Vene filmielu – läbilõige, suvi 2017

Vadim Perelmani «Osta mind» on film kolmest neiust, kes ihkavad glamuursemat elu. Foto: Kaader filmist

1935. esimest korda toimunud ja Mussolini asutatud Veneetsia filmifestivali järel maailma vanimate filmifestivalide hulka kuuluv Moskva filmifestival on aegade jooksul üle elanud nii tõuse (Hruštšovi sulaaeg) kui ka mõõnu. Moskva festival kuulub küll A-kategooriasse, kuid on praegusel filmimaastikul suhteliselt marginaliseerunud positsioonis. Samas, sisaldades peale võistluskava ka kõikvõimalikke eriprogramme, pakub festival ikkagi ridamisi vaatamisväärset, jätab selleks rohkem aega. Nii keskendun ma ennekõike dokumentaalidele ja vene taiestele, desserdiks on seekord aga Põhja-Korea saavutused filmis.

«Kolm õde» – Tšehhovist pole pääsu

«Kolm õde» on teadagi Tšehhovilt, üks näitemängu uusversioone oli valitud ka vene eriprogrammi avafilmiks. Samas kuulus festivali võistluskavvagi kolm vene filmi.

Krunnsoenguga lavastaja Juri Grõmov tutvustas oma «Kolme õde» nii: «Nüüdisaega üle toodud Tšehhov, kus õed on algse 20–25 asemel juba kuuekümne tuuris. Muidugi, ajastute vahetus, mida vene doktor möödunud sajandi alguses kirjeldas, ja elukaugete fantaasiate sumbunud konnatiik – kõik see on endiselt aktuaalne praeguseski Venes, vaata et päevakajalisemgi kui sajand tagasi.»

Kummatigi oli aga ka võistluskavas linastunud «Osta mind» vaadeldav tinglikult Tšehhovi jätkuna. Filmi keskmes on tulevane vene fill, kes saab grandi arhiivitööks Pariisis, kuid eelistab hoopiski katsetada modellina Araabia Ühendemiraatides. «Osta mind» on lugu kolmest näitsikust, kes ihkavad muuta oma elukvaliteeti, ikka glamuuri poole, ikka vahendeid valimata – nagu filmi pealkirigi ütleb. Ikka Moskvas, sest Ühendemiraatides neil pikka pidu pole.

Tegelikult pole pidu ka Moskvas. Nii lendab filmi lõpukaadrites tudenginäitsik siiski ära Pariisi – pole parata, igaüks jäägu oma liistude juurde, kes filoloogiks, kes millekski muuks. Filmi on lavastanud peamiselt USAs tegutsev Vadim Perelman. Ei saa midagi parata, aga sama mehe lavastatud seriaal «Tuhk» vene tippnäitlejate Jevgeni Mironovi ja Vladimir Maškoviga oma lihtsa seriaalisõnumiga oli kõnekam (inimese sotsiaalne roll ei pruugi vastata tema tegelikule olemusele, nagu selgub peategelaste n-ö vahetusse minnes).

Jevgeni Mironovit võis näha teises vene konkursifilmis «Külmunud karpkala». Progress on praegusesse Vene kolkassegi jõudnud: arst teatab patsiendile kõigi reeglite kohaselt, et too võib iga hetk otsad anda. Korraliku nõukaaegse õpetajana otsustab filmi peategelane oma matused ilusasti ise korraldada. Hangib koguni selleks nõutava iseenda surmatunnistuse kohalikust morgist (provintsi asi, kõikjal endised õpilased).

Karpkalal on kõige sellega pistmist niimoodi, et kala pannakse külmikusse, sellele vaatamata ärkab aga ellu, mis annab võimaluse kõike ülejäänutki kujutada n-ö muinasjutulises võtmes. «Vladimir Koti «Külmunud karpkala» on üles võetud parimates nõukogude filmi traditsioonides,» kirjutab Kommersant. Kui seda võtta iroonilise hinnanguna, võib sellega igati soostuda. Eilne ja kopitanud, vaatamata suurepärastele näitlejatele pole neil ekraanil kahjuks midagi teha. Ainult Alissa Freindlihh naabrieide rollis, aga temagi jääb ootuspäraseks.

