Veiniks või moosiks

«Tagasi Burgundiasse» peakangelased lapsepõlves Foto: Kaader filmist

Mõned prantsuse režissöörid on sellised, keda armastatakse välismaal palavalt, aga prantslased ise neid nii väga ei hinda. Cédric Klapisch on lavastaja, kes on kodupubliku seas suures soosingus ning kelle filme oodatakse pikisilmi.

Väljaspool Prantsusmaa riigipiire tuntakse ennekõike Cédric Klapisch'i menufilmi «L’auberge espagnole» («Hispaania võõrastemaja»), mis on 2002. aastast pärinev komöödia prantsuse tudengitest, kes tulid Hispaaniasse ja astusid Erasmuse üliõpilasvahetuse programmi raames eluülikooli.

Film tõi miljonite vaatajateni noorte elu Barcelonas, kus tuli hakkama saada täiskasvanuelu esimeste sammude, rõõmude ja muredega. Prantslased ise on seejuures veendunud, et filmile järgnenud aastatel prantsuse üliõpilaste seas toimunud massiline Hispaaniasse vahetusaastale sõit oligi otseselt seotud linateosest saadud inspiratsiooniga minna avastama elu lõunanaabrite juures. 

Värske film «Tagasi Burgundiasse» («Ce qui nous lie») on tõeliselt südamlik, soe ja muheda huumoriga linateos ühe pere elust Prantsusmaa maalilises veinimõisas. Loo keskmes on kolm õde-venda, kes on terve elu kasvanud üles viinamarjade keskel, tundnud sidet looduse ja oma kodukohaga ning jälginud aastaaegade vaheldudes, kuidas nende särasilmne isa hoolikalt kauneid veine valmistab.

Vaatajana satume nende ellu ajahetkel, kui ema on juba elavate kirjast lahkunud, isa on raske haiguse tõttu haiglas ning perekond on lagunemas. Prantsusmaal on pereärid ehk veidi rohkem levinud kui meil, aga sellegipoolest on moodsate aegade keskmes, kui inimesed rohkem reisivad, üha tavalisem, et noored otsivad ka oma rada ning ei astu enam vanemate jälgedes.

Pere kolm nüüdseks täiskasvanud last, üks tütar ja kaks poega, on üllataval kombel kõik veinitegemisega ühel või teisel moel seotud. Noor Juliette (Ana Girardot) on võtmas üha rohkem oma isa kohustusi veinimõisa juhtimisel üle, harjutab enesekehtestamist ning teeb esimesi julgemaid samme enda otsuste usaldamiseks. Hea viinamari võib anda suurepärase veini, aga temaga halvasti käitudes võib marjast ainult moosi saada.

Kahest poisist vanim, Jean (Pio Marmai), on maailmarändur, kes on teinud maakerale peale rohkem kui ühe tiiru ning jätkanud samuti veinide keskel, aga hoopis teisel kontinendil, oma veinimõisas Austraalias. Isa haigusest kuuldes naaseb ta koju ning asub pärast pikki aastaid eemalolekut lahti mõtestama oma elu võõrsil ja sidet kodumaaga. Pere pesamuna Jérémie (Francois Civil) jaoks on veinivärk alati natuke võõras olnud, kuid samas pere poolt surve just sellel erialal jätkata on tuntav.

«Tagasi Burgundiasse» lavastaja puhul on tähelepanuväärne, et kuigi ta on enamasti valinud oma filmidele küllalt traditsioonilised teemad – peresuhted, armastus kodumaa vastu ja täiskasvanuks saamine, siis tehnilise poole pealt on ta uue aja inimene ning on alati eelistanud rakendada väga kaasaegseid digitaaltehnikaid. Tänu sellele on «Tagasi Burgundiasse» tõeline silmakomm, kus näeme imekaunist prantsuse loodust nii luubi all kui ka kõrgelt taevast droonivaatest.

Prantslaste silmis on kaks ülimat kunstivormi: kino ja vein. «Tagasi Burgundiasse» ühendab need mõlemad ning teeb vaatajale rõõmu oma hingesoojuse ja kaunite vaadetega ning annab uut inspiratsiooni tegemaks elus just seda, mida kõige rohkem armastad. Teravama pilguga vaatajatele jääb filmist meelde ka paar toredat nippi viinamarjade ja veinide degusteerimise kohta!

«Tagasi Burgundiasse»

Prantsusmaa 2017

Režissöör Cédric Klapisch

Eesti kinolevis alates 7. juulist