kui «Suur kuri», on sündinud kuulsa ungari lavastaja Arpad Schillingi ja leedu nüüdisaegse näitekirjanduse «rahvusvahelise mehe» Marius Ivaškievičiuse koostööna.

FOTO: TheATRIUM

FESTIVAL

TheATRIUM

1.–25. juunini Klaipėdas, Leedus

Ligi kuu kestev festival hõlmab endas üheksat lavastust lähiregioonidest – Poolast, Lätist, Suurbritanniast, Prantsusmaalt, Leedust ja Eestist.

21. juunil annab festivalil etenduse teater NO99 lavastusega «NO43 Kõnts» 

Tagasi üles