Trad.Attack! maailmavallutuse lävel

The Guardian hindas nende uut albumit «Kullakarva» neljaga viiest ning ennustas, et just neist, kodumaal rokkstaaride staatusesse tõusnud pärimusmuusikutest, saab selle suve ansambel. Mainekas fRoots küsib, kas Eesti (ja torupill) on maailmavallutuse lävel. London Jazz peab nende muusikat jõuliseks, innustavaks, lendlevaks ja vastupandamatult nakkavaks. Shetland News lisab, et neil on kõik eeldused olla üks unustamatu festivalibänd. 

Nad ööbivad sel aastal rohkem välismaal kui kodus, sest kontserte on võõrsil üle 60. Eestis saab neid 2017. aastal esinemas näha vaid kaks korda: sel reedel Telliskivi Loomelinnaku hoovis ning 26. augustil Setomaal Treski Küüni heinamaal. Nad on Sandra Vabarna, Jalmar Vabarna ja Tõnu Tubli ehk Trad.Attack!.

Mai lõpus ilmus Trad.Attacki! teine kauamängiv «Kullakarva» ning just seetõttu tekkis möödunud aasta eelviimasel päeval, sest albumi tulek oli teada, idee teha selle esitlemiseks paar võimsat kontserti. Sellised, mis toimuvad teistmoodi kohtades, kuhu mahub tuhandeid kuulajaid, suure lava ja uhkete visuaalsete lahendustega. Idee oli olemas ning kuna suvi, eriti eelolev nädalavahetus, sündmusterohke, broneeriti juba järgmisel päeval lavad ja tehnika.

Nad ise arvavad, et kõigepealt on vaja piisavalt head muusikat, mis tekitaks furoori. Teiseks ajendit. Kolmandaks üsna kõrgele seatud latti. Kuna bänd viibib Eestis vähe, otsustati kohe ära, et suveturneed ei tule. Parem võtta risk ja teha vähe, aga see-eest midagi enneolematult vägevat.

«Tänapäeva muusikas on kõige olulisem idee. Kuna korraldame oma kontserte ise, mitte ei ole müünud oma eksistentsi kontserdikorraldajatele, oli vaja julgust see asi ette võtta. Julgus tuleb siis, kui on teatud minevik, näiteks kolm väljamüüdud Kultuurikatla kontserti,» räägib Jalmar Vabarna. «Me tahame olla suur bänd ning tõsta nii enda kui ka kogu eesti muusikamaailma taset. Selleks on praegu ideaalne aeg ja kui üldse midagi teha, siis suurelt.»

«Me tahame olla suur bänd ning tõsta nii enda kui ka kogu eesti muusikamaailma taset. Selleks on praegu ideaalne aeg ja kui üldse midagi teha, siis suurelt.» Foto: Eero Vabamägi

«Sellise kontserdi produktsioon on väga kallis ja sellist kontserti ei saa teha igal pool. Lava ning heli- ja valgustehnikat hakatakse kaks päeva varem ehitama,» räägib Sandra Vabarna. «Me teeme seda nii, nagu üht ägedat kontserti teha tuleb, isegi kui peame kontserdile peale maksma.» Õnneks on pileteid eelmüügist ostetud juba mitu tuhat.

Reedese kontserdi eelarve on ligikaudu 50 000 eurot. Tavainimesele üüratu summa sees on lava, tehnika, valguse, väravate, turvameeskonna ja olmekorralduse maksumus. «Ise oleme süüdi, et korraldame kontserdi igasuguse tugistruktuurita kohas. Eks üldiselt ongi nii, et ägedates kohtades tuleb rohkem vaeva näha,» naerab Jalmar.

«Me ei taha teha nii, et pakume torti, mille sees ei ole midagi, me tahame, et see tort inimesele maitseks ja ta sooviks seda ka järgmisel korral süüa,» lisab Tõnu Tubli. «Lisaks on meie välismaa agendid kõige õnnelikumad, kui kodus midagi suurt teeme.»

Rahvusvahelise magusa edu maitse suhu saanud muusikud ei tee saladust, et rahateenimise kontserte on nemadki elu jooksul andnud küll ja küll. «Aga elu on sellisteks liiga lühike. Meile on teenimise asemel olulisem seada endale uusi verstaposte, millega ise rahul olla,» selgitab Sandra Vabarna.

