Selleks, et traditsioon elaks, peab see muutuma

30.06.2017 Tallinn Noorte Laulu- ja Tantsupidu 2017. Foto: Ardi Truija Foto: ARDI TRUIJA/

Seda, et tänavune tantsupidu kirjutab end ajalukku, ei osanud keegi ette näha. Aga just nii, etteaimamatult sellised asjad juhtuvadki. Aga kõigest järjekorras.

Algusaastatel olid tantsupeod koht, kus erinevad vanuses ja soolises koosseisus liikumisrühmad temaatiliste rahvalike tantsude ja võimlemiskavade abil murul mastaapseid mustreid joonistasid. Pidudele keskse teema leidmine ning tantsude järjestamine narratiivse loogika alusel kujunes aegamööda.

Tänavuse peo teema oli kestmine ja (iseendaks / oma rahvuse liikmeks) jäämine, läbiv narratiiv oli lugu kullakera (= traditsioon) hoidvast Vanaisast (Ivo Linna) ning Koidust ja Hämarikust, kes kasvavad lastest noorteks ja võtavad ühel hetkel kullakera üle. Pean tunnistama, et Koidu ja Hämariku legendi sidumine põlvkondadevahelise traditsiooni edasikandmise ideega jäi mulle veidi arusaamatuks ning kuigi telepildis oli näha Koidu ja Hämariku kaugenemine ja lähenemine vastavalt aastaajale, siis platsil see ilmselgelt nii hästi välja ei tulnud. Kuid tantsud olid seotud, erinevatele vanuserühmadele sobiva raskusastmega, lapsed ja noored ilmselgelt nautisid seda, mida nad tegid.

Tantsu- ja laulupidu ei ole üksnes suurejooneline lavastus või kontsert, kuigi see on see jäämäe tipp, mida kõrvaltvaataja näeb ja kuuleb. Mõlema roll ühiskonnas on midagi hoopis enamat, seda eriti just laste- ja noortepeo puhul.

Korraldajatele on see kaks ja pool aastat tihedat tööd, mille vältel valitakse erinevatele tantsurühmadele (jaotus on vanuse ja soo alusel, iga rühmas peab olema vähemalt neli paari) sobiv repertuaar, õpetatakse see rühmajuhtidele, kes omakorda siis selle noortele selgeks õpetavad. Kuna tantsu- ja laulupeole ei saa iga soovija, vaid ikka parimad, siis tähendab see ülevaatusi, kus rühmad välja valitakse. Ja kuna selleks, et traditsioon elaks, peab see muutuma, on vaja uusi tantse, mis kõnetaksid just seda põlvkonda, kes neid esitavad – seega korraldatakse pidevalt ka uute tantsude konkursse.

«Kuigi tantsupeo repertuaar pole pärimus-, vaid autoritants, piirab koreograafide fantaasialendu tõik, et neid esitatakse rahvariietes, mis seab keha liikumisele omad piirid ja põhimõte, «et tantsudesse peab olema mõni pärimuslik põhisamm sisse põimitud. Mõni teeb seda edukamalt kui teine, kuid kõigis tantsudes on midagi meist ja meie ajaloost,» selgitas tantsuantropoloog, Leesikate ja Juhukse juht Madli Teller.

Nii oli sellelgi peol mitu päris uut tantsu, mille seos pärimustantsuga ongi pigem mõtteline kui liikumisviisis kui sellises (ja seetõttu võiks mitut uut tantsu tantsupeol paigutada ka nn kaasaegse või nüüdistantsu nime alla).

Klubilise pärimustantsu harrastajad on tantsupidude balletist mõjutatud lavalisse traditsiooni suhtunud üsna negatiivselt, kuid sellel peol toimus kahe suuna sõbralik lähenemine, eelkõige lõputantsus «Oige ja vasemba». See Kuusalust pärit tants on tantsutaat Ullo Toomi (1902–1983) seades kujunenud noortepeo lõputantsuks. Kui Toomi allutas tantsu balletist tulenevatele ilunõuetele ja tantsu saatena oli standardne rahvapilliorkester, siis tänavu mängis selleks tantsuks meie lõõtsakuningaks nimetatud Juhan Uppin. Esitas nii, nagu teeks seda mõnel külasimmanil – see muutis pisut ka tantsumaneeri ning tõi esile selle, kui tihedalt on tants ja muusika seotud.

