Catherine Deneuve teeb oma viimaste aastate huvitavaima rolli

Catherine Deneuve ja Catherine Frot Martin Provosti filmis «Targad naised» Foto: outnow.ch

«Targad naised» («Sage Femme»)

Prantsuse/Belgia 2017

Režissöör Martin Provost

Osades Catherine Deneuve, Catherine Frot, Oliver Gourmet jt

Kestus 117 minutit

Kinos alates 23. juunist

Prantsuse näitlejannad annavad järjest kihvte ninanipse Hollywoodi noorusekultusele. Üle 40-aastaste naiste diskrimineerimise üle Põhja-Ameerika peavoolu filmitööstuses on küllalt palju diskuteeritud ja kuigi kriitikat on igast suunast tulnud, ei ole Hollywoodis suuri muudatusi tehtud. Seda enam on võimas näha, kuidas peale legendaarse Isabelle Hupperti («Elle») on ka Catherine Deneuve läbinud viimaste aastate jooksul põneva transformatsiooni ning filmidiiva suudab ka praegu, 73-aastasena vaatajat üllatada.

Värskes prantsuse linateoses «Targad naised» leiame peaosades vastamisi kaks naist, hilises keskeas ämmaemanda Claire’i (Catherine Frot) ja juba küpsemas vanuses Beatrice’i (Catherine Deneuve), kellest selgub, et tegemist on Claire’i isa kunagise armukesega. Film algab kõneka sünnitusstseeniga ja jõuab küllalt kiiresti hetkeni, mil Claire ja Beatrice restoranis kohtuvad.  Kohtumine on kõike muud kui rõõmsameelne. Esiteks on Claire’i tunded tema perekonna lõhkunud naise vastu jahedad ning teiseks selgub sündmuste arenedes, et Beatrice’il on diagnoositud ajuvähk. Elu viimastel hetkedel otsib Beatrice lohutust ning Claire on sumbunud oma väikekodanlikku ellu, kus peale töö miski eriti rõõmu ei paku. Ei ole üldse ilus algus sõpruseks kahe naise vahel, kuid tundub, et füüsikaseadused kehtivad ka sõpruses – vastandid tõmbuvad ja täiendavad teineteist.

Kahe Catherine’i lugu

Film on üsna üdini prantsuse linateos, lavastajatooli on seatud prantslane Martin Provost, kes on lisaks režissöörikarjäärile tegev ka stsenaristi ja näitlejana. Lavastajana teataksegi teda võimsate naistegelaste analüüsijana, teiste seas ka näiteks draamas «Séraphine», mis 2008. aastal viis koju terve riiulitäie auhindu. Huvitav on täheldada, et Provosti viimase teose eestikeelne pealkiri on «Targad naised», prantsuse keeles kõlab see «Sage femme» ehk «Ämmaemand». Sõnu eraldi võttes võib neid muidugi ka otse tõlkida, aga sel juhul oleks vaste «hästikäituv, mõistlik naine».

Usun, et prantslaste jaoks peidab filmi pealkiri, mida võib tõlkida nii ämmaemanda kui ka mõistliku naisena, maitsekat kalambuuri – ämmaemandast peategelane Claire on naine, kes käitub laitmatult hästi, tasakaalukalt, teeb alati nii, kuis oleks kohane. Ta vastandub täielikult teisele linateose kesksele figuurile Beatrice’ile, kes on enda sõnul elanud «nii, nagu tahtsin, ja nüüd mul midagi karta ei ole». Pidutsenud, hõõgunud ja kahtlaste baaride tagaruumides pokkerit mänginud.

Kõnekaks teeb peaosaliste paari ka fakt, et päriselus kannavad mõlemad sama eesnime Catherine – see võis kahtlemata tekitada toredaid kimbatusi ka võtteplatsil. Catherine Deneuve, kes 1964. aastal tänu «Cherbourgi vihmavarjudele» komeedina prantsuse kinotaevasse vihises, ilmselt pikemat tutvustamist ei vaja. Olgu siiski mainitud, et paljudele eestlastele on ta mällu sööbinud just oma rolliga äsjanimetatud vihmases muusikalis, mis varem igal sügisesel koolivaheajal taas ka Eestis teleekraanidele jõudis.

Näitlejanna kodumaal tuntakse teda aga ennekõike tänu märksa vastuolulisematele rollidele. Värvikamad neist ehk frigiidse abielunaise tegelaskuju, kes pärastlõunati salaja prostituudina töötas, filmist «Belle de jour» (režissöör Luis Buñuel), samuti oli tema kanda judinaid tekitav roll maniküürijana, kes unes kõndis ja oma kavalere jõhkratel viisidel manala teele saatis, psühholoogilises õudusteoses «Repulsion» (režissöör Roman Polanski).

Catherine Frot seevastu siinkandis niivõrd tuntud ei ole, kuid on sellegipoolest põnev näitlejanna, kes on seatud värskes filmis «Targad naised» küll väga malbesse rolli, kuid oma senises karjääris pigem kehastanud jõulisemaid natuure. Märkimisväärsemate filmidena võiks nimetada ehk klaverimängu ja kättemaksu kujutavat linateost «La tourneuse de pages», «Lollide pidusöök» («Le dîner de cons») ja ka aasta tagasi esilinastunud «Marguerite’i» (prantsuse tunduvalt parem versioon filmist «Florence Foster Jenkins»), mille eest pärjati teda maineka Prantsuse filmiauhinna Césariga.

Ämmaemandast elunautijaks ja filosoofiks

Peategelase amet ämmaemandana on igati kõnekas valik. Kui ämmaemandad aitavad ilmale värskeid maailmakodanikke, siis filosoofid aitavad inimeste peas sündida uutel mõtteviisidel. Mõlemad kutsuvad ellu midagi sellist, mida maailmas ei ole enne nähtud, aga ometi on ta kuskil idanenud ja välja arenenud. Ehk polegi nii juhuslik, et mõlema suure antiikfilosoofi, nii Sokratese kui ka Aristotelese emad olid ämmaemandad. Kuskilt pidi ka ju sündima idee hakata filosoofiks!

Siin filmis on ämmaemanda rolli kandja selge, aga filosoofi tegelaskuju ilmutab end ebakonventsionaalse Beatrice’ina. Kuigi Beatrice’i draamakuningannalik käitumine mõjub kohati isegi satiiriliselt, on tal varrukas päris häid elufilosoofilisi tõdemusi, mis rigiidsele Claire’ile ära kuluvad. Kahe naise sõprusest sünnib siiraid hetki, millest üks leiab lohutust ja teine õpib pärast oma viiekümnendat tiiru viimaks ka elu nautimise kunsti.

«Targad naised» on linateos, mis filmimaailmas ilmselt suuri laineid ei löö, ta ei ole kuidagi revolutsiooniline või paati raputav, tema väärtus seisneb pigem oskuslikus režiis ja võrratus näitlejatöös. Lavastaja on suutnud küllalt seebiooperlikust sisust luua mõjusa ja hea sotsiaalse närviga loo. Müts maha mehe ees, kes on teemakäsitlusest, kust ei puudu armukesed, ajuvähk ja saladuslikud ämmaemandad, kujundada linateose, millest jääb meelde pingestatud tegevus, huvitav mõtisklus vastanduvate elufilosoofiate üle ning muidugi ka üks kihvtimaid rolle, mida filmidiiva Catherine Deneuve viimastel aastatel on mänginud.