Retsidivist Männiku rehabiliteerimine

Kinoteatri lavastus «Murru 422/2» Foto: Siim Vahur

«Murru 422/2» on näidend ilma näitlejateta, aga seda võimsama teatraalsusega. Tegevus toimub vangilaagris, kus vaataja on 29 omasuguse ohvri kõrval sunnitud kulgema nii ajas kui ka ruumis ja üpris võigastel radadel.

Vanglateema on meedias pidevalt populaarne, seda vähemalt perestroika alguspäevist saadik. Kirjanduslikus žanris on mulle parima mulje jätnud episoodid Leo Kunnase «Sõdurjumala teenrist». Samuti mäletan ühte Teet Kallase novelli aastast 1977, kus hull eksikombel vanglasse pannakse ja välitöödel kahele platnoile raudkangiga vastu pead virutab.

Nii et teema iseenesest pole uus. Ometi on lugemine üks ja lavastusest osavõtt hoopis teine asi. Nii nagu vangilaagris puudub ka teatris privaatsfääri võimalus. «Murrus» on see eriti tuntav, sest vaatajat ei lasta hetkeski oma mõtetega üksi olla, teda sunnitakse liikuma, kuulama, sööma. (Kellel ei vea, ka töötama.) Vajaduse korral hoitakse teda kambris või jalutuspugerikus kinni, aga mitte hetkekski üksinda. Isegi pissile ei saa.

Teiseks on kohalolekuefekt omaette uus ja võimas kogemus. (Ehkki usutavasti pakub lavastus elamuse ka neile, kes ise Rummus või mujal kinni istunud.) Vanglas ei loe see, mida sa väljas teinud oled, vaid ainult see, mida sa siin teed. Etenduse publiku suhtes kehtib seesama. Siin juba massi varju peitu ei poe nagu tavateatris võimalik.    

Tekst, mida publik kõrvaklappidest kuuleb, on napp ja täpne. See ei romantiseeri, ei mõista hukka, ei kaldu kõrvale. («Joodi kõike, mis põleb ja plahvatab.», «Iga väike asi ajab sind närvi ja sa vajad tegevust.») Isegi sellised väited nagu «Mina ei saa aru, kuidas inimesed kambris hulluks ei lähe» või «Pinged nagu tapsid inimese ära» ei kõla drastiliselt, vaid täiesti argiselt.

Leidub ka pehmemaid toone – kuidas vanglasse kiriklikku laulatust läbi viima tulnud Toomas Paulil armulauavein mahlaga asendati ja pulmatort läbi otsiti. Emotsionaalselt eredaimalt mõjus tõdemus, et pärast vabanemist võib vang endistest lähedastest loota ainult ema truudusele – naine ja lapsed ei tule arvesse.

Juba esimene stseen – bussis istuva publiku ükshaaval konvoeerimine siseruumi – mõjub elamuslikult. Seda suurel määral just tänu saatetekstile, milles endised vangid kirjeldavad oma tundeid vangla ukse esmakordse sulgumise järel selja taga. Nii saab publik just sellise häälestuse nagu vaja. «Selline tunne, nagu lastaks maha.» Ja mida muud see vangisistumine on kui ajutiselt mahalaskmine.

Lavastusmeeskonda tuleb kiita tempode ja tüki pikkuse laitmatu balansseerituse eest. Etendus on piisavalt pikk, et vaataja jõuab tunda küllaldasel määral ängistust, aga samas piisavalt lühike, et see ängistus ei muutu igavaks. Ehkki puänt on «Murrul» ka – audiovisuaalne ja omamoodi peegelpilt eelnenud osale lavastusest. Sellest hoolimata jääb lõpus prevaleerima suur kergendustunne ja jalad liiguvad nagu iseenesest kiiresti väljapääsu poole.        

Enam-vähem kogu etendust täitvad vangide ja vangivalvurite mälestused on sugereerivad, ehkki uusi põrutavaid fakte ei paku. Hierarhiad ja kombed, paroolid ja traditsioonid, seks ja vägivald. Alatasa piinav tulevikuunistus: «Mis me pärast teeme?» ja ette teada vastus: litsid, viinad, pidu. Ja varsti teekond tagasi trellide taha.

Suurima uudisena jäi meelde paradokslik, kuid ilmselt tõene arvamus, et enne tähtaega vabaks lastud kurjategijate kordasaadetavad uued kuriteod on asjade loomulik käik, ja kui nad kogu aja ära istuma peaksid, oleksid nad veel kurjemad. Stilistiliselt on memuaare meisterlikult töödeldud, tühja juttu tükis ei kuule.    

Ilmselt pole ma ainus, keda etenduse vältel painas küsimus: mis juhtuks, kui mõni vaataja karmidele käskudele («Ühte viirgu paigale!», «Esimene rühm: samm ette!», «Jalutage!» jne) vastu hakkaks? Ma usun, et peksa «reisisaatjate» käest just ei saaks, aga autentse vangilaagrimeeleolu rikuks ära küll. Teisalt: vanglast välja visatud saada oleks omamoodi ahvatlev kogemus.

Lavastusest jääb kordumatu ja kauakestev järelmõju. Kui selline osalusprogramm toimuks tegutsevas vanglas, siis seda poleks. Nüüd lisandub kogu ahistatusele ja brutaalsusele magusvalus nostalgia: seda konkreetset vangilaagrit, kus parimatel aegadel istus korraga kinni 1800 meest koos kõigi oma emotsioonide ja mõttemaailmadega, ei ole enam. On vaid vaikus ja aeglane lagunemine. Ning teisel pool teed Rummu alevik, mille miljöö pärast oma funktsiooni kadumist jätab erakordselt sürreaalse mulje ja kaunistab etenduspaika väärika raamina.

Ainsa negatiivse momendina võib esile tuua, et kõrvaklappidest kostuv tekst kipub vahel valvurite käsklustest üle kostma, nii et neist on raske aru saada. Mis omakorda tekitab hirmu viimastelt sõimata või isegi vastu lõugu saada. Aga eks seegi ole vanglaolustikule traditsiooniline. Ja tegelikult on miinuseks seegi, et etendusele lubatakse naisi.

Kinoteater on varem tutvustanud õpetaja ja mustkunstniku elukutse varjatud rõõme ja muresid. Nüüd on täisväärtuslikuna lisandunud retsidivistid. Sest kui see polegi amet, siis elustiil kindlasti.

Olen vabanenud (või veel kinni panemata) vangidega mitu korda kokku puutunud. Ja kuna nad on üsna jutukad, olen ka nende mentaliteediga suhteliselt tuttav. Suur osa neist kinnitab muuseas, et nad pole midagi halba teinud ja istusid kinni kas eksituse tõttu või sõbra päästmiseks. Ka sellest aspektist muudab «Murru 422/2» vaataja mõtte- ja tundemaailma vangi omaga võrdväärseks.

Kinoteatri lavastus «Murru 422/2» 

Idee ja teostus: Henrik Kalmet, Paavo Piik, Paul Piik, Priit Põldma, Illimar Vihmar, Revo Koplus ja Raido Linkmann. 

Esietendus endises Murru vangilaagris 3. juulil