Ta tuletab meelde, et mullusest suurejoonelisest Viljandi Folgi kontserdist levis info ka välismaale. See omakorda näitab sealsetele kontserdikorraldajatele, et üks väikesest riigist pärit omanäoline bänd saab nii suure ettevõtmisega hakkama ning on võimeline andma suurt kontserti. «Me oleme ju nišibänd, aga saame endale õnneks siin sellist kontserti lubada. Eesmärk ei ole pakkuda inimestele mitte ainult muusikalist, vaid ka terviklikku elamust,» lisab Jalmar Vabarna.

Tubli ei tee saladust, et bänd lükkab kvaliteedi nõudeid iseenda jaoks kogu aeg kõrgemale. «Me ei ole küll mägironijad, kuid otsime viise, kuidas ennast kogu aeg ületada. Me tulime avalikkuse ette autentse arhiivimuusikaga, külmas vees tehtud fotodega, kaevates enda mulda ja külmetades lumes.»

Julgus korraldada oma kontserte ise tuleb pärast väljamüüdud esinemisi. Foto: Jelena Rudi

Nad ei taha kökatsist lava, mille kõrval seisavad sponsorlogosid täis kleebitud autod, mida kuulajad peavad terve kontserdi aja nägema. Ei taha ka hädist tehnikat ega tagasihoidlikku valgust. «Ei taha müügimaitset, kvaliteeti tahame,» põrutab Sandra.

Üle lahe Soomes müüvad kodumaised artistid mõne tunniga staadionite jagu pileteid. Eesti muusikud ei oska sellisest publikumenust isegi und näha.

«Tõsi on, et siinne muusikakultuur on keerulises seisus. Meie tuntud bändid mängivad peaaegu igal nädalavahetusel ja publik on sellega harjunud, et kodumaa bände saab lihtsalt ja tihti kätte. Seepärast ei joostagi kellegi peale tormi ja staadionitest ei saa ka unistada. Välismaa artistidega on teine asi, nende kontserdid müüakse siingi välja,» mõtiskleb Jalmar. «Me tegelemegi praegu sellega, et eesti kuulajale ei piisaks enam suvetuurist, vaid et ollakse nõus natuke rohkem raha kulutama, saades selle eest palju paremat kvaliteeti ning elamuse. See on publiku kasvatamine. Siin on ka küsimus bändides, et need julgeksid vähem esineda ja suuremalt unistada. Siis hakkaks ka meil rohkem erilisi kontserte toimuma.»

Sandra ütleb, et artistid on ise süüdi, et kõikjal esinedes tekib neist üleküllus. «Me oleme paljudest esinemistest ära öelnud, ei taha mängida igal pool. Jah, võib öelda, et see on teadlik defitsiidi tekitamine, aga me saame endale seda õnneks praegu lubada, sest oleme enamiku ajast välismaal ja meie prioriteet on ehitada üles rahvusvaheline karjäär.»

Kolm muusikut tunnistavad, et neil on palju õnne olnud. Algus oli higi-, vere- ja pisaratevaba. Esimene kontsert Tallinn Music Weeki raames oli mõeldud lihtsalt üheks toredaks projektiks, enda lõbuks. Jätkusuutlikkusele sel hetkel ei mõeldud. Nende esimene lugu «Kooreke» sai aga bändile üllatusena Eestis hitiks. Positiivne vastuvõtt oli nii suur, et tuli palehigis tööle hakata.

Muusikud otsustasid kohe, et kui üldse teha, siis nii, et piire ei ole. Võeti isegi laenu ning lasti teha oma muusikale kvaliteetsed videod.

The Guardian hindas nende uut albumit «Kullakarva» neljaga viiest ning ennustas, et just neist, kodumaal rokkstaaride staatusesse tõusnud pärimusmuusikutest saab selle suve ansambel. / Krõõt Tarkmeel / Krõõt Tarkmeel Photography Foto: Krõõt Tarkmeel/Krõõt Tarkmeel Photography

Praegu on bändil mitu rahvusvahelist agenti, kuid kõige olulisem, nn emaagent, leidis nad just sealt esimeselt esinemiselt.