Vene konkursitöö, kunstniku ja filmilavastaja Rustam Khamdamovi «Põhjatu kott» oli festivali üks oodatuim film. Foto: Kaader filmist

Kolmas vene konkursitöö, kunstniku ja filmilavastaja Rustam Hamdamovi «Põhjatu kott» oli konkursi üks oodatumaid töid. Andron Kontšalovski («Asja Kljatšina» jt) on tunnistanud, et «Aadlipesa» (1969) filmides oli ta mõjutatud kahest lavastajast, Fellinist ja Hamdanovist, kuigi viimane oli tollal alles VGIKi tudeng! Samas oli Hamdamovi viimane täispikk mängufilm «Anna Karamazoff» esilinastunud 1991 (mis sellest, et Cannes’is). Kaua oodatud kaunikene? Tšehhovi asemel on siin algmaterjaliks võetud jaapani klassika, Ryūnosuke Akutagawa «Metsasalu», igaks juhuks (sest tegelikult ega ikka üle Kurosawa «Rashomoni» varju ei hüppa) lisatud «Tuhande ühe öö» kotilugu (295. öö). Ühe sama loo eri versioonid, ühe sama koti eri sisud – see on ju piisavalt mitmetähenduslik, kas just põhjatult sügavmõtteline, aga siiski. Korra on salapärase koti sisuks sidrunidki, mis meil äsja poliitaktuaalsed olid, ainult et tsitruselised olid esialgu juba «Öö»-lugudeski.

Samas, «oma» Tšehhov on siingi olemas. Kuidas see näitekirjanikul oligi: igavuse peletamiseks on kutsutud mustlased, ainult et ülbe teener pole suvatsenud käsku täita ja seltskonnal tuleb end ise lõbustada. Hamdamovi filmi tegevus toimub Aleksander II valitsemise ajal, ajastute vahetus pole veel kätte jõudnud ja suurvürsti lõbustama pidav maadam on tõesti platsis, muudkui jutustab variatsioone kirjandusklassikatest.

Kokkuvõtteks vene programmide kohta. Kes tahab saada ülevaadet praegu vene filmis toimuvast, see peaks sõitma jaanipäevaaegse Moskva asemel juuni alguse Sotši Musta mere äärde, kus toimub Kinotavr – Boriss Hlebnikovi «Arütmiat» Moskva filmikava ei sisaldanud. Andrei Zvjagintsevi «Ilma armastuseta» oli aga hoopis Moskva filmimuuseumi kavas. Ikka tolle legendaarse Naum Kleimani muuseumi, mis nüüd Tretjakovi galeriis enesele kodu on leidnud.

Mõttevabadus kui vaktsiin mõttetu kaose vastu

Selline oli dokumentalistika eriprogrammi «Vaba mõte» deviis. Aastal 2006 alguse saanud eriprogramm on Moskva festivali huvipakkuvamaid. Vähemalt minusugusele, kes ma mööda dokifestivale ei konda, kuid dokumentalistika vastu siiski huvi tunnen. Tõsi, dokke linastub ka suurtel mängufilmi festivalidel, aga seal ei pruugi nendeks aega jaguda. Näiteks seekord Moskvas vaadatud kuulsa austria filmitegija Michael Glawoggeri («Töömehe surm») viimaseks jäänud «Pealkirjata», mille lõpetas Monika Willi, kuulus tänavuse Berlinale Panoraami kavva.

«Pealkirjata» jäi Michael Glawoggeri viimaseks filmiks ja selle lõpetas Monika Willi. Foto: Kaader filmist

«Pealkirjata» lähtepunkt on igati intrigeeriv. Glawogger soovib filmida maailma ilma end temaatiliselt ega sihtidelt piiramata. Kuivõrd niimoodi üleüldse ja universaalselt «igaks juhuks» filmitud materjal on pärast kasutatav? Sest ka kõikvõimalikud montaažialased kompilatsioonid dokumentalistikas – algse materjali (ideoloogiline) suunitlus ja piiritletus tegelikult ei sega filmitegijat, vaid otse vastupidi, võimaldab algse sisu pea peale pöörata, ümber mõtestada. «Pealkirjata» on tegelikult piisavalt kontseptuaalne, jälgib meie eksistentsi vaata et kosmiliselt ja igavikuliselt distantsilt. Nii on tegelikult tõesti suvaline-hetkeline materjal, justkui eesmärgitult filmituna siiski kindlalt Glawoggeri filmimaailma koostisosa. Iseasi, et valdavalt on ekraanil nähtavad inimesed pärit kolmandast maailmast, mis saab inimsipelgatest aga täissöönud heaoluühiskonnas, kuhu oleks neil veel pürgida?

Errol Morrise («Peenike sinine joon», «Tavaprotseduur») film «B pool. Elsa Dorfmani portreefotod» on film fotograafiast. Elsa Dorfman alustas 1980 pildistamist eksklusiivselt suureformaadilise Polaroidiga, fotokaameraga, mis kohe valmis pilti paberil pakkus. Pildid nagu pildid ikka, inimesed oma keep smiling’uga kaamera ees poseerimas. Kusjuures Dorfman pajatab, et just see teda huvitabki, inimesed oma ilusates, ent mittemidagiütlevates maskides. Mõned pildid lähevad teinekord siiski untsu, neid pildistatavad enesele ei soovi, need ongi need nn B-pildid. Morris viib oma filmi läbi igati kindlakäeliselt, kaasab fototeemalisi tsitaate Roland Barthes’lt, ometi eelistan praegusel juhul üht teist fototeemalist filmi, John Maloofi ja Charlie Siskeli «Vivian Maierit leides», ammugi aga Maierit Dorfmanile. Dorfman on heal juhul tuntud tänu mõnele Allen Ginsbergi pildile, kummalise saatusega Maier aga tähelepanu vääriv oma tundlike tänavaportreedega.

