Pärnus võitis film Mehhiko vaimuhaiglast (1)

Eva Kübar
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
XXXI Pärnu Filmifestivali võitjad: Knutte Wester, Mark Aitken ja Eltjo Witkop. Viimane esindab võitjat Jan Louterit.
XXXI Pärnu Filmifestivali võitjad: Knutte Wester, Mark Aitken ja Eltjo Witkop. Viimane esindab võitjat Jan Louterit. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Väsimatu Mark Soosaare eestvedamisel peeti Pärnus juba 31. korda dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali, kus seekord võidutses briti režissööri Mark Aitkeni film «Saabusin surnult».

Pärnu Filmifestival

3.–9. juulini Pärnus

10.–16. juulini jätkub Pärnus, Viljandis, Heimtalis, Toris, Manõjas, Urvastes

«Saabusin surnult» pärjati nii festivali peaauhinna kui ka parima kunstifilmi auhinnaga. Film räägib mehest, kes toodi poolsurnuna vaimuhaigete varjupaika Mehhikos Juarezes. Ta polnud võimeline voodistki tõusma ning gangreeni tõttu eemaldati tal mitu sõrme. Varjupagas võttis mees end aga kokku, rabeles mustast august välja ning nüüd hoolitseb sealsete haigete eest.

Filmitegija Aitken jõudis varjupaika tänu Chuck Bowdeni raamatule, mis kõneleb samast asutusest, ja kohtus seal filmi peategelasega. «Kohtusin temaga väga õigel ajal, kuna tal oli just väga suur tahtmine kellelegi oma lugu jutustada,» selgitas Aitken Postimehele.

Linateoses näidatakse kogu varjupaiga elu ilustamata – alates puuris apaatse pilguga tühjusse vaatavast haigest kuni agressiivsete tüüpideni, kes teistele hambad sisse löövad. Eetilise poole pealt leiab režissöör, et selliseid inimesi peab kindlasti filmima. «Ma arvan, et inimesel on õigus näha, mis olukorras vaimuhaiged elavad. Me ei peaks neid ühiskonna eest peitma,» kõneles ta.

Tänu Aitkenile otsis filmi peategelane üles ka oma tütre, keda ta ei olnud 20 aastat näinud. Nende kohtumine, millest kujunes režissööri jaoks üks keerulisemaid katsumusi, on samuti filmis näha. «Tundsin sellel hetkel, et ma ei lavasta enam mitte ainult oma filmi, vaid nende omavahelisi peresuhteid,» meenutas Aitken festivali viimasel päeval saalis publikuga vesteldes.

Pärnu Filmifestival ongi eriline selle poolest, et publikul on võimalus filmitegijatega vahetult suhelda. Saalid on väikesed, inimesi vähe ning võrreldes kas või Maailmafilmi festivaliga Tartus on kõik kompaktsem ja hubasem. Ning kui film meeldis või tekitas mõtteid, võib selle režissöörile kas või sealsamas Uue Kunsti Muuseumi nostalgiahõngulises kohvikus (menüüs nii kartulisalat viineriga kui ka liivarõngas!) ligi astuda ja juttu teha.

Lisaks ekspertide žüriile on Pärnus alati olulisel kohal ka rahva arvamus ehk Eesti rahva auhind, millele kandideerivaid filme näidatakse nädala jooksul ETVs, kus kõik oma lemmiku poolt hääletada saavad.

«Hoidke nüüd kõik kõvasti hinge kinni!» manitses Mark Soosaar oma abilist Vaiko Edurit, enne kui viimane lõputseremoonial arvutiekraanilt vaatas, et seekordse rahvahääletuse võitis rootslase Knutte Westeri film «Vallaslaps» («Bastard Child»).

Wester on oma filmiga tõepoolest palju vaeva näinud ning leidnud väga erilise filmikeele. Ta jutustab vanaemalt kuuldud lugu sellest, kuidas too sünnitas vallalapse, Knutte ema Hervori, ja aeti toonases, 20. sajandi alguse ühiskonnas, kodunt välja. Naine üritas mitu korda last ära anda ning ennast isegi jääauku uputada, kuid saatuse kiuste läksid need plaanid nurja. Tema lapsest Hervorist sirgus hiljem aga naisõiguslane. Karm lugu on kinolinale toodud 780 joonistuse abil, mille Knutte on ise maalinud. 

Kuna Knutte kuulis lugu oma vanaemalt ja pidi juba väikese poisina peas sündmustest pildi maalima, olid tal kujud sisuliselt juba olemas. Samuti arvab režissöör, et selline jutustamisviis aitab vaatajal tegelastega paremini samastuda. «Kui näed inimest ekraanil lihtsalt rääkimas, on raske ennast temaga samastada,» ütleb Knutte Wester intervjuus oma koduleheküljel. Ta jätkab: «Pildid loovad avatuse, mis laseb vaatajal mõelda, aga mis siis, kui see oleksin mina? Aga mis siis, kui see oleks minu laps?»

Seekordsed võidufilmid on kõik karmid, tõsised ja mõtlemapanevad. Nii ka parima teadusfilmi auhinna saanud «Hallid rakud» («Grey Matter»), mis portreteerib avatult mitut ajukasvaja käes vaevlevat patsienti ning näitab väga detailseid kaadreid kasvajate eemaldamisest. Film, mida nõrganärvilistele kindlasti ei soovitaks.

Järgmine Pärnu Filmifestival tuleb aga vaatajateni juba veidi uuenenuna. Esiteks võetakse ametlikult kavva ka teadusfilmid, nii et oodata on teadus- ja dokumentaalfilmide festivali. Teiseks hakatakse suvepealinna filmipidu nüüd pidama kevadel või sügisel, et tõmmata inimesi Pärnusse ka muul ajal kui vaid suvel.

Võitjad

Eesti rahva auhind: «Vallaslaps» («Bastard Child»), režissöör Knutte Wester (Rootsi) – hääletasid Eesti Televisiooni vaatajad

Festivali suur auhind olulise sõnumi ja kõrge kunstilise taseme eest: «Saabusin surnult» («Dead When I Got Here»), režissöör Mark Aitken (Mehhiko/Suurbritannia)

Parim teadusfilm tänapäeva meditsiinist: «Hallid rakud» («Grey Matter»), režissöör Jan Louter (Holland)

Parim tudengidokk: «Nael» («Nail»), režissöör Filip Sotnitšenko (Ukraina) 

Kumu aupalk parimale kunstifilmile: «Saabusin surnult» («Dead When I Got Here»), režissöör Mark Aitken (Mehhiko/Suurbritannia)

Parim lastefilm: «Tolm» («Dust»), režissöör Deepak Tolange (Nepal)

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles