On muusikuid, kes ei mahu enda ego sisse ära. Tahavad olla igal pool ja igal ajal ning tegelikult ei jõua seetõttu kuhugi. Mitmekülgsel Janek Murdil on õnnestunud oma muusikat aga kuidagi nii sättida, et see ei pressi justkui kuhugi ning on ometi vaatamata tagasihoidlikkusele märksa olulisemal kohal.
Oma kolmandal autoriplaadil tabab Murd üsna täpselt Brian Eno mõttekäiku ideaalse ambiendi kohta. «Eluring» võib märkamatult hõljuda su ümber ja su sees, aga ta võib vabalt haarata ka kõik meeled. «Eluring» on mingis mõttes segu sellest, mis juhtuks siis, kui Sven Grünberg kohtuks «Dead Mani» perioodi Neil Youngiga. Tegemist on meditatiivse ja elujaatava albumiga, mis on kohati luuleliselt õrn ning kohati meenutab süžeevaba kulgemist kummalisel, võõral, kuid samas ka kuidagi tuttaval maastikul. Just nimelt maastikul, sest see ei ole kosmilise külmuse ja tühjuse muusika. See võib manada vaimusilma ette kiirelt voolava vee või tuules õõtsuva viljapõllu.