Errol Morrise «B pool. Elsa Dorfmani portreefotod» on film fotograafiast. Foto: Kaader filmist

Laura Poitras on ennekõike tuntud filmiga Edward Snowdenist «Citizen four». Tema «Risk» jätkab otsapidi sama temaatikat. Seekord on keskmes WikiLeaksi tegelane Julian Assange, programmeerija ja ka häkker. Seega vastuolulisem, mitte lihtsalt mingi sinisilmne vilepuhuja, nii aga vaatajas üksiti enam huvi tekitav tegelane. Seoses Trumpi võimalike vene kontaktidega on nüüd kahtluse alla sattumas aga ka WikiLeaks, nende infoallikad. Mis omakorda on põhjustanud ka filmitegijate teistsugusemat suhtumist portreteeritavasse (väidetavalt linastus Moskvas filmi redigeeritud uus versioon). Tegelikult ei tohiks nii olla: dokumentalistika tegeleb inimesega, mitte päevapoliitikaga. Teisi sõnu: paraku määratleb ka vormiliselt portreefilmiks liigituvat ekraanilugu liialt temaatika, mitte portreteeritav ise.

Laura Poitrase filmi «Risk» keskmes on Julian Assange. Foto: Kaader filmist

Šveitsi filmitegija Jean-Stéphane Broni teemavalik on kindlasti hea olnud. Tema ligi kahetunnine film «Ooper» räägib Pariisi ooperiteatrist. Hea muusika, kuulus ooperiteater ja artistid, eksklusiivsed kulissidetagused kaadrid – mida veel tahta? Siiski. On ju selge, et teater on filmimehed oma tagaruumidesse lasknud teatud piiravatel tingimustel (mida ka filmi sisu kinnitab). Ja sedavõrd üldistava vaatepunktini, nagu näiteks Glawogger, kus teater ja seal toimuv oleks üks suur maailm ja pealekauba veel üks oopergi, Broni film ei küüni.

Sergei Debiževi «Lõõskav kaos» on võtnud ette tuua vaatajateni omapoolne nägemus 1917. aasta sündmustest Venes, mida lavastaja arusaamas ja praeguses keelepruugis võiks pidada ka värviliseks revolutsiooniks. Küsimus pole, kelle rahaga bolševikud oma võimuhaaramist korraldasid (millest nõukaajal mõistagi ei räägitud). Küsimus on lause n-ö teises pooles. Selles, kuidas need finantsid haakuvad kõikvõimalike vandenõuteooriatega, vabamüürlaste ja Ameerika imperialismiga ning kuidas need ettevõtmised olid suunatud pahatahtlikult Venemaa hävitamisele. Ja kuigi filmi tutvustus oli varustatud märkusega, et tegu on autorite isiklike seisukohtadega, kas polnud see film siiski valminud üksiti Vene Föderatsiooni kultuuriministeeriumi finantsilisel toel?

Hiina ajalooline siiditee ja praegune filmiturg

Põhja-Korea filmidest. Muidugi, mõned harrastavad ju ka ekstreemturismi, aga kui selle lõpp on letaalne, nagu äsja ühel Põhja-Koreast tagastatud USA tudengil, siis on etem tolle riigiga tutvuda kinoekraani vahendusel. Seda enam, et lisaks kaadris nähtavale pakuvad need filmid ju ka vastavaid propagandamudeleid. Pole uurinud, kui paljud festivalid Põhja-Korea programme pakuvad, Moskva festival võimaldas seekord kokku kolme filmi. Nii «Küpsustunnistus» kui ka «Meie kodu lugu» panustasid Riigile, mõistagi suure algustähega. Kusjuures tõeline kodu ja tõeline Isa on Põhja-Korea versioonis Partei ise. Kahjuks ei olnud aega vaadata kolmandat filmi, dokumentaali ženšennist. Huvitav, kuivõrd tollele juurele omistatud raviomadusedki on saanud võimalikuks ikka ja ainult tänu Parteile?

Tegelikult oli Moskva festival laiemaltki Aasiale fokuseeritud. Nii toimus 26. juunil «Hiina siiditee» pealkirja kandev ümarlaud. Jutt on koostööst Hiinaga ja Hiina filmiturust. Hiina filmiturg pole praegu maailmas veel esimene (endiselt domineerib USA), ent on sinnapoole teel. Samas oli mullune Hiina filmituru sissetulek ametlikel andmetel 6,58 miljardit dollarit, kinoekraanide arvult (neid on Hiinas väidetavalt 41 000) on Hiina aga juba USAst mööda jõudnud. Nii et Hiina turu poole vaatamine on igati ajakohane. Ja mitte üksnes Venes.