Läbi probleemide tähtede poole

Elektroonilise muusika festival Into the Valley tõi Rummusse põnevaid inimesi nii meilt kui mujalt. Foto: Toni Läänsalu

Kui rokipublik tunneb end koduselt staadionil ja klassikagurmaanid luksuslikus ooperimajas, siis techno kuulub Rummu karjääri. Tantsumuusika armastab sünget, industriaalset olustikku, hüljatud paiku ning reaalsust peletavat keskkonda.

Õõvatekitavast nõukogudeaegsest karistusasutusest on saanud üks Euroopa kõige omapärasemaid randu. Nädalavahetusel toimunud Into The Valley festivali asukoht ongi tegelikult peamine müügiargument, kuna tugevaid line-up’e peavad tänapäeval pakkuma kõik. Teisiti poleks isegi võimalik. Seepärast on hakatud väärtustama ebatavalisi toimumispaiku, tehnilist kvaliteeti, publiku käitumist ja seda, kui atraktiivne on festival esinejatele.

Aerokaadritest nähtud helesinise vee, salapäraste lagunenud majade ja paekivitolmust moodustunud vulkaanisarnaste küngastega maastikul on justkui kõik festivaliparadiisi eeldused olemas. Nii silmailu kui avastamisrõõmu, piisavalt palju põnevaid nurki ning nurgataguseid, kus kanda edasi elektroonilise muusika pärandit.

Õigesti tegid need vähesed, kes ilmaennustusest lähtudes otsustasid avapäeval juba varakult kohale sõita ning tuult ja ringi keerlevat tolmu trotsides sellest kauaoodatud maagilisest valgest põhjamaa ööst vähemalt mõned poolpilvise taevaga pildid said. Reedeks on taevas vihmapilvedest must, mäed justkui laiali valgunud ja sademed seganud kivituhast pinnase ühtlaseks pealekandmist ootavaks mudamaskiks. Selle pärast, et keegi keelusiltidele vaatamata pea ees karjääri ujuma hüppaks, ei pea isegi muretsema. Nautimisest on asi kaugel. Tuleb varuda kannatust.

Muretsema ei pea tegelikult ka turvameeskonna näilise vähesuse pärast. Into The Valley  on butiikfestivali formaat, mille muusikavalik ja üleüldine kontseptsioon tõmbab ligi hoopis teistsugust külastajat, kui Eestis on harjutud nägema. Kosmopoliitsed techno-austajad on ilusad, trendikad, viisakad noored inimesed. Kogenud klubitajad ja festivalidel käijad on sõbralikud suhtlejad ning väldivad igasugust ohtu oma tantsuliigutuste või isegi vaate varjamisega kõrvalviibijaid häirida. Mitte klišee-, vaid ülemhipsterid, kes sõidavad spetsiaalselt varem Ibizal nähtud või Berghainist/Panorama Barist (Berliini kuulus ööklubi – toim) tuttavate DJde ülesastumistele.

Elektroonilise muusika fännid teavad täpselt, millise DJ bränd ning miksimisstiil neile meeldib või ei meeldi, ja on teemaga hästi kursis. Võib-olla isegi liiga hästi. Nad oskavad nautida etteasteid, mis tunduvad võhikule vaid kõlaritest paiskuva mürana, ja oodata neist dramaatilisi transtsendentseid kogemusi. Kutse tantsule on pigem käsklus.

See pikalt ilma laiema tähelepanuta tegutsenud alternatiivne festivalikultuur on paisunud viimaste aastatega nii suureks, et underground-liikumiseks oleks seda juba kohatu kutsuda. Siiski pole see ka muusika massidele. Rummu ei olekski valmis massidega toime tulema.

Kaks inglise keelt aktsendiga kõnelevat noormeest küsivad, kust riigist me pärit oleme, ning on üllatunud, kuuldes, et siitsamast Eestimaalt. Nad selgitavad, et kuulsid, et kolmest tuhandest eelmüügipileti ostnust moodustasid eestlased kõigest kümme protsenti. Suutmata seda uskuda, on nad otsustanud kohalike arvu ise üle kontrollida. Publik on tõesti nii kuuldavalt kui visuaalselt rahvusvaheline, tunne on, nagu oleks lennukitäis eestlasi sattunud välismaale või lausa teisele planeedile. Kuid ka 70 protsenti eelnevatel aastatel Rootsis toimunud festivalide külastajatest olid tulnud sinna kaugemalt.

Alles kolmandat aastat toimuv Into The Valley on tuntud Euroopa festivalidega võrreldes vastsündinu, kuid näeb oma vanuse kohta vanem ja kogenum välja. Maitsekalt välja valgustatud okastraataiad, kidurad puud ja veest välja kasvavad tööstusliku väljanägemisega varemed mõjuvad kui valgusinstallatsioonid. Veganite jaoks on eraldi toiduauto ja gurmee-elamusi pakub koguni tipprestoran Noa. Märksõnad on intiimsus, aukartustäratavad esinejad ja sotsiaalne võrdsus. Ei mingeid VIP-pakette ega -alasid. Helikvaliteedi pealt kokku pole hoitud.

