Kümme aastat Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi

Püsiekspositsioon, taamal Johnson & Johnson, “Somewhere in Europe”, 2006 Foto: Paul Kuimet

«Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum» on näitus Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis ehk suupärasemalt EKKMis, mis on publikule avatud 19. juulini. Näitust ei julge soovitada neile, kes soovivad esimest korda külastada pealinnas tänavu juba kümnendat tegevusaastat tähistavat kohalike nüüdiskunstihuviliste Mekat aadressil Põhja pst 35, kuna piisava eellugemuseta võib väljapanek osutuda ehk liialt krüptiliseks. Seevastu EKKMi kodustatud publikule on mõtteainet küllaga: küsimused nüüdiskunsti globaalsest keelest, institutsioonide paratamatust institutsionaliseerumisest, Tallinna mereäärsest gentrifikatsioonist ja sellest, kas muuseum uhke nime ka tegelikult välja kannab, on julgelt välja käidud. Ühesõnaga, enesereflektsioon.

Üks põhjus, miks ümmarguse tähtpäeva puhul mingit plinkivat koguperespektaaklit või hittide kogumikku eeldav vaataja võib väljapanekus pettuda, on see, et analoogne sündmus leidis mõneti aset tegelikult juba eelmisel sügishooajal, kui EKKMis oli väljas Marten Esko kureeritud rühmanäitus «Pseudo» (Flo Kasearu, Jevgeni Zolotko, Sigrid Viir, Neeme Külm jt). Samuti ei toimu sel suvel esimest korda Köler Prize’i nimelist kunstipreemia nominentide viiepealist võiduajamist, mis oli aastatel 2011–2016 Eesti nüüdiskunstiväljal konkurentsitult põnevaim iga-aastane suursündmus, ja kui kriitiku sõnu keegi ei usu, siis küsitagu üle nendelt samadelt Köleri nominentidelt, kes pärast oma karjääri tõusujoones jätkasid. Kõige kõrgemal tasemel kas või ei kusagil mujal kui rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil (Dénes Farkas, Jaanus Samma). Muide, näituse sissejuhatav akord vastvalminud auditooriumiruumis ongi tuleva aasta Köler Prize’i nominentide nimekiri, nii et ootame põnevusega.

Mis on üldse EKKM? Näitusel on reliikviatena väljas vineerist reklaamtahvlid, esimese Köler Prize’i lipp, asutuse juriidiline põhikiri, suur väline kõvaketas märkmega «EKKMi arhiiv» jms ainelised pudinad. Kui aga lugeda asutajaliikmete (Marco Laimre, Neeme Külm, Anders Härm, Elin Kard) läinud aastakümne jooksul antud intervjuusid, siis on see «Eestis-ei-ole-ühtegi-riiklikku-nüüdiskunstimuuseumi-nii-et-äkki-asutagem-siis-selline»-tüüpi asutus. Eksperiment. Pind silmas, valu istmikus. Ennekõike teiste kesksete Eesti kunstiasutuste jaoks, mis suuremal või vähemal määral pidid ei tea, kust välja ilmunud EKKMiga ühtäkki tähelepanu pärast konkureerima hakkama.

Kuid näiteks 2006. aastal avatud Kumu on põhijoontes ikkagi rahvusgalerii ja 1934. aastal valminud Tallinna Kunstihoone on jäänud ikka ja jälle nabanööri pidi seotuks siinsete laiapõhjaliste erialaliitudega, nii et EKKM oli kiirelt leidnud oma niši Eesti ainsa nüüdiskunstimuuseumina, mis võib endale lubada kunstipoliitilist kompromissitust. Sellega seoses on ka arvatav, et nüüdsed EKKMi tegevjuhid ja kuraatorid Marten Esko ja Johannes Säre esinevad ilmselt erakordselt suure surve all: neile võidakse kuluaarides panna täiesti vastandlikke lootusi, mida neil ei pruugi olla kavas ega võimuses üldse täitagi.

