Nädala plaat. Bänd, mida peab enne surma kuulma

Afghan Whigs Foto: Youtube

Afghan Whigs

«In Spades»

Sub Pop

Hinne: 4

«See algab kivikülma rütmiga, lihtsalt tema ise koputamas sõrmenukkidega vastu auto kapotti kuskil rannal Ameerikas. Ja siis hakkab ta nii imeliselt laulma, et lähete hulluks.» Ei, nii ei alga Afghan Whigsi «In Spades». Nii kirjeldab Whigsi laulja Greg Dulli – sest tema põhimõtteliselt ongi The Afghan Whigs – ühe viimase aja lemmiku (Aaron Williams, väidetavalt) loo algust.

Aga võiks olla ka Whigs/Dulli. «The hairs on your arm will stand up,» laulis Johnny Cash. Whigs, Gallon Drunk, Urge Overkill. Need olid mehed mustas. Must ülikond, must lips. Võib-olla punane triiksärk. Ja päikeseprillid. Afghan Whigsi mehed olid lounge lizard’id. Fuajeesisalikud. Tšilliti, joogiklaas käes, päike kõrgel põlemas. Dullile meeldis esitada laulu «My World Is Empty Without You», sest selle ajal sai teha kaks sigaretti. Lauldi purunenud armastusest. See armastus põles musta leegiga. Kätes oli tuli.

«Must» ja «armastus» on Dulli arvates kaks kõige võimsamat sõna. Black Love oli lapsena Dulli lemmikviiruk. Aga see on nimi, mis seob kõik kokku: must maagia, must muusika, must huumor. Dulli esimene bänd oli Black Republicans. Esimene laul, mida Afghan Whigs harjutas, oli The Temptationsi «Psychedelic Shack». Kui Miles Davis suri, kirjutas Dulli loo «Miles Iz Ded». Kontsertidel esitavad nad Drake’i, Lauryn Hilli.

Mis olid selliste meeste eesmärgid, tahaks küsida. Ei usu, et neid üldse oli. Võib-olla oli mingi maailmaparandamissoov, aga see ka ilmselt ideoloogiline, ise poleks nad midagi viitsitud teha. Lauldi toksilisest maskuliinsusest. Depressioonist ja vihast. Alkoholi uputatud kinnisideedest. Seksuaalsest kõrvalekaldest. Seksuaalsest rahuldamatusest. Sadomasohhismist ja võõrandumisest. Kui Dulli ja tema semu Mark Lanegan olid narkomaanid, ei saanud nad koos narkootikume tarvitada, sest üks tegi heroiini ja teine kokaiini ja need viivad eri kohtadesse.

Plaadi «1965» (Dulli sünniaasta) kontsertide ajal rünnati Texases Dullit ja ta langes peavigastuse tõttu koomasse. Kaks kuud pärast Dulli tervenemist läks grupp tagasi teele. Head inimesed pole head kogu aeg ja halvad pole kogu aeg halvad, arvab Dulli. Pühakud võivad langeda ja patused kerkida. Kõige selle juures ei maksa unustada, et Afghan Whigs valiti raamatusse «1001 albumit, mida peate enne surma kuulma».

Deemonid pole kuhugi kadunud, Whigsi uus plaat on Dulli sõnul kõhe. Tema jaoks on see mälust, konkreetselt sellest, kui kiiresti elu ja mälu võivad seguneda. Mälu, räägi minuga. See on plaat, mille kaanel on sarvik ning mille koridorides kummitavad vaevatud hinged ja liiguvad sünged metafoorid. Plaadi üks võtmesõnu on cleromancy, mida neti inglise-eesti sõnastikest ei leia. See oli keskaja ettekuulutuseliik, mida peeti paganlikuks.

«In Spades» on hästi produtseeritud (Dulli ise). Palju paremini kui eelmine. Heli on tõmmatud rohkem kokku. Rammus. «Arabian Heightsi» bass on põhja keeratud ja trummid, milles peitub «Houses of the Holy» ja «Physical Graffiti» toorest eksootikat, hüppavad. Vulkaan purskab ja Dulli on palgamõrvar. Assassin. «In Spades» on kohati tõeliselt modernne plaat, isegi «Light As A Feather», mille üleminek refräänile võiks pärineda ükskõik millise Afghan Whigsi plaadi ükskõik millisest laulust. Laulud on lühikesed, ei jõua ära tüdineda, manerisme, poose täheldada.

On muidugi palju keelpilliseadeid, Whigsil on alati olnud, aga «In Spadesi» seaded on nagu laiekraanversioon vanadest. On puhkpillid, nugateravad kitarrid, käteplaksud, klaver. «In Spades» on nagu kombinatsioon Los Angelesest ja New Orleansist, kahest linnast, kus Dulli elab. Noir. Dulli üks lemmikuid on kirjanik James Ellroy. Dulli kirjutab alati stsenaariume. Kui «In Spades» oleks film, siis Denis Villeneuve’i «Enemy». Rahulolematu. Kahe näoga. Passiivselt julm. Inimstevahelisi võimusuhteid käsitlev.

«Aga miski ei valmista teid ette selleks HÄÄLEKS. Ta on üks kõigi aegade parimaid lauljaid. Liivapaber ja samet. Ta võtab iga silbi ja pigistab selle tühjaks.» Seda räägib Dulli taas ühest oma eeskujust (Geater Davis), aga kehtib ka Dulli enda kohta. Tihti isegi ei pane laulusõnu tähele. Ta huilgab. Dulli hääl on instrument. Ja ta kasutab seda palju paremini kui 30 aastat tagasi.