«Hard Rock Laager on üritus, kuhu inimesed peavad ise tee leidma»

Hard Rock Laagri peakorraldaja Kaido Haavandi esinemas 2015. aasta festivalil ansambli Aggressor solistina. Foto: Erlend Štaub

Eeloleval nädalavahetusel võtab umbes paar tuhat traadimuusikasõpra ette palverännaku Raplamaal asuvasse Vana-Vigala vanasse mõisaparki. Juba 16. aastat järjest toimub seal Hard Rock Laager, mis on kohalikele metal-muusika subkultuuri järgijatele otsekui igasuvine suguvõsa kokkutulek.

Laager erineb enamikust rock- ja popmuusika festivalidest selle poolest, et see pole klassikaline kogupereüritus. Seal lähtutakse üsna kompromissitult žanrilise stiilipuhtuse nõudest, mille tulemusena kuuleb Vana-Vigalas üksnes rasket metal-muusikat. Läbi kõigi nende aastate on menüüs olnud peamiselt death, black ja thrash metal, näpuotsaga ka selliseid stiile nagu heavy metal, grindcore, doom, industrial, sludge, stoner, punk jt.

Kolm päeva enne seekordse festivali algust vastas minu küsimustele Hard Rock Laagri peakorraldaja Kaido Haavandi.

Mulle on kõrvalt vaadates jäänud mulje, et sa korraldad seda üritust päris üksi.

Sellega on nii ja naa. Kava kokkupanek ning suhtlus agentuuridega on puhtalt üksnes minu peal. Ürituse järel tõmban paar kuud otsi kokku. Kevadel liituvad paar inimest, kes aitavad mind koostööpartneritega suhtlemisel. Festivali toimumise ajal on abiks palju vabatahtlikke.

Seega peegeldab festivalil esinevate artistide valik sinu enese muusikamaitset?

Jah. Ma lihtsalt ei kujuta ette ühtegi Hard Rock Laagrit, kus oleks laval mingid mulle vastuvõetamatud bändid. Samas on päris selge, et seda valikut mõjutab bändide saadavus ning agentuuride hinnapoliitika.

Vaadates laagri peaesinejate nüüdseks juba päris pikka ja esinduslikku nimekirja, hakkavad sealt silma eelkõige 1990. aastate esimesel poolel tegevust alustanud death- ja black-metal-bändid...

Olen kava koostades püüdnud katta võimalikult laia diapasooni. Aga laagri peamiseks ülesandeks oli, on ja jääb tuua publikuni ekstreem-metalʼit mängivad artistid. Ma väga loodan, et kõik kergema kaaluga bändid leiavad oma koha mingitel teistel festivalidel, mida – kui seada kriteeriumiks rahvusvaheline mõõde – Eestis praegusajal paraku eriti ei toimu. Omal moel on see olukord traagiline... Eesti vajab lisaks kindlasti üht mõistlikult suurt, välisartiste kaasavat rokifestivali.

Hard Rock Laagri pealava. Foto: Erlend Štaub

Laagri peaesinejate hulka pole kõigi nende aastate jooksul jõudnud eriti ekstreem-metalʼi uuemate stiilide – näiteks nu metalʼi ja metalcoreʼi – artiste, 2015. aastal üles astunud Caliban ainsana välja avatud. Kas või kuivõrd on see valik olnud teadlik?

Midagi ma teadlikult ei bloki. Küll aga püüan jälgida, et üks stiil ei hakkaks liialt domineerima. Võin öelda, et sel aastal pidasin läbirääkimisi mitme bändiga, näiteks Parkway Drive, kes sobiksid siia nimekirja väga hästi Calibani kõrvale, ja ühe neist oleksin ma väga hea meelega ka võtnud, kuid kahjuks ei tulnud sellest ühel või teisel põhjusel midagi välja. Eks sügisel küsib uuesti.

Kui pikka iga sa sellele üritusele alguses ennustasid?