«Ta võttis meiega ühendust alles pool aastat hiljem, sest otsustas jälgida, mida me tegema hakkame. Kuna olime väga aktiivsed, otsustas ta proovida. Ütles siiski kohe ära, et paar aastat ei juhtu ilmselt midagi, tutvustamine ja läbirääkimised võtavad oma aja,» meenutab Sandra.

Läks vastupidi, sest esimesele välisfestivalile kutsuti nad esinema juba mõne kuu pärast, sellele järgnes esitlusfestival Ameerika Ühendriikides ning ülejäänu on teada. Välismaiste esinemiste tõttu on bändi vastu tekkinud huvi palju suuremal hulgal ka kodupublikul. Muusikuile nägupidi tuttavate noorte folgihuviliste kõrvale on tekkinud keskealist ja vanemat, aga ka varem ilmselt kergemast popmuusikast huvitunud seltskonda. Tuntuse tekkides on see absoluutselt normaalne nähtus.

«Eks see tekitab huvi, et tuleks endalgi kuulama tulla. Ma arvan, et see on väga hea. Lisaks on see ka hea eeskuju noortele muusikutele,» on Sandra veendunud. Ta toob näiteks ühe oma kunagise andeka torupilliõpilase, kes läks hoopis majandust õppima, kuna oli kindel, et muusiku elukutse ei too leiba lauale. «Nüüd on ta ringiga muusika juures tagasi. Enam ei ole perspektiivituse tunnet. Lootust on palju rohkem. Meie, aga ka Maarja Nuut ja Curly Strings, oleme pärimusmuusika nooremale põlvkonnale tõestanud, et ka sellise asjaga on võimalik midagi saavutada.»

Tubli lisab, et üldises maailmas valitsevas segaduses tekib inimesel tunne, et tahaks jalad juurtena maasse lükata. «Öelda, et see on minu oma, ma tulen siit. Sellega oleme ka välismaal erilised, tõmbenumbrid. Ja tundub, et meie muusika meeldib ka lastele, kes on ju tulevane publik.»

Folgimaailma mõistes on tegemist üsna atraktiivsete tegelastega: neil on kunstiliselt ja professionaalselt kõrgel tasemel muusikavideod, korralikud ja kvaliteetsed promofotod, koduleht, mis varustatud värske infoga, ning aktiivne sotsiaalmeedialiiklus.

«Mulle rääkis üks välismaa PR-inimene, et kui ta satub uusi bände otsides kellegi kodulehele, kus pole kolm kuud midagi toimunud, ei hakka ta muusikat kuulamagi. Sa pead olema päevakohane. Kui parajasti ei ole uudist rääkida, siis saad, see tähendab, pead alati midagi tekitama,» räägib bändi sotsiaalmeedia poole eest vastutav Sandra. Seoses uue albumiga on bänd palganud ka eraldi PR- ja turundusagendid Inglismaal ja Saksamaal. 

«Mina võin oma materjalid välismaa muusikaajakirjadele saata, aga need ei jõua kusagile, keegi isegi ei ava seda ümbrikku. Kui seda teevad aga tuttavad tuttavatele, hakkab midagi toimuma. Pärast «Kullakarva» positiivse arvustuse ilmumist olevat üks peatoimetaja imestanud, miks ta meist enne midagi kuulnud polnud. Seda, et meie esimese plaadi paarirealine arvustus oli tema väljaandes varem ilmunud, ei olnud ta tähelegi pannud,» muigab Sandra.

Sandra Vabarna, Jalmar Vabarna ja Tõnu Tubli ehk Trad.Attack! Foto: Eero Vabamägi

Eelneva jutu põhjal ei saa siiski järeldada, et Trad. Attack! on kuidagi uhkeks läinud ja rahvusvaheline edu käes.

«Meie välismaa elu on väga vahva, aga me ei ole seal veel kuulsad. Käime festivalidel, sest see on meie žanris võimalus turule tulla. See on meie igapäevatöö. Enam ei saa enda valitud ajal puhkusele minna, vaid me peame tõesti iga päev vaeva nägema ja tööd tegema, oleme kogu aeg rattas. Õhtul hotellis magama minnes teame, et see kõik algab homme varahommikul otsast peale,» räägib Jalmar tegelikust elust. «Selles mõttes on ühe bändi ülesehitamine ja pikalt kestva karjääri tagamine jõhker ning stressirohke töö.»

