Kui sõiduk on, siis anna gaasi

Leslie Laasner- Imavere Rist Foto: Repro

Tähelepanu, tähelepanu, erakordne sündmus: reklaamis raha teeniv kultuurikriitik kritiseerib reklaamis ja autoäris raha teenivate kunstnikke näitust. Kui see groteskne, üpris täpselt Eesti kunsti majanduslikku käekäiku iseloomustav asjaolu kõrvale jätta, oleks kindlasti lihtne Leslie Laasneri ja Björn Koobi näitust eos eirata ja ka minu tekst lugemata jätta.

Kumbki näitusel esinevatest figuuridest ei kuulu ametlikku ega ka vähem ametlikku kohalikku kunstiskeenesse ja ka tööde teostus ei hiilga kvaliteedi või põnevate võtetega. Kui võtta aga «Sisemist põlemist» outsider art'i näitena, siis on kõik okei, võib näitust vaadata ja selle üle mõtiskleda küll.

Auto on kõige suurem väärtus, auto viib sind minema. Autoga sõites ei pea sa telefoni vastu võtma ja mõne närvilise projektijuhi igavat juttu kuulama. Autoga saab röövida panka ja saata võimalikule kopuleerimisele viitavat signaali Brigitte Bardot' või Anna Karina laadsele, tõeliselt ilusale, tõeliselt naiselikule naisele.

Nii Laasneri kui Koobi (eriti Laasneri) markantsed kujud leegitsevad ja suitsevad selgelt töödele mittemahtunud tsoonidest. Või siis läigivad hoopis vikerkaareliste õliloikudena. Moodsaid väärtusi (taimetoit & co) eiravad mehed mõjuvad ajaloole jalgu jäänud vrakkidena, nii nagu kunagise megasaate «Top Geari» kordused televisioonis. Puhas rõõm kiirusest ja metallile antud kaunist, tihtipeale fallilisest vormist, seda ilma igasuguse eneseanalüüsi, liigse mõtlemise ja tagasivaatamiseta – autoga kihutades on soovitatav põhiliselt ikka edasi liikuda. Antud maailmavaade ühendab mõlema näitusel esineva maalija töid, mis ei tähenda, et nende esteetikas midagi sarnast oleks.

Koobi autod liiguvad inimesele arusaamatust kiirusest, tühjusest ja numbritest loodud maailmas, virtuaalreaalsuses, vältides kokkupõrkeid ehitistega, et mitte pikslitemerre uppuda. Dekoratiivsed, moonutatud proportsioonidega naised on Koobi «linna» hoonete ja sõidukite vahele näiliselt paigutatud vaid proportsioonide selgitamiseks. Nende kehad on haprad ja ilmselt oskavad nad näiteks hästi parkuurida ja räägivad jaapani keeles. Aga üldiselt oskavad nad eelkõige hästi auto kõrval poseerida ja tähendusrikkalt otsa vaadata. Alati ei pruugi anumas hinge olla.

Laasneri maalidevalikust leiab sissevaateid tema eluteele: ruumi- ja maastikuvaateid, natüürmorte ja selle osaks olevaid naisi. Naised on siin nagu reklaamikunstikule kohane – osavalt objektideks ümber mängitud, neist on saanud kas huviäratavad näotud siluetid või jumaluse staatusse tõstetud sõiduki juurde käivad aksessuaarid või demijumalused, kellest näeme vaid mõnd detaili. Mõnikord saab naine pakkuda ka koomilist leevendust, näiteks siis, kui sodib ustavat musta ratsut valge värviga. Bemmi ja roosa kinga installatsioon on oma tooruses ja otsekohesuses terve näituse pärliks – oleks väga huvitav vaadata Laasnerit pigem selles tsoonis tegutsemas.

1990ndatel tuli televiisorist «Knight Rider», Lasnamäe maja ette parkisid mustad bemmid ja langenud inglitena maandusid mootorratturhiired 5–15-aastase Eesti elanikkonna teadvusse. Vaala galeriis saavad nad taas kokku fantasmagoorilises virvarris, pakkudes võimalust piiluda nende poolt ilmestatud keskkonnast sirgunud klassikalise maskuliinsusega suhestuvate indiviididega. Ajal, mil uue välismaa tuttava käest on kohane viisakalt küsida, kas peaks tema poole pöörduma «xyer» või «zir» asesõna kasutades, on tegu vaat et samaväärtusliku võimalusega kui India rahvuspargis Bengali tiigrite vaatlemine. Kõik teavad, et Bengali tiigrid ja «tõelised mehed» on ikka veel alles, kuid nähtud on neid viimasel ajal eelkõige vaid läbi keeruliste jälgimissüsteemide.

Üldiselt maalikunst on väga okei hobi, minu silmis igati etem kui näiteks asjade kokkuostmine või jalgpalli jälgimine. Ja võimalik, et kõigest saja aasta pärast jõuavad meie oma maanteekauboide lõuendid American Folk Art Museumisse, kuhugi Morton Bartletti nukkude või Arthur Bispo do Rosário tekstiilide vahele. Kui enne nende ja teiste samasuguste täiusliku maskuliinsuse ihalejate kirg fossiilkütuste ja ilusa elu järele ei pane kinni kõiki muuseumeid ja planeeti tervikuna.

Näitus

Leslie Laasner ja Björn Koop

«Sisemine põlemine»

Avatud Vaal galeriis 7. juulini