Ega ma sellele niiviisi kindlasti ei mõelnud. See festival sündis ikkagi läbi halli kivi. Meie tiim oli küll suurem, kuid festivali korraldasime esimest korda ja mingisugusegi järjepidevuse tekitamise ning mastaabi kasvatamisega oli nii palju tegemist, et tulevikumõtete mõlgutamine toimus ette maksimaalselt ühe aasta ulatuses. Ainuke mõte, mis peas vasardas, oli see, et tuleb teha nii hästi, et järgmine aasta oleks veel võimalik teha. Mingist kümne aasta perspektiivist polnud juttugi – see oleks umbes sama, kui ma planeeriksin praegu oma 85 aasta sünnipäevapidu. Seda võib teha, sest selle toimumine pole võimatu, kuid praktilise poole pealt oleks selline tegevus absurdne.

Kui pikalt sa praegu ette mõtled ja kui pikka iga sa julged laagrile ennustada?

Mõtlen, ja seda peamiselt positiivsetes toonides. Festivali tuleb iga aastal teha täie pühendumisega, aga üks väga hea motivaator on juba käegakatsutav 20 aasta juubel, milleni välja vedamine on igati väärikas eesmärk. Mäletan, et enne 10 aasta juubelit oli hirm, et kas nüüd siis läheb kett maha ja edasi toimub hääbumine. Tühjagi – Hard Rock Laager on tugevam kui kunagi varem.

Hard Rock Laager 2016, esimese päeva õhtu Foto: Erlend Štaub

Kuidas on laagri publiku arv aastatega muutunud?

Alustasime paarisaja inimesega ning neljandaks aastaks suutsime ületada tuhande inimese piiri. Sealt järgnes veel väike kasv, aga masu ajal, 2009. aastal, tuli väga järsk langus. Selle me elasime üle, tehes mõningaid järeleandmisi. Usun siiani, et oli tark otsus festivali mitte vahele jätta, vaid säilitada järjepidevus. Sealtpeale on külaliste arv vaikselt kogu aeg kasvanud, nüüdseks oleme jõudnud paari tuhande inimese piirimaile.

Kas lagi on käes?

Jah, ja umbes sellisena ma laagri publikut ka ette kujutan – see on loomulikul teel saadav arv. Hard Rock Laager on kindlasti selline üritus, kuhu inimesed peavad tee leidma mingil määral ise. Ma ei kavatse kunagi teha mingit massilist reklaamikampaaniat, mis tooks Vana-Vigalasse kohale iga Rammsteini- ja õllesõbra.

Miks?

Kardan, et laager jääks neile esialgu natuke võõraks, sest seal on peamiselt need inimesed, kes on metal-muusikas kogu aeg sees, kes hindavad vaba atmosfääri ning head läbisaamist omade vahel. Senine praktika on näidanud, et oma huvide ja tutvusringkonna najal esimest korda Vana-Vigalasse jõudnud sobivad vanade tegijate sekka nagu valatult ja leiavad end väga meelepärasest seltskonnast. Kui ühel aastal publik kahekordistuks reklaamiohvrite arvel, oleks pilt sootuks teine ja see poleks enam vana hea Hard Rock Laager.

Kui paljusid külastajaid sa isiklikult tunned?

Kuna laagri publiku hulgas on väga palju inimesi, kes käivad metal-üritustel aasta ringi, siis enamik neist on vähemalt nägupidi tuttavad.

Hard Rock Laager 2015: hommikune heviaeroobika Foto: Erlend Štaub

Mis on esimesest festivalist kulunud 15 aastaga metal-muusika maailmas vahepeal muutunud?

Kuna inimestel on igasugusele informatsioonile järjest suurem juurdepääs, siis on nende muusikamaitse järjest laienenud. Ning seetõttu on inimeste huvi mingi ühe konkreetse stiili vastu vähenenud. Ühtepidi on see muidugi hea, sest inimesed mõtlevad seeläbi lahtisema peaga; kuid teisalt vähendab see ühtekuuluvustunnet skeene sees. Veel 15 aastat tagasi, kui laager alustas, oli seda ühtekuuluvustunnet palju rohkem nii publiku kui ka bändide hulgas.

Millised kolm-neli nime sulle endale tänavuse festivali artistide hulgast eriti korda lähevad?

