Filmid Setomaa roheluses

Soome-ugri filmifestivali võistlusprogrammis linastus üle 20 lühi- ja eksperimentaalfilmi. Pärast päevast filmiprogrammi sai nautida kontserte, ühe õhtu peaesineja oli ansambel Puuluup Viljandist. Foto: Urmas Reisberg

FUFF (Finno-Ugric Film Festival) 28. juunist 1. juulini Tsiistres

Võistlusprogrammis linastus 23 lühifilmi Venemaal elavatelt soome-ugri väikerahvastelt.

Festivali korraldasid soome-ugri filmifond SUFF, Prastuli Selts ja Nisi Masa Estonia.

Enne FUFFile saabumist teadsin vaid niipalju, et tegu on metsade vahel peituva filmifestivaliga. Mööda käänulisi Lõuna-Eesti teid paarutades sai selgeks, et soomeugriteemaline festival on tõesti pugenud küllaltki kaugesse maasoppi. Misso vallas Tsiistres, festivali kodukülas, peidavad end üksikud majad, teeservades peesitavad helendavad jaaniussid ja ümberringi laotub lummav, igas ilmakaares paistev rohelus.

Festivalikülaliste seas olid esindatud nii udmurdid, marid, vepslased kui ka komid ja permikomid. Kõlamas võis kuulda ka hõimurahvaste keeli. Lisaks leidus publiku seas looduslapsi, kes olid end suveks Lõuna-Eesti metsadesse peitnud ja pooljuhuslikult festivalile sattunud. Pea kõigi festivalikülastajate ühiseks nimetajaks võibki pidada soovi looduse voolus kulgeda ja metsade vahel hetkeks kõik muu unustada.

Filmiga on Tsiistre kokku puutunud varemgi. Külakoja kõrvalt jookseb tee, mida mööda sammus Tõnu Kark väsimatu rändaja Toomas Nipernaadina. Mööda looklevat rada kinopaika jalutades jääb mulje, justkui polekski aeg edasi liikunud. Taamal hüppab jänes, karikakrad ehivad kraaviääri ja õhk on nii vaikne, et võib kuulata vaikust.

Soome-ugri eneseteadvus

Istudes kinopaigas, 120 aastat vanas rehielamus, on taluhoovi kiigates seda toredam tõdeda, et mõned pered elavad siiani endiste aegade rütmis. Perelapsed jooksevad paljajalu mööda hoovi ja rüüpavad kruusist värsket maapiima – kõik mõjub tõelise külaidüllilina. Meenuvad «Nukitsamehe» lõpukaadrid, kus suur pere rõõmsalt hoovis askeldab. Või siis seigad omaenda lapsepõlvest: maaõhk, heinategu, täpilised kruusid ja värsked maasikad.

Enne festivalile tulekut olingi suures osas ära unustanud või ehk polnud enda jaoks lõpuni selgeks mõelnud, milline õigupoolest on soome-ugri identiteet. Mitte et soomeugrilust saaks mõõta vaid piiritletud aspektide kaudu, ent loodusel on kindlasti oma koht soome-ugri rahvaste eneseteadvuses.

Eeslastena peame end endiselt looduslähedaseks ja tunneme uhkust säilinud metsade üle. Looduses viibimine tähendab paljudele ometi seda, et sõidetakse rendimajja või sugulaste juurde, mõnuletakse hommikul sooja duši all, süüakse valmistoitu ning korgitakse õhtul maja ees istudes õlu lahti, kõlaritest kostev popmuusika taustaks tümpsumas. Tegelik kohalolu on muutunud pigem erandlikuks. Rääkimata siis kartulivõtust, heinateost või maapiimast. Selle asemel on meil pasta, laktoositalumatus ja ülekaal.

FUFF toob kokku päris palju neid, kes viljelevad traditsioonilist elustiili ja hoiavad soome-ugri identiteeti või siis vähemasti sidet loodusega. Seejuures võib mõnede inimeste suust kuulda muret soomeugrilaste kultuuri, eriti just väiksemate keelte kadumise pärast. Vaadates filme vanadest memmedest, kes üksinda räämas majade ees istuvad ja oma minevikust räägivad, saab selgeks olukorra paratamatus. Üksikud noored võivad ju ülikoolis soome-ugri keeli õppida, ent igapäevakasutuses ja emakeelena on väiksemad soome-ugri keeled määratud varem või hiljem ajaloo hämarusse vajuma.

