Kammerlik vastamata armastus

Avatud piirid Voronja galeriis- Sergey Denikini installatsioon kohalikust pilliroost

FOTO: Merike Lill

Voronja galerii asub Varnja külas Peipsi ääres ning seda peab neljandat aastat Tartu Uue Teatri direktor Raul Oreškin koos Kaili Kasega. Galerii kaubamärk on suvenäitused, millel mitu eri kuraatorit. 2014. aasta suvel avati kogu Voronja galerii Kiwa kureeritud näitusega «Ajutine valitsus. Nelikend aastat punki», mille pealkiri räägib enda eest, 2015. aasta näitusel «Comeback» keskendus Mari Kartau Eesti kunstimaastikult kadunud kunstnikele, 2016. aasta näituse «Usu küsimus» tegi allakirjutanu ning see oli pühendatud inimeste isiklikele religioonikogemustele.

Kõik senised näitused nautisid suurt publikumenu ja meediakära selle sõna positiivses mõttes juba avamispäeval.

Selles mõttes oli neljanda hooaja kuraatorinäitus, Peterburist pärit Peter Belõi kokku pandud «Avatud piirid», midagi hoopis teistsugust. Kohaletulnud kuraator ja kunstnikud, malbed Peterburi intellektuaalid, kammerlik ja lüüriline väljapanek, mille avamine toimus samasuguses meeleolus, varasemate avamispäevadega võrreldes hoopis väiksema publikuga ning sobivalt sombuse, kuid sooja suveilmaga.

See sombune ilm on tegur, mis töötas tahtmatult kaasa näituse kontseptsioonile. Nimelt rõhutas Peter Belõi näitust tutvustades selle algideena mõtet, mille ta leidis ühest Puškini luuletusest – mõtet inimese vastamata armastusest looduse vastu. Viimane tõepoolest inimeste tunnetele samaga ei vastanud, sest kahe näitusel osaleva kunstniku, nii Sergei Denikini kui Denis Patrakeevi teosed vajanuksid nii mõjule pääsemiseks kui toimimisekski tingimata otsest päikesevalgust. Mida, nagu öeldud, avamispäeval nappis.

Kuraator Peter Belõi

FOTO: Merike Lill

Sergei Denikini kohapealt korjatud pilliroost installatsiooni osa, väiksed  joonistatud ja kilest välja lõigatud sootud inimfiguurid pidid nii  päikesepaistes helklema kui tuule käes liikuma, kuid mõlema ilmastikunähtuse puudumise tõttu ei teinud kumbagi. Denis Patrakeevi lageda taeva all eksponeeritud, veega täidetud luupi sisaldav teos oleks aga pidanud töötama, joonistades maapinnale seda läbi luubi kõrvetades musta peenikese ringi.

Nii kirjeldatud kunstiteosed kui kõik ülejäänud pigem sulanduvad Voronja galerii vana talumaja keskkonda ning  suhestuvad nii selle kui kohaliku loodusega, kui et tõusevad selle taustal domineerivalt esile. Pea kõigi tööde oluliseks osaks on orgaaniline; kaduv, kuid samas omasoodu arenev, kasvav ning muutuv materjal. Mu isiklikuks lemmikuks kogu näituselt on Vlad Kulkovi skulptuurid. Tumedad seinaorbadesse asetatud loodusest inspireeritud vormiga känkrad, mida esmapilgul pidasin värvitud kasekäsnaks või muuks taoliseks, tegelikult aga osutusid pronksskulptuurideks, mille aluseks on naturaalsest vahast vormid. Kunstiteadlase taustaga Vlad Kulkov selgitas, et talle meeldib skulptuuri juures eelkõige see, kuidas see oma füüsilist olekut muudab.

Igal juhul mõjusid need väikesemõõdulised pronkskujud nii visuaalselt kui kontseptuaalselt intrigeerivate objektidena, mis samas kaunistaksid nii mõndagi interjööri. Arvestades kirjeldatud skulptuuride avaldatud muljet, mõjub üllatavalt fakt, et tegelikult tegutseb kunstnik peamiselt maalikunstnikuna.

Voronja galerii välisvaade, ilma eksponeeritava kunstita

FOTO: Merike Lill

Nooremate, rahvusvaheliselt tuntud Peterburi kontseptualistide kõrval on näitusel eksponeeritud nii 1945. aastal sündinud Vladimir Lashki linoollõige kui nekrorealismi isaks kutsutud  Jevgeni Yutifi, hiljuti meie hulgast lahkunud filmitegija film 1990ndatest.

Ei tohi tähelepanuta jätta ka Elena Slobtseva kolme mustvalget animatsiooni ning Ivan Karpovi galerii tänavapoolsele seinale riputatud klaasanumaid kassitaputaimedega, mille eesmärk on näidata tavaliselt nähtamatuks jäävaid  juuri, antud juhul täiesti otseses mõttes.

Peterburi asub meist füüsilises plaanis lähedal, aga vaimses plaanis kaugel. Sellele aitavad kaasa nii noorema põlvkonna eestlaste vene keele oskamatus kui midagi niivõrd  lihtlabast nagu mitte kuigi lihtsalt ega odavalt kättesaadav Venemaa viisa. Viimastel aastatel on nii Peterburi kui üldse Venemaa kaasaegset kunsti Eestisse kuraatorina vahendanud Janno Bergmann, kelle kaudu Belõi Varnjasse sattuski.Viimase sõnul on tal hea meel, et Eesti publiku üks esimesi kokkupuuteid Vene kaasaegse kontseptuaalse kunstiga on niivõrd «nezhnõi» ehk õrn.

Näitus

Voronja galerii IV suvehooaeg: Avatud piirid

Kuraator Peter Belõi (Peterburi)

Avatud 30. augustini

Tagasi üles