Nagu vanade tsivilisatsioonide poolt jumalustele püstitatud monumendid on kolm üksteisest üldsegi mitte kaugel asuvat lava ehitatud kui ilmalikud katedraalid – täpselt õige nurga all, et teistelt lavadelt kostev segama ei hakkaks. Kuid samas kuidagi selliselt, et kummardama tulnute jaoks tunduvad nende larger than life (suuremad kui elu – toim) iidolid laval tibatillukesed. Tuhamäe nõlvalt allapoole, vee peale püstitatud rannalavale vaadates tundub, nagu oleks mõni DJ tervelt peajagu lühemaks jäänud. Avaõhtuks on küll neljast välja reklaamitud lavast valmis vaid kaks – viimati mainitud The Beach ja intiimsemat atmosfääri pakkuv hooviklubi The Yard. Laohoonet tehnilistel põhjustel ei avata ning mäelava alles ehitatakse.

Külastajate arvu on raske arvata, kuna ala on sopiline ja lavade vahel toimub pidev liikumine. Nagu festivalide puhul ikka tuleb esinejate väljavalimisel ette raskeid valikuid, kuna need sattuvad samale ajale.

Oma roll on ka ilmal. Kõik need oma ala absoluutsed tipud ja superstaarid, nagu Jeff Mills, meestelemmik Nina Kraviz, house’i-legend Kerri Chandler, Berghaini ristiisa Marcel Dettmann kui ka Resident Advisor nr 1 DJ Dixon (kelle isegi mehi pisarateni liigutavat setti lootsime nautida nii päikeseloojangu kui ka -tõusu ajal, paraku kumbagi ei toimunud), suudaks ju kolmeks tunniks paigale naelutada küll, kuid kahjuks ajab kottpimeduses lõõtsuv tuul ka kahte jopet ja vihmakeepi kandvad kuulajad aeg-ajalt mugavamat kohta otsima. Lavade ees pole vihma eest kuhugi varjuda ega ka toetada. Esinejad paistavad seda pühendumist nautivat. Vähemalt pole kellelgi muret rahva jalul hoidmise pärast.

Teistega võrreldes suhteliselt uus artist, Islandi techno-staar Bjarki annab Hoovis vihaselt kuuma, seljas nii kampsun kui ka talvejope. Teda on aimatavatel põhjustel kuulama kogenenud silmanähtavalt rohkem naissoost ja nooremaid fänne. Selleks et paremini näha või kaitseks külma ja tuule eest on maailma eri paigust pärit austajad moodustanud tihedasti kokku surutud kamba. Maani ulatuvates helkurmaterjalist vihmamantlites jaapanlased, sädelevate näomaalingutega platvormkingades saksa techno-tšikid, kelle ujumistrikooga äravahetamiseni sarnast bodysuit’i katab vaid vihmakeep; nii mõnigi gootitüdruk on otsustanud osaliselt kehastuda 1990. aastate korvpalluriteks. On näha, et neid kostüüme on mõttes valitud sama kaua, kui üritust planeeritud.

Bjarki justnagu kurjast vaimust vaevatud kiiretempoline techno on kohati lausa esteetiliselt häiriv, nagu ründaksid tugevad nõrku. Kogu kamp vehib järjest kiiremini kätega, üritades kas sooja teha või siis põgeneda.

Vaatamata pahameelele, mida avaldatakse sotsiaalmeedias ohtrate korraldusprobleemide pärast (raskused ära- ja kohalesaamisega busside kaootilise graafiku ja ülerahvastatuse tõttu, lubatust kolm tundi varasem peo lõpp avapäeval, draama ainsana ilma eest kaitset pakkuva, ent turvakaalutlustel suletuks jäänud Warehouse-lava ümber ja ümberpaigutuste käigus pidevalt muutuv esinemisjärjekord), ähvardustele rohkem mitte tagasi tulla ning tantsupeo jaoks sobimatule ilmale on meeleolu festivaliplatsil optimistlik ja andestav. Iga uue esineja ilmumine annab rahvale justkui natuke uut energiat kütusepaaki. Viimaseks õhtuks ilmub müstiliselt ka neljas lava – valgustatud kupliga kaetud The Dome.

See kõik paneb korraks mõtlema olukorrale läbi avapäeva peaesineja The Black Madonna sõnade: «Tantsumuusika vajab oma eufooria kõrvale pisut ebamugavust. Soola haava peale. Tantsumuusika vajab inimesi, kes on nädal aega kannatanud ja pidid tulema enne südaööd, kuna täishinnaga pileti jaoks ei jätkunud raha.» Kui lugeda uudistest, et kodudes ning koolides, kus tantsu- ja laulupeolisi majutatakse, on küte sisse lülitatud, murdub süda telklaagris elajate peale mõeldes.

«See on siin nüüd küll maailma kõige kallim festival...» ütlevad isegi külastajad Šveitsist, «aga siiski ka parim.»

Tunnustus kõigile vapratele, kes ilmaga võideldes lõpuni vastu pidasid ja läbi logistiliste viperuste Eestimaad planeeritust rohkem avastasid!