Lugedes selgub niigi, et peategelaseks on eestlanna Aime, noor ja kaunis eksmodellist arheoloog, kes Maltal väljakaevamistel viibides läbi kiviportaali ootamatult Atlantisesse satub. Tuleb välja, et ta on Atlantisel elavate Valguse Laste seast pärit ja et temal ning ainult temal lasub vastutusrikas ülesanne võidelda Pimeduse Vennaskonnaga, kes Maa ja inimestega juba pikemat aega kurja nõu peab. Nimelt on Aime Valguse Neitsi, kes suudab sulgeda Atlantise väravad ja kurjad jõud nii teistesse dimensioonidesse pagendada.
Läbi kiviportaalide liikudes satub talle seltsiliseks noor ja kaunis briti aadlik Nathaniel, kes põlvneb otsapidi nii kuningas Arthurist, Tutanhamoni õest kui ka Iiri jumalustest. Suursugu päritolu noored hakkavad koos läbi kiviportaalide Maad mööda ringi sagima ja teel imevidinaid kogudes Britannia, Lähis-Ida ja Ladina-Ameerika arheoloogiliselt tähtsates paikades asuvaid Atlantise väravaid sulgema nagu mõnes strateegilisemas lauamängus.
Kaanetekst nimetab seda lugu «alternatiivajalooliseks fantaasiapõnevikuks», aga mul oli raske leida siit midagi, mis seostuks klassikalise eepilise fantaasiakirjandusega, kus kuningad ja kangelased tavatsevad kurjade jõududega rinda pista. Pigem on see põnevik, kus peatükid on lühikesed, tegevus jookseb, vaprad peategelased saalivad muudkui ringi, satuvad aina uutesse sekeldustesse ja kohtuvad hulga üsnagi stereotüüpsete abiliste ja pahalastega (muhe iirlane, indiaanišamaan; islamiterroristid, CIA), kõik ikka inimsoost.
Raamat on plaanitava triloogia esimene osa ja lugu jääb siin veel poolikuks. Küllap hakkab teistes osades agaramalt tegutsema ka Pimeduse Vennaskond, n-ö tõelised kurjad jõud, kes elavad aga «teisel võnkesagedusel» ja kuni neil pole maailmavallutus suurejooneliselt korda läinud (ikka läbi Atlantise väravate), peavad nad leppima pelgalt inimeste energiate ja astraalkehade mõjutamisega, seda ent teevad nad juba praegugi innuga ja õelalt.