Välismaa artistidest eelkõige peaesineja Katatonia, kellega olen suhelnud alates 2000. aastate algusest. 2002. aastal korraldasin nende kontsert Tallinnas Von Krahlis, 2005. aastal esinesid nad esimest korda laagris. Nüüd on nad tagasi, olles teinud vahepeal suure tähelennu. Nende tase on praeguseks täiesti teine, nad teevad väljamüüdud tuure USAs. Loodan väga, et nad mängivad kontserdil läbilõike kõigist oma albumitest.

Teisena nimetaksin Arcturust Norrast, kes on black-metal-lainest tulnud meloodiline ja teatraalne bänd. See teatraalsus õnnestub neil tuua inimesteni väga morbiidses võtmes. Trumme mängib selles grupis Mayhemi Hellhammer, laulab ICS Vortex, kes on tuntud Borknagari ja Dimmu Borgiri liikmena.

Eesti bändidest tooksin välja kaks haruldust. Esimene neist on oma algkoosseisus üles astuv Shower – Eesti algupärane thrash-metal-punt, kelle poole kõik teised 1990. aastate alguse kohalikud tegijad alt üles vaatasid. Teine on 1990. aastate teisest poolest alates tegutsenud Loits, kes pole vahepeal laiali läinud, ent nii albumite kui ka kontsertidega on neil olnud pikem paus. Minu teada saab nende laagrikontsert olema selle koosseisu jaoks viimane.

Samas sooviksin toonitada, et ligemale pooled kohalikest bändidest on meie festivalil esimest korda. Mis näitab, et noori tuleb järjest peale.

Phil Anselmo and The Illegals Hard Rock Laagris 2014. aastal Foto: Erlend Štaub

Millised on need kolm laagrikontserti, mida meenutad kõige suurema heldimusega?

Kõigepealt Pantera kunagine laulja Phil Anselmo, kes esines laagris 2014. aastal koos oma ansambliga The Illegals. Mulle meeldis tema kontsert, aga eriti sügava mulje jättis see, mis toimus pärast etteastet lava taga, kogu see autogrammi- ja pildisessioon, mis seal aset leidis. See perimeeter, mille Anselmo oma artistiauraga enese ümber lõi, oli midagi fenomenaalset. Tema näol oli kohal sellise kaliibri artist ja skeene mõjutaja, kellesarnast Vana-Vigalas varem pole olnud ja võib-olla kunagi rohkem ei tulegi.

Eelmise aasta festivali peaesineja At the Gates on üks minu väga kauaaegseid lemmikuid. Nende Vana-Vigala kontsert pani mind täiesti õhku ahmima. Kolmandaks valin Dismemberi kontserdi 2004. aasta festivalil. See oli hetk, kui korraldajatena tajusime, et ehkki me teeme seda üritust alles kolmandat aastat, on sellest saanud päris festival.

Millised artistid on su personaalses wishlist’is?

Seda nimekirja koostades tuleb muidugi katsuda aru saada, kustmaalt unistamine veel mingeid reaalsuse piire kompab. Sel aastal küsisin üht enda arvates täiesti kättesaadavat bändi, kuid selgus, et selle summa eest, mis moodustab kogu tänavuse festivali esinejate eelarve, pole nende agentuur nõus isegi mitte läbirääkimistesse astuma. Me elame ajastul, kus plaate enam eriti ei osteta ning esinemistasu on kujunenud artistide peamiseks sissetulekuallikaks. Mis tähendab üha tõusvaid hindu. Promootori ja festivalikorraldaja jaoks on see muidugi probleem.

Samas ei tasu latti meelega alla lasta. Mainin ühe näitena, et neist nimedest, keda proovida, käis läbi ka selline hiiglane nagu Mastodon, kes esineb reedel Rootsis Norrköpingus ja pühapäeval Helsingis. Mõni ütleb, et Hard Rock Laagrile jääb sellise kaliibriga artist üksnes unistuseks, aga ajalugu on näidanud, et ka kaks tuhat ühte hoidvat inimest väärivad väga häid bände, mida meil on olnud, on sel aastal ja tuleb kindlasti ka tulevikus.

***

Hard Rock Laager

30. juunist 1. juulini Vana-Vigalas

Esineb 22 artisti kuuest erinevast riigist, sh Katatonia (Rootsi), Asphyx (Holland), Arcturus (Norra), Hate (Poola), Shower, No-Big-Silence ja Loits.