Sandra lisab, et pildile tulemine ja kuulsaks saamine on lihtsad. «Püsimine aga hoopis teine teema. See on väga raske. Uue albumi heade arvustuste tõttu on hakanud nimi liikuma ja teinud meie elu veidi kergemaks.»

Rikkaks ei ole nad ka veel saanud, on hoopis miinuses. Selles äri liiguvad küll sajad tuhanded eurod, aga raha on ringluses. Nii kui natuke kõrvale pannakse, tuleb see uuteks investeeringuteks käiku lasta.

«Ideed on meil lennukad, aga raha selleks ei jätku,» sõnab Tubli. «Alles soovisime 3D- muusikavideot, mille peale tegijad soovitasid eelarvesse mõned nullid juurde kirjutada.»

Bänd on Eesti riigile tänulik õla alla panemise eest. Ent neid ei ole niisama toetatud, nad on osutunud «kõlblikuks», mis omakorda on tähendanud tohutut tõestamist. «Meie projekt täitis lihtsalt öeldes kõik kriteeriumid. Lisaks osutusid majandusnäitajad hiljem palju paremaks, kui projekti alguses sai prognoositud.»

Lisaraha tuleb teenida plaatide ja bändiga seotud nänni müümisega, lisaks teha eramänge ning oma abikäed on ulatanud ka heatahtlikud sponsorid.

Kui esitlusfestivalidel esinetakse üldjuhul tasuta, siis muud kontserdid on ikka tasu eest.

Meelakkumine reisimine ei ole. Trummar Tubli näiteks ei saa tavaliselt oma trummikomplekti kaasa võtta, sest see on liiga kulukas. Seetõttu tuleb mängida kontserdi korraldaja pakutul, mis võib osutuda unistuste komplektiks või vastupidi.

Lisaks loeb ta ette nimekirja, mis võib kõik ühel reisil juhtuda. «Lend hilineb või jääb üldse ära, pead lennujaamas ootama, see on ebamugav ja tüütu, söögid-joogid on kallid ja halvad, siis maabud, transfer (päralesõit) jääb hiljaks, bussijuht kihutab halbadel teedel bussiga, kus pole turvavöid, kohale jõudes öeldakse, et trummikomplekti ei ole, ja selle asemel pakutakse suvalisi kaste, mis peaksid korraldaja arvates asja ära ajama, või siis ei jõua pagas kohale või hotell on halb või see on unustatud broneerida, on palju segadust ja tuleb oodata, festivali korraldaja on türann, on keelebarjäär, on ebamugav saal ja ebaprofessionaalne helimeeskond.»

Aga muusikutele on juba üsna paks nahk kasvanud. Nad kohanevad kiiresti, ei lähe mõttetute asjade pärast närvi, vaid annavad endast parima, et esinemine õnnestuks. «Olukordadest tuleb väljuda. Kui midagi juhtub, võtad seda kui uut kogemust, mis annab teatavat värskust,» naerab Tubli.

«Me ei saa jalga vastu maad lüüa ja oma õigust taga nõudma jääda, vaid peame leidma lahenduse,» lisab Sandra. «Isegi kui midagi on kehvasti, elame tegelikult ideaalset elu. Me saame mängida seda muusikat, mida tahame, ja saame seda veel teha ka välismaal.»

«Edu on see, kui sind hinnatakse, kui sind oodatakse. Me tahame olla nimi, kelle peale kergitatakse silmi. Kui see juhtuks, oleks meil edu tegelikult käes. Selle saladus on head suhted, hea tiim, rets töö ja kopatäis õnne,» sõnab Jalmar.

**

Trad.Attack!

Sandra Vabarna – puhumispillid

Jalmar Vabarna – keelpillid

Tõnu Tubli – löökpillid

Albumid

«Trad.Attack!» (EP 2014)   

«Ah» (2015)

«Kullakarva» (2017)

Pälvinud 14 Eesti muusikaauhinda

2017. aasta kontserdid Eestis

30.06 kell 19.00 - Telliskivi Loomelinnak, Tallinn

Soojendavad Kadri Voorand Quartet ja Erki Pärnoja Efterglow

26.08 kell 18.00 - Treski Küüni heinamaa, Treski küla, Värska

Soojendajad avalikustatakse juulis