Lihtsate vahenditega mõjuv ja ilus teater

Jana Solomi ja Ivo Reinoki koostöös valminud Von Krahli suvelavastus «Forbidden colors», fotol näitleha Ivo Reinok. Foto: Jana Solom

Jana Solomi ja Ivo Reinoki kooostöös valminud Von Krahli suvelavastuses «Forbidden colors» («Keelatud värvid») on lihtsate tehniliste vahenditega saavutatud erakordselt mõjuv, lausa maagiline tulemus: madalsageduslike komponentidega pulseeriv muusika ning vilkuvad tuled viivad sobivalt häälestatud vaataja etenduse alguses transilaadsesse seisundisse ja hoiavad teada seal peaaegu lõpuni. Ja lõpp, see on lavastusele suurepärane kulminatsioon.

Balti jaama endisesse ootepaviljoni astunud vaataja viiakse kilest kirikusse (või kilesauna või šamaaniteki, tõlgendamise küsimus), mille sisepinnal veiklevad imelised elektroonilised virmalised (video- ja valguskunstnik Emer Värk, heliloojad Raul Keller ja Artjom Astrov ja kunstnik Nele Sooväli).

Publik peab istuma maas ja ette panema hõbedased maskid, mis muudavad vaataja etenduse osaks. Nende kahe (ja taas lihtsa!) liigutusega võetaks publikult ära individuaalsus,  muudetakse ta ühesuguseks ning piiratud liikumisvõimega  – mugavamalt tunneme end ju toolil istudes, aga mitte külg külje kõrval maas kitsukesel padjal  –  inimesesarnaseks olendiks. Vastu nägu surutud mask, milles on küll silmaavad, kuid mitte ninaauke, muudab vaevalisemaks nii nägemise kui ka hingamise.

Kui tehnotrummid on hõimuliikmed 21. sajandi transsi tagunud, siis murrab publikusõõri keskel asuvast peegeltahkudega dodekaeederist välja hõbedases kosmonaudikostüümis Ivo Reinok. Väga muljetavaldav on tema ettevaatlik ringiliikumine tundmatus keskkonnas: nagu oleks inimesest kosmoserändur saabunud võõrale planeedile, kus talle tundmatu eluvorm, millega ta üritab kontakti saada. Kummastav efekt: meie kõik, hõbedases maskides publik, olemegi olendid võõrplaneedil.

Seda vaadates meenusid filmid «2001: Kosmoseodüsseia» (Stanley Kubrick 1968), «Viies element» (Luc Besson 1887), «Mees, kes kukkus Maale» (Nicolas Roeg 1976, peaosas David Bowie) ja «Tulnukas» (Ridely Scott 1979). Tulnukaga assotsieerus eriti etenduse viimane osa, kus mitmekordsest kostüümist vabanenud Reinok seisab vaatajate ees peaaegu ihualasti, keha kaetud higiniredega, milles valgus vikerkaarevärviliselt murdub. Nagu mõni tehnoloogilisest üsast sündinud olend.

Kummastavat efekti süvendas veel perspektiiv: kuna publik istus maas, mõjus pikk ja kõhn Reinok tõelise tulnukana, näiteks käelabad, mida ta nõutuses ja mõistmissoovis publiku poole sirutas, tundusid ebaproportsionaalselt suured.

Kurt Vonneguti kangelane, ulmekirjanik Kilgore Trout kirjutas kord lühijutu pealkirjaga «Tantsiv tobu». Kosmoserändur Zog planeedilt Margo saabub Maale, et õpetada inimestele, kuidas lõpetada sõjad ja ravida vähki. Maandudes näeb ta esimese asjana põlevat maja ja tormab sinna sisse, et inimesi kohutava ohu eest hoiatada. Kuna tema planeedil on kommunikatsioonivahendiks peeretused ja stepptants, ei mõisteta Zogi ning pereisa lööb tal golfikepiga pea lõhki.

Jana Solomi ja Ivo Reinoki koostöös valminud lavastuse nägemine  tekitas natuke samasuguse mulje: kujutage endale ette kosmoserändurit, kes saabub Maale, leiab siit eest ilmselt mõistusliku elu, maandub ja proovib suhelda. Ta ei tea, et on sattunud eestlaste hulka.

Lavastuse reklaamtekstis öeldakse, et keelatud värvideks nimetatakse värve, mida inimsilm normaalseisundis pole võimeline nägema, kuid mida on võimalik teatud värvide ja valguse kombinatsioonil vaadeldavaks teha, sh ka kogeda teatud seisundi abil. Maailma muutvat sõnumit «Forbidden colors» vaatajale ei paku, seisundit ja meeldivalt sisustatud aega aga küll.

Saalist lahkudes jäi häirima vaid üks asi – maskid, mis olid efektsed ja vajalikud, kuid   mõjusid korduvkasutuse tõttu ebasanitaarsena. Vastu huuli ja nina surutud mask on siiski intiimne vahend ja seda ei soovi tundmatu võõraga jagada.

Arvustus

• «Forbidden Colors»
• Idee ja teostus: Jana Solom ja Ivo Reinok
• Laval: Ivo Reinok
• Esietendus 12. juuni