Tänavune pidu oli teine, kus tantsude saateks ei olnud salvestatud, vaid elav, kohapeal tehtav muusika; tänavu oli teine pidu, kus rahvapilliorkestrid ja -mängijaid olid lauljate ja tantsijatega samaväärseks tõstetud ning neil oli oma kontsert Kalevi staadioni lähedal pargis. Nii on ka pillimäng ausse tõstetud ja tegijaid innustamas.

Tegijatele, st esinejatele on pidu motivaator asjaga tegelemiseks. Rühmadele etteantud miinimumsuurus tähendab seda, et tantsulembesed noored peavad teinekord leidma rühma moodustamiseks lisajõude nende seast, kellele tants algul on vaid tüütu lisakohustus. Kuid pidu muudab enamasti nende suhtumist. Juba peaproovide ajal tekib tantsijate vahel ühisest higistamisest ja pingutusest tulenev küünarnukitunne, elav suhtlus. Madli Teller rõhutas, et on näha, kuidas üksteisele võõrad eri vanuses noored küsivad üksteise käest abi ja nõu, ning kuna telefonide kasutamine oli vihmase ilma tõttu raskendatud, siis soodustas seegi vahetut suhtlemist.

Aastaid tantsupidude korraldamisega seotud Leigarite juht Sille Kapper nentis, et sageli leiavad noored just pidudelt omale eluaegseid sõpru ja tuttavaid. Ruila põhikooli tantsuõpetaja Helena Pihel, kellele tänavune pidu oli üldse esimene tantsupidu elus, tõi välja liigutava hetke proovist, kui tantsupeo suured poisid oma tantsu tantsisid ja tema pisikesed poisid (1.–4. klass) vaatasid seda suud ja silmad lahti ning tunnistasid, et see on äge ja et tahaks ise seda tantsu tantsida. «Soov «tahaks tantsida!» on õpetaja üks suuremaid võite pisikeste inimestega. Ja see on kõige tähtsam!»

Kuid pidu pole ainult tantsud, laulud või pillilood. See on side minevikuga, kogukonnatunne, kodanikuks kasvamine, vastutuse võtmine oma tegude eest. Tantsupidude rollist pildis ja sõnas jagas Angela Arraste eestvõtmisel loodud Tantsupeomuuseum, mille näitusetelki noored sageli «eksisid» ning hiljem oma õpetajatele vaimustusega teatasid, et olid nad piltidelt üles leidnud. «See näitab, et nad vaatasid pilte korralikult, mitte ei lasknud lihtsalt silmadega üle,» mainis Madli Teller.

Suurim näide vastutuse võtmisest on see, millega pidu end ajalukku kirjutab: kui korraldajad leidsid, et vihma ja külma tõttu on parem tantsupeo teine kontsert ära jätta, et lapsed ei külmetaks ja nende eelmisest õhtust märjaks saanud riided võiksid ära kuivada, olid tantsijad sellises toonuses, et läksid ja korraldasid iseseisvalt kontserdi Vabaduse platsil, mida mitmed vaatajad ka oma telefonide abil sotsiaalmeedias jagasid. See näitab, et laulva revolutsiooni isetekkeliste öölaulupidude vaimsus pole kuhugi kadunud.

Sille Kapper kommenteeris: «noored näitasid, et nad olid peo sõnumi – kasvada ja võtta vastutus – endasse võtnud ja teadvustanud, et kui nemad ei tee, siis ei tee keegi. Kusjuures seda tehti ilma igasuguse protestita, lihtsalt soovist minna ja tantsida neid tantse, mida nad olid õppinud ja harjutanud.»

Kuid asi pole ainult tantsulustis. Helena Pihel nentis: «Lastes toimus viimase aasta jooksul suur muudatus. Asi pole üksnes tantsimises, vaid selle [peo] tähendus on palju suurem. Noored õpivad olema head kodanikud.»

