Aja auk. Trussarites Prince ja tsiklimehed
1. juuli 2017, 14:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/06/29/6828901t1h6651.jpg)
Eelmisel nädalal ilmus Prince’i «Purple Raini» deluxe-väljaanne, kus peal palju seniavaldamata materjali tollest perioodist. Maius Prince’i-huvilisele, seda kindlasti. Kuid me vaatame hoopis ajas natuke rohkem tagasi.
1981. Rolling Stones esineb Los Angeleses. Soojendavad J. Geils Band ja George Thorogood. Ja Prince. Stones, Geils ja Thorogood on kõik võrdlemisi head näited musta Ameerika muusikat mängivatest valgetest muusikutest. Kõik kolm osutavad uhkelt oma r’n’b juurtele. Prince’i lisamine näib olevat sümboolne tunnustus noorele mustale rokimehele, kellele meeldivad samuti Chuck Berry, Muddy Waters, Stevie Wonder ja Little Richard, 22-aastasele fenomenile, kes produtseerib kõik oma plaadid, keevitab nagu Jimi Hendrix, tantsib nagu James Brown ja purskab seksuaalset energiat nagu ei keegi teine.
Prince’i eelmine kontsert oli toimunud 1600 inimese ees. Nüüd on staadionil publikut 94 000. Päike lõõskab. Õlu voolab. Kutsumine Rolling Stonesi soojendajaks on tunnustus, et Prince on pärija. Samuti on see kohutav möödapanek publiku maitse arvestamisel. Peamiselt tsiklimeestest koosnev rahvas karjub, et president Reagan ju lubas puhastada riigi n**gritest. Prince esineb mustade aluspükste väel ja tantsib briljantselt ajal, kui diskot põletatakse ja rokiajalugu on asunud voolima valged. Kui ta jõuab looni «Jack U Off», loobitakse ta lavalt minema. Bassimees Brown Marki tabab õlga tükk kana. Keith Richards ütleb pärast, et Prince’il olnud ülbe nimi ja ta üritanud peaesinejaid varjutada.
«I Wanna Be Your Lover» (1979), milles Prince tahab olla teie armuke, kuigi tal pole raha, tahab olla ema ja õde ka, oli ju hitt, ent popmuusikaturul identifitseeris see Prince’i mustanahalisena. Mis sest, et trummid olid funky’d, bass suur ja katkendlik kitarr svingis. Polnudki niivõrd oluline, kas ta oli mees või naine – see falsett oli kahtlemata must ja suund disko. See plaat («Prince») pidigi olema demolindid, ütles Prince. See oli uus asi, new thing, hübriid, rasside segamine. See oli strateegiline viga.
«Dirty Mind» (1980) polnud niivõrd funk kui funkish. «DMi» tegelane on lõputu libiidoga nooruk, kes usub, et Penthouse’i lugejakirjad on ehtsad (plaadi lugu «Sister» räägib intsestist). Prince oli mulatt, sündinud ja kasvanud Minneapolises. Mässaja, utoopiline visionäär. Prince’i bänd oli must ja valge, mehed ja naised, ja Prince uskus, et on koht, «Uptown», kus keegi saab, võib-olla kõik saavad elada ja eirata ühiskonna ootusi. See on koht, kuhu Prince mitte ainult ei sobiks, vaid oleks tähelepanu keskpunktis. Seal tantsitakse, tehakse muusikat ja seksitakse.
«Controversy» ilmus LA katastroofkontserdi ajal. Prince ei suutnud uskuda poleemikat, mis oli tekkinud teemal, kas ta on must või valge, hetero või gei. «People call me rude, I wish we all were nude,» laulab ta nimiloos, millesse on lisatud ka meieisapalve. «Sexuality» ütles, et seksuaalsus on kõik, mida me vajame. Me ei vaja raha, on Prince kindel, ja kindlasti mitte riideid. Ta oli leidnud kurjajuure. «Me elame maailmas, mida valitsevad turistid. Meil on vaja uut tõugu. Juhid, tõuske ja organiseerige,» laulis ta. Uue juhina esitles Prince end. Kuningriik ei olnud kaugel.