Päris unenäomäng pärast proovi

Madis Kalmeti püsinäitleja Guido Kangur on natuurilt ühtaegu vaatleja ja stiilne mängur. Kanguri Voglerisse mahuvad lavastaja, näitleja, aga suuresti ka kirjaniku elu- ja unevaatlused. Foto: Jan Lepamaa

Teater ei ole elu vastand ega nn päriselust (?!) irduv maailm, tõeline teater on alati elu kvintessents, olemise tähenduse kompromissitu, loov otsing. Ingmar Bergmani näidend «Pärast proovi» toimub vana teatri proovisaalis, turvalises ja salapärases, läbinisti töises ja ometi unenäolises paigas. 

Madis Kalmeti lavastuse mängupaik on valmiv Tallinna Filmimuuseum, kus elatud elude sleppi saaliseintes veel pole. Ivi Piho kujunduses kohtuvadki teater ja kino, sest üsna kitsukese lavariba tagaseinaks on suur valge ekraan. Ent kinolinal ei näe me ainsatki filmikaadrit, hoopis maagilist rambivalguse sõõri: nõnda tekib Priidu Adlase valguskujunduses tundlik ning Ingmar Bergmani elutööle igati kohane lava ja ekraani kokkusulandumine, ka aimatav lavatagune kujutluste ruum.

Kogenud teatrimees Henrik Vogler, kes juba mitmendat korda lavastab August Strindbergi «Unenäomängu», on tajutavalt Bergmani alter ego. Madis Kalmeti püsinäitleja Guido Kangur on natuurilt ühtaegu vaatleja ja stiilne mängur. Kanguri Voglerisse mahuvad lavastaja, näitleja, aga suuresti ka kirjaniku elu- ja unevaatlused.

Proovisaal on ülimalt intiimne territoorium ja intensiivne kohtumispaik. Igati veenvalt mõjub Vogleri pihtimus, kuidas ta armastab näitlejat kui nähtust – samavõrd usutav on tema kiuslik vihkamissööst konkreetsete kaastööliste vastu. Ehedate emotsioonide pulbitsemine ja nende range teadvustamine ongi elu teatris.

Riina Maidre mängib Anna Egermani, kelle Vogler on valinud Indra tütre vastutusrikkasse rolli. Foto: Jan Lepamaa

Voglerit külastavad proovisaali poolhämaruses kaks naist, kaks näitlejat, tütar ja ema. Riina Maidre mängib Anna Egermani, kelle Vogler on valinud Indra tütre vastutusrikkasse rolli. Maidre kostüüm assotsieerub taimega: rohelised püksid kui lillevars ja helevalge pluus nagu õis.

Helepruunid, krunniks köidetud juuksed meenutavad juurtepuhmast, see pööraks algaja näitlejanna Anna looduslikkuse otsekui pahupidi: juured õiest kõrgemal... Kui jutt kandub Anna lapsele, saabki juurte haprus lisatähenduse. Riina Maidre mängib Annat taktitundelise, karge kõrvalpilguga, huvitavalt endassesulguvana, pingsalt ennastotsiva ja parasjagu provotseerivana. On mõistetav, miks Anna mõjub oma emast täiskasvanulikumana. «Unenäomängu» temaga peaosas tahaks tõesti näha.

Anna ema, kunagise primadonna Rakeli roll on Anne Veesaarele vaimukas, vahva, parimas mõttes ootuspäratu proovikivi. Foto: Jan Lepamaa

Anna ema, kunagise primadonna Rakeli roll on Anne Veesaarele vaimukas, vahva, parimas mõttes ootuspäratu proovikivi. Rakeli ja Henriku kohtumise stseen särtsub sarkasmist, tragikoomilisest illusioonitusest, kõigi pingete all kummatigi hoidvast teineteisemõistmisest. Veesaare Rakelis näeb lavale sündinu kirglikku teatraalsust, väljakutsuvalt väljapakkuvat naiselikkust, trotslikku elutahet, enesepilklikku paatost, hulljulget tõelusele näkku vaatamist. Kuna esietendus ajastati Anne Veesaare sünnipäevale, võib rolli südamerahuga nimetada kingituseks.

Henrik Vogler on teatrimees, kellele eri eluetappidel meeldivad nii ema kui ka tütar. Guido Kanguri rollilahendus annab naistele džentelmenlikult mänguruumi, hoides neid siiski katkematult läbipuuriva lavastajapilgu haardes.

Madis Kalmetit on lavastajana järjepidevalt köitnud naistegelaste saatus, ka selles loos üks valusamaid ja klaarimaid teemasid – teatrile pühenduva naise valikute eluhind. Seejuures püsib Kalmeti lavastuses ja Kanguri rollis võimalus, et kõik proovisaalis sündiv ongi Vogleri sisim kujutluspilt, mis oleks, kui...

Sugestiivseks muutub kujutluste jagamine Annaga, kui Henrik sõnastab nende ühist tulevikku ja Anna kaasa improviseerib. See partnerlus muudab iseäranis suhteliseks elu ja teatri piiri, lõputu eneseanalüüs näib lohutu, samas tervendav enesekaitse. Kahju inimestest, nendiks jumala tütar?

Ka Peeter Konovalovi muusikaline kujundus toonitab unenäomängu haprust. Esietendusel ei sulandunud muusika veel jäägitult tervikusse, oli viive, mil näitlejad pidi helipuhanguid järele ootama. Olemuslikult haakub lavastuse muusika Guido Kanguri rolli mõtliku, lüürilise põhiheliga. Kõik on kokku unenägu, kogu maailm näitelava...

Ingmar Bergman sündis Eesti Vabariigiga samal aastal, tema 100. sünniaastapäeva ootel on Madis Kalmeti «Pärast proovi» juba kolmas sümpaatne uuslavastus: Eesti Draamateater mängib «Sarabandi», lavastaja Peeter Raudsepp; Theatrum «Talvevalgust», lavastaja Andri Luup – kõik kolm lavastust pakuvad erksa vaimuga suhtlemismudeleid, igaüks oma isikupärases stilistikas. Paar Bergmani-mängu veel ja võikski terendada teatrifestival.

**

Ingmar Bergman «Pärast proovi»

Lavastaja Madis Kalmet

Tõlkija Ülev Aaloe

Osades Guido Kangur, Riina Maidre, Anne Veesaar

Esietendus 4. juulil Tallinna Filmimuuseumis

** 

«Pärast proovi» ilmub järgmisel aastal LR sarjas Bergmani 100. sünnipäevaks.