Tantsuõpetaja rääkis, kuidas tantsupidu muutus kogu kooli projektiks: käsitöötunnis räägiti rahvariietest ning tüdrukud tegid endale ise helmed, mida peol kandsid, laulutunnis harjutati laulupeo repertuaari. Tantsutund oli koolis sama tähtis kui iga teinegi tund ja seda tuli võtta sama tõsiselt. Samamoodi panustavad noorte ettevõtmisse mitte üksnes nende vanemad, vaid trennikaaslaste vanemad toetavad üksteist.

Sille Kapper: «Kui üks vanem ei saa kaasa minna, siis teine vanem võtab enda hoole alla rohkem lapsi. Üks aitab transpordiga, teine teeb võileivad kaasa, kolmas vaatab, et riided oleksid puhtad ja triigitud.» Tantsu- ja laulupidu ei ole eraasi, vaid kogukonna asi.

Seda, kui suur võib olla väikesearvulise rühma roll ja mõju kogukonnale, näitab ilmekalt Ameerika Ühendriikide lääneranniku suurlinna San Francisco kaheksaliikmeline lastekoor Pääsukesed, mille sünniloo ja käekäigu tunnistajaks olen isiklikult olnud, ning seetõttu kasutan juhust selle jagamiseks.

2016. aasta kevadel kohtusin San Franciscos seal elava Tallinna Ülikooli koreograafia õppekava vilistlase Katharina Laaniga. Muuhulgas arutasime sealsete eesti juurtega noorte võimalusest midagi Eestiga seonduvat harrastada ja ehk jõuda ka tantsu- või laulupeole. Tantsurühma siiski luua ei õnnestunud: vahemaad on suured, mis teeb kooskäimise raskeks, samuti oli raske kokku saada enam-vähem ühevanustest lastest nelja paari, nagu reglement nõuab.

Siiski sündis eelmise aasta oktoobris kaheksaliikmeline koor, kusjuures sellest pooled lapsed olid ameeriklastest vanemate lapsed, kellel Eestiga side puudus, kolm olid eesti segaperedest ning vaid üks laps kahe eesti vanemaga perest. Koori juhendab Riina Orav Sepp, kes elab San Franciscost 300 kilomeetri kaugusel Tahoes ning kord kuus toimuvateks proovideks aega võttis ja mitmeks päevaks kohale sõitis.

Koori esimene avalik etteasumine toimus Sunnyvale’is Eesti Vabariigi 99. aastapäeva pidustustel, kus korraldati koori laulupeol osalemise toetuseks loterii. Hiljem on lisaks eraisikute toetusele Pääsukesi toetanud ka San Francisco Eesti Selts, Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides ja Eesti kultuuriministeeriumi rahvuskaaslaste programm 2014–2020.

Kuid Pääsukesed pole ainult need kaheksa last, kellest neli on ära õppinud neile võõras keeles laulud, ja nende vanemad, vaid seotud inimeste arv hoopis suurem. «Eesti kultuuri ja ajaloo vastu on laste kaudu hakanud huvi tundma vähemalt sada, kui mitte rohkem ameeriklast,» rõhutas Katharina Laan.

Eesti saab suuremaks tänu kõigile neile välismaistele vahetusõpilastele, kes mõne tantsurühma koosseisus tantsupeol kaasa tegid – kõige kaugemad olid Leigarite jaapanlased, kuid nemad ei olnud kindlasti ainsad. Ainsa väliskülalisena tantsupeol oli rühm Riiast, kes proovide käigus sattus sageli Ruila põhikooli lastega kõrvuti.

«Nende õpetaja rääkis lastega eesti keeles ja sageli küsiti ka meie käest mõne kombe või rahvarõiva kohta,» mainis Helena Pihel. Selline kõrvuti ja koostantsimine loob tugevama pinna üksteise aru saamiseks meie mõistmatusest tingitud konflikte täis maailmas.

Ning lõpuks veel üks viis, kuidas tantsupidu kogukondi seob. Tantsupedagoogi ja -uurija Angela Arraste eestvõtmisel sai tänavune tantsupidu esmakordselt vahendatud ka pimedatele, ning see «tõlge», mida tegid väljaõppinud pimedate tõlk Kärt Mikli ja teleajakirjanik Tarmo Tiisler, salvestati tuleviku tarbeks. See kõik annab loota, et «mina jään» ja «tantsime koos» saavad kokku ning tulevikus jääme meie – mõttelt ja teolt suurem Eesti – kogukonnana koos tantsima.