Võiksime siinkohal muidugi kriitiliselt küsida, kas EKKM – jõult väike, aga vaimult suur – oleks Eesti kunstiväljal üldse nii kauaks püsima jäänud, kui poleks olnud 2011. aastal lansseeritud Köler Prize’i? Minu arvates ei oleks. Kunstipreemiatel on alati olnud oluline roll kunsti populariseerimises ja publikumasside kohalemeelitamises, sest kõrgekulmulised kunstieksperdid ja võiduraha välja pannud valgustatud erasponsorid leiavad siin ennast vastastikuses armastavas süleluses, võimaldades ka kommertsmeedial toota tühikäigul skandaalimaigulisi retoorilisi juhtkirju stiilis «kas see on siis kunst?» ja «mis selline «kunst» ka maksumaksjale maksma läheb?», mis on muidugi ainult vesi veskile.

Köler Prize’i formaat on nimelt maha kopeeritud brittide Turner Prize’i pealt, kui Tate’i galerii otsustas 1980. aastate teises pooles, et vaatajaskonda võiks natuke laiendada. Tulemust näeme tänapäeval, kui Damien Hirsti tüüpi kunagi radikaalsetest briti kunstnikest on saanud igavad keskealised miljonärid ja Tate Modern on üks enim külastatud näitusepaiku maailmas.

Näitus «Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum» algab EKKMi kollektsiooni kuuluva video- ja skulptuuriinstallatsiooniga duolt Johnson & Johnson, kus kunstnikud tassivad päise päeva ajal Tallinna tänavatel ringi Andy Warholi kuulsate Brillo karpide koopiaid, ilma et reakodanikud neist suuremat välja teeks. See on viide 20. sajandi kunstiajaloos ülimalt olulisele popkunsti klassikule, sest Arthur Danto sõnul sai just pärast selle Warholi teose nägemist temast kunstifilosoof, kuna tal tekkis küsimus, mis eristab kunsti ja mittekunsti olukorras, kus visuaalsel vaatlusel ei ole mingit vahet.

Cristina Garrido, #JWIITMTESDSA?, 2015–2017 Foto: Paul Kuimet

Tung kunsti ajakohasust või tänapäevasust mingite formaalsete aspektide kaudu määratleda pole siiani kadunud, mida EKKMis näitlikustab irooniline installatsioon Madridi kunstnikult Cristina Garridolt, kes nendib, et on viimasel ajal näinud «rohkem vaipu galeriides kui kodudes». Nagu ka näiteks Indrek Grigor ühes oma hiljutises KUNST.EE kaastöös naljaga pooleks mainis, peab viimastel aastatel ühel moodsal nüüdiskunstinäitusel kindlasti esinema kas üks või teine järgnevatest elementidest: ventilaator, toataim, seinale nõjatuv (st mitte seinale riputatud) pilt, slaidikarussell või 16 mm filmiprojektor. Mood on globaalne, õnneks hooajaline.

Näituse meeleliselt võimsaim pinevuspunkt asub kõige kõrgemal: terve hoone kolmas korrus on muudetud üheks suureks vaateplatvormiks. Aknad on ajutiselt eemaldatud ja asendatud piiravate käsipuudega. Nali on muidugi sellest, et nii Tallinna Linnahalli kui ka Kalamaja sihis näeb vaataja peale suvise roheluse ümberringi tarmukat kinnisvaraarendust. Jah, gentrifikatsioon: kas EKKM jääb siia ka pikemas perspektiivis? Fakt on see, et märk on maha pandud ja inimesed harjuvad positiivsete arengutega üllatavalt kiiresti.

Näiteks mäletan oma siirast hämmastust, kui Eesti Kunstiakadeemia kuulutas 2013. aastal pidulikult ühes pressiteates, et kolib oma ajalooliselt kesklinna krundilt Kalamajja, tuues retooriliseks põhjenduseks, et sealkandis ootavat teiste seas ülikoolirahvast juba ees ka EKKM. Oot-oot, saja-aastane avalik-õiguslik ülikool kolib, kuna kõrvalkrundil paikneb üks alles mõne aasta eest ajutise alternatiivse skvotina alustanud artist-run space, mille tulevik pole sugugi kindel – kas nii või? Igal juhul näitavad sellised lausungid, et aastakümne jagu tegutsenud EKKMi on võetud tõsiselt, isegi väga tõsiselt.

Näitus

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum

Kunstnikud: Antek Walczak, Cristina Garrido, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi kollektsioon ja arhiiv, JIM

avatud EKKMis 19. juulini