Esoteeriline põnevik eesti autorilt

I. R. Tagarian «Atlantise väravad». Foto: Raamat.

I. R. Tagariani võõrapärase pseudonüümi taha peidab end õigupoolest igati kodumaine kirjadaam, kes kuuldavasti loodab peenema autorinimega oma raamatule mitmekesisemat lugejaskonda leida. Ei oska öelda, kas see taktika ka töötab ja kas võõras Targaryeni-kõlaline nimi siis lugejaid tõesti rohkem meelitab, kui üks vahest tuttavama kõlaga eestimaine.

Lugedes selgub niigi, et peategelaseks on eestlanna Aime, noor ja kaunis eksmodellist arheoloog, kes Maltal väljakaevamistel viibides läbi kiviportaali ootamatult Atlantisesse satub. Tuleb välja, et ta on Atlantisel elavate Valguse Laste seast pärit ja et temal ning ainult temal lasub vastutusrikas ülesanne võidelda Pimeduse Vennaskonnaga, kes Maa ja inimestega juba pikemat aega kurja nõu peab. Nimelt on Aime Valguse Neitsi, kes suudab sulgeda Atlantise väravad ja kurjad jõud nii teistesse dimensioonidesse pagendada.

Läbi kiviportaalide liikudes satub talle seltsiliseks noor ja kaunis briti aadlik Nathaniel, kes põlvneb otsapidi nii kuningas Arthurist, Tutanhamoni õest kui ka Iiri jumalustest. Suursugu päritolu noored hakkavad koos läbi kiviportaalide Maad mööda ringi sagima ja teel imevidinaid kogudes Britannia, Lähis-Ida ja Ladina-Ameerika arheoloogiliselt tähtsates paikades asuvaid Atlantise väravaid sulgema nagu mõnes strateegilisemas lauamängus.

Kaanetekst nimetab seda lugu «alternatiivajalooliseks fantaasiapõnevikuks», aga mul oli raske leida siit midagi, mis seostuks klassikalise eepilise fantaasiakirjandusega, kus kuningad ja kangelased tavatsevad kurjade jõududega rinda pista. Pigem on see põnevik, kus peatükid on lühikesed, tegevus jookseb, vaprad peategelased saalivad muudkui ringi, satuvad aina uutesse sekeldustesse ja kohtuvad hulga üsnagi stereotüüpsete abiliste ja pahalastega (muhe iirlane, indiaanišamaan; islamiterroristid, CIA), kõik ikka inimsoost.

Raamat on plaanitava triloogia esimene osa ja lugu jääb siin veel poolikuks. Küllap hakkab teistes osades agaramalt tegutsema ka Pimeduse Vennaskond, n-ö tõelised  kurjad jõud, kes elavad aga «teisel võnkesagedusel» ja kuni neil pole maailmavallutus suurejooneliselt korda läinud (ikka läbi Atlantise väravate), peavad nad leppima pelgalt inimeste energiate ja astraalkehade mõjutamisega, seda ent teevad nad juba praegugi innuga ja õelalt.

Küllap see ongi kõige olulisem, millele selle teose juures tähelepanu juhtida: kui lugeja teadmised esoteerilistes pseudoteadustes on nõrgad, võib raamatu lugemine üle jõu käia, sest kogu müstika ning võnked ja energiakehad jäävad suuremalt jaolt lahti seletamata. Mõni abiline jutustab küll pikalt ja laialt, kuidas samuti teisel võnkesagedusel elav Atlantise rahvas aegade hämarusest saati inimkonnale kõike head põhjustab ja enam-vähem kõige ajaloos toimunu taga on, aga fantaasiaraamatus kangelaslikku mõõklemist või ehtsaid lohesid ootama harjunud lugeja jääb siin päris hätta. Täpsem oleks nimetada raamatut  müstikapõnevikuks.

Samuti ei maksa siit otsida kõrgkirjandust, ei läbinägelikke sissevaateid inimhinge sügavikesse ega elegantselt konstrueeritud lauseid. Raamat on üsna kõnekeelne ja rangem keeletoimetaja oleks ära kulunud. Kuid nii nagu tõsisemat ajaloohuvilist võiksid köita ka ajalooromaanid, võiks vahest sedasorti esoteeriline ilukirjandus pakkuda huvi spiritualismist sissevõetud müstikasõpradele.

***

I. R. Tagarian «Atlantise väravad». Foto: Raamat.

I. R. Tagarian

«Atlantise väravad»

I.R.A. 2016

416 lk