Indrek Jäätsi ja Maido Selgmäe dokfilm «Läbi vepslaste maa» võiks olla linastunud filmidest üks parimaid näiteid väikeste hõimurahvaste hetkeolukorra kujutamisel.

Film viib Venemaal Leningradi oblastis elavate vepslaste juurde. Avanevad kaadrid tühjaks valgunud küladest, kus pole muud kui kokkuvarisenud talud ja majavrakid. Nendes üksikutes, küllaltki nukras olukorras majades, mis veel vaevu püsti seisavad, elavad vanad naised. Lapsed on linnas ja võtnud omaks pigem vene kui vepslase identiteedi. Rahvusliku kuuluvuse kõrval käib läbi filmi aga ehk olulisem ja kurvemgi aspekt – üksildus. Kunagi õitsvates külades elanud inimesed on viiekümne aasta jooksul jäänud ihuüksi.

Ühes portreteeritud küladest elab ainult neli naist – kõik pensionärid. Teises külas on vanadesse majadesse kolinud endised vangid ja noorukid, kes päevad läbi mööda külatänavaid tuiavad ja vanakestelt raha nõuavad.

Ka festivali avafilm, Liivo Niglase «Armastuse maa» kujutab mõneti samasugust nukrat paratamatust. Lääne-Siberis elavad põdrakasvatajad jäävad jalgu Lukoilile, sest nende kodu all leidub naftat. Maatükk maatüki haaval liigub kaevandamine metsaneenetsite hütile lähemale. Asi ei olegi ainult ühe perekonna traagikas – ühes kaevandamisega hävib ka kohalik loodus.

Kuuldes, kuidas naftapuurid on jõudnud metsatundrate kargesse jahedusse, mõistame selgelt, et tänapäeval pole enam paika, kus loodus saaks oma rütmis tuksuda – kui ehk laudradadega varustatud looduskaitsealad välja arvata, ent sealgi on inimese käsi juba tugevalt mängus. Vahel näib, et jalgradadega varustatud metsatukad ja rabad toimivadki pigem muuseumidena. Inimesed sõidavad autoga kohale, hüppavad tunnikeseks värske õhu kätte, sammuvad ringi ära, klõpsivad pilte ja vuristavad linna tagasi.

Õnn looduse rüpes

Muuseumis käik on oma kohatisele kunstlikkusele vaatamata siiski tore tegevus, mille kohta võiks isegi käia ütlus «mida rohkem, seda parem». Suurem probleem jääb looduskaitsealadest väljapoole. Paigad, mis pole määratud kaitse alla, millele ministeeriumid pole lisanud silti «määratud säilitamiseks», jäävad jalgu tööstusele. Näib, et inimkonnana olemegi sellel teel, kus vaatamata suurenenud keskkonnateadlikkusele ja loendamatutele ökokonverentsidele ei võta me ette tegelikke muudatusi.

Tööstust on vaja toita, ja teeme seda ükskõik milliste vahendite või ükskõik mis hinnaga. Ning mitte ainult Venemaal, vaid siinsamas Eestis ja Lääne-Euroopas. Vanade uskumuste järgi võeti metsast vaid nii palju kui vaja: isegi seeni ja marju ei võetud metsalt rohkem, kui söögiks tarvis läks. Nüüd rabame looduselt piiri- ja tänutundeta.

Toimuva valguses peaks olema lausa kohustuslik tulla vähemalt korra aastas mugavustsoonist välja ja ronida helgesse wifi-vabasse alasse. Selleks ei pea olema FUFF, ent soomeugriteemaline filmifestival on siiski hea stardipunkt.

Me ei saa aega tagasi keerata ja maailmas toimuvaid muutusi peatada, vähemalt mitte täielikult. Ent ehk on seda olulisem pugeda kaugetesse maasoppidesse ja otsida teed juurte juurde. Sest soomeugrilane või mitte, loodus on kunagi olnud iga inimese ellujäämisgarantiist. Tehnoloogia on vahend ja võib meie eluolu küll mugavdada, ent inimene on siiski elusolend, kelle tegelik õnn ei peitu tehislikuks reaalsuses, vaid looduse rüpes, ühes teiste inimestega.