Andres Ammas: see pidu kuulutas tärkamise aega!

Noorte laulupidu Tallinna lauluväljakul Foto: Erik Prozes/Mihkel Maripuu/Sander Ilvest

Kuidas teha nii, et noorte pidu oleks maksimaalselt noorte nägu ja tegu? Anda kogu võim noorte kätte nii teoste loomisel, nende valikul kui ka loodu interpreteerimisel. Noored on peo idee ühe autori Rasmus Puuri sõnul osa meie kultuuri vereringest. Nad ei pea ootama kortsude ja hallide juusteni, et üldjuhina pulti pääseda.

Kas noorte tegijate mässumeel ikka pääses laulupeoga paratamatult kaasneva kantseldamise, kodurahu ja konsensuse otsimise kadalipust läbi ja kas see kandub noorte lauljateni – selles oli allakirjutanule enne kontserti põhiküsimus.

Tantsijad said ülekeeva energia panna oma mässu laupäeval Vabaduse väljakul. Kuidas vastavad lauljad? Kas tuleb see võimas nooruslik pauk, mille ootust noored loojad enne pidu rõhutasid? Kas nende poolt kaasa hõigatud vanad, aga hingelt noored kolleegid tulevad «killavooriga» kaasa (Aapo Ilves, «Maailm heliseb»)?

Esimene tõetund, teatud mõttes kogu peo manifest oli pärast traditsioonilisi alguslaule kõlanud Rasmus Puuri kirjutatud ja juhatatud «Meie» (Anna Haava «Meie ei taha olla, ei ole vaikiv, ununev lehekülg aegade raamatus»). Selles laulus on hoogu, võib-olla mitte nii palju trotsi kui Haava värssides, kui just uljust ja eneseteadvust. Kahjuks polnud suur koor avaplokis veel end soojaks laulnud ja keskendumine polnud maksimaalne.

Peo ideekavandi konkursile esitasid Rasmus Puur ja Veiko Tubin oma töö pealkirja «Noored juured» all. Hilisemat pealkirja «Mina jään» kommenteeris Puur õigusega, et jäämine iseenesest pole mingi väärtus – pead hakkama ka midagi tegema! Kontserti tervikuna kuulates meenus algne pealkiri korduvalt, eriliselt aga Puuri sümfoonilist teost «Tärkamine» nautides. Ere teos eredalt ettekantuna (dirigeeris Riivo Jõgi) mõjus hüpnotiseerivalt ja kinnitas: see pidu kuulutas tärkamise aega! Mis sellest täpselt võrsub, näitab aeg.

Orkestrid olid allakirjutanule selle peo suur üllatus. Lauljatel kestab suure peo ettevalmistus kolm aastat, pillimängijatel enamasti palju kauem, sest vajalikud oskused küpsevad aegamööda. Jüri-Ruut Kangur on koos kolleegidega teinud titaanliku töö, luues peaaegu eimillestki noorte sümfooniaorkestrite näol midagi väga tähelepanuväärset. Latt oli seekord kõigi orkestriliikide jaoks uskumatult kõrgel, aga jäi püsima ja uus rekord kvaliteedis sündis. Vaimukad, säravad seaded (eriti Riivo Jõe seaded puhkpilli- ja sümfooniaorkestrile) ning romantiline nooruslik kõlavärvide pillerkaar.

Suure sisemise väega muusikat oli kõigi liikide kavas. Lastel näiteks «Paradiis», neidudel «Om laul», segakooridel «Viru lauliku mõtted». Alo Mattiiseni «Isamaa ilu hoieldes» tõestas taas, et looja enda unistus laulupeost kui ühise loitsimise rituaalist on tema enese muusika esituste kaudu tõeks saanud.

Solistid vaimustasid kooli ja koor omakorda soliste. Tekkinud fiiling pani tundma kahju, et eelmise noortepeo menuka rokikoori komme seekord ei jätkunud. Noored ootasid laval iga võimalust rokkida ja kasutasid neile antud väheseid võimalusi maksimaalselt. On tähelepanuväärne, et just originaalis bändile kirjutatud lood – «Maailm heliseb», «See on see maa», «Isamaa ilu hoieldes» – tulid lauljate nõudel kordamisele.

Üks tänavuse peo märksõna oli kahtlemata lavalt voogav helgus, kohati lausa õnnejoovastus. Lootust, et paremad ajad on ees, ammutas osavõtlik ja tähelepanelik kuulaja sellelt peolt kõvasti. Ehk mõni lustakas nipp oleks mudilaste ja laste repertuaaris lihtsalt väga ilusate laulude seas siiski rohkem võinud olla. Tuletatagu eeskujuna teinekord meelde kas või Aarne Saluveeri ideid varasematelt pidudelt («Rongisõit», «Mu suul ei ole sulgejat» jt).

Puhtsubjektiivse valikuna veel mõned tähelepanuväärsed hetked.

Olav Ehala 50 (sic!) aastat tagasi 17-aastasena loodud «Vana harjutus» vääris ammu tähtsustamist, ent enne pidu näris kahtlus, kas selle haruldaselt õhulise renessansliku loo olemus suurel laval ikka mõjule pääseb. Ettekanne õnnestus elegantselt.

Kadri Vooranna «Elu on lootus ja loomine» oli peoks kirjutatud uute lugude seas tipp nii muusika ja teksti sisukuse, orgaanilisuse kui ka esituse poolest. See laul jääb, paistis noorte nägudelt. Ja kui suurel peol läkski mõni nüanss kaduma, küll need koolides kammerlikumas esituses üles leitakse.

Eranditult kõik 17 debüteerinud saanud noort dirigenti said endi ees mühava ookeani taltsutamisega hakkama. Kellest saab veel kord laulupeo dirigent, saame näha. Sellest, kui veenvalt kehtestas end tippvormis dirigentide põlvkond – Heli Jürgenson, Hirvo Surva, Peeter Perens, Triin Koch, Toomas Voll, Aarne Saluveer –, on uutel tulijatel õppida veel küll ja küll.

Hea mõte oli tuua esile faktid, kui noorelt on kirjutatud mitmed eesti laulupidude tähtteosed: «Koidu» loomisel oli Mihkel Lüdig 24, Enn Võrk kirjutas «Eesti lipu» 17-aastaselt. Muusikaloos rohkem soliidse koolipapana kujutatud Karl August Hermanni üdini optimistlik ja rõõmus «Oh laula ja hõiska» sobis otsekui valatult ühendkoori lõpuspurti alustama. Tuleb välja, et ka papa Hermann on tegelikult helilooja, kes Puuri sõnul on «kirjutanud ja elanud nii, et veri vemmeldab, ja mõelnud sama asju, mida tänased nooredki läbi elavad».

Lootust, et paremad ajad on ees, ammutas osavõtlik ja tähelepanelik kuulaja sellelt peolt tublisti. Veendumust, et noortega on kõik hästi, et noored juured on tugevad ja annavad meie laulupeokultuurile toitu – seda nagunii. Mässata võivad noored tegijad mõnel järgmisel peol ehk veel ägedamalt ja mentorid võivad neid usaldada.

Hetkel, kui oli viimane aeg esmased laulupeomuljed toimetusse saata, et leht trükki minna saaks, alustas ühendkoor alles südamelaulude plokki. Aga pole midagi – seda, mis edasi toimuma hakkas, nagunii kirjeldada ei saa. Seda saab lauluväljakul tunda ja õnneks ka sealt kaasa võtta.