Rein Rannap: Mul tulevad need meloodiad nii kergesti!

Rein Rannap ooperi «Nurjatu saar» proovis. Foto: Gunnar Laak.

Saaremaa ooperipäevade publiku ees rullub täna õhtul esimest korda lahti muinasaegne lugu, mille on muusikasse seadnud Rein Rannap. Alates oktoobri algusest on ürgandekas Klaveripoeg puhkepäevadeta pühendunud oma esimesele täispikale ooperile «Nurjatu saar». Rannapi soov oli hoida teose sisu saladuses kuni esietenduse lõpuni. Vestlesin temaga paar päeva enne esietendust.

Üldiselt kipub ooperitega olema nii, et esimest korda vaadates ei saa mitte midagi aru – isegi sisukokkuvõtet mitu korda lugedes. Kas te ei pelga, et kui sünopsist kavalehel pole, ei jõua sõnum üldse publikuni?

Õigustatud küsimus! Tulin just ooperitelgist proovist ja minu viimased sõnad Eesti Kontserdi direktorile olid: nüüd lähen ja räägin Postimehele sisu lahti! Kas soovite, jutustan kohe kõik ümber?

Mina olen küll seda tüüpi ooperikuulaja, kes eelistab ilma sünopsist lugemata vaadata…

Jah, ma arvasin ka, et nii on põnevam! Samas on mul väga kurb, et sisukokkuvõte tuleb nüüd kava vahelehena. Minul on muidugi raske hinnata, kas vaatajad saavad aru või ei saa, sest olen selle teksti tuhandeid kordi läbi lugenud. Kahjuks pole meil ka tiitreid, tavaliselt projitseeritakse libreto tekst, et oleks lihtsam jälgida. Kellelegi ei tulnud meelde, et neid on vaja, mulle ka ei tulnud. Kuigi lauljate diktsioon on väga hea! Peaosalise Marko Matvere kui draamanäitleja tekst on ülimalt arusaadav, ka poplauljatel on sõnu selgelt kuulda. Aga publik ei tule ju sinna tööle, vaid lõõgastuma – neilt ei saa nõuda, et nad jälgiksid tohutu tähelepanuga iga silpi. Ikkagi on mul nii kahju: see pisendab loo dramaatilist mõju, kui on teada, kes lõpus sureb!

Kelle mõte oli sisukokkuvõtet mitte trükkida?

Minu. Algul tuli Eesti Kontsert sellega kaasa, nüüd arvatakse teisiti. Ei taheta, et vaatajad pärast kaebavad.

Saaremaa ooperipäevade ooperitelk Kuressaare vanas linnusehoovis. Foto: Gunnar Laak

Üks ooperižanri võlusid ongi selle teatav keerukus, võimalus sümboliterägas teed otsida? Plakatlikku lihtsust ei peeta ju vooruseks.

Samas on sisukokkuvõtted väga lihtsad, isegi häirivalt primitiivsed. Ooperis endas mind keerukus ei võlu!

Ooper on küll kõigi kunstide sümbioos, aga viimaste eesti algupärandite puhul on sageli tekkinud küsimus, kas tegemist on üldse ooperiga. Mis vahe on teie jaoks näiteks muusikalil ja ooperil?

See piir on hägune. Saaremaal on ooperifestival ja minu teos on läbivalt muusikaline. See pole muidugi läbikomponeeritud, vaid numbriooper, ning selles on ka retsitatiive. Ooper on see sellepärast, et meid juhib läbi loo muusika, mitte sõnaline tekst. Ja sisu… Kuid ka muusikale on muidugi tehtud dramaatilistel teemadel. Ma tõesti ei oska seda öelda!

Piiri võib ehk tõmmata ka hääletekitamise maneeri põhjal?

See ei saa tänapäeval lakmuspaber olla, ka Estonias võimendatakse peaaegu kõike. On pigem teoreetiline küsimus, kas laulja kostab saali ka ilma võimenduseta või mitte. Marko Matvere laulab peaosas ooperihäälega, nii nagu ta tegi «Hüljatutes» ja «Georgis». Kui tugev see on – ma pole detsibelle mõõtnud. Võib öelda, et ta laulab ka ooperliku maneeriga. Selline viikingite pealik, ennast täis ja kuri. Kõik teised tegelased on head. Koosseis on õnnestunud paremini, kui ma lootagi oskasin. Olen varem juba öelnud, et sain kõik need muusikud, keda soovisin. Ideaalne! Lugu on vokaalselt piisavalt nõudlik. Näitlejad võivad küll näosaates särada, aga originaalteost tehes võivad nad hätta jääda ja seega läksime tipplauljate peale välja. Peale Markus Teeääre on kõik osalised varem näidelnud. Kui läksime esimest korda stuudiosse Oti ja Lenna duetti salvestama, kukkus mul suu lahti: ma ei oleks osanud aimatagi nende häälte sellist klappi. Nende häälte vibrato võngub täpselt samal kiirusel, nad on kui valatud duetti laulma. Ja see, mida Kristel Aaslaid teeb oma subretiosas, on nagu sõõm värsket õhku!

Lenna Kuurmaa ja Ott Lepland ooperis «Nurjatu saar». Foto: Gunnar Laak

Te olete varasemates intervjuudes öelnud, et ootasite väga võimalust ooperit kirjutada. Kust see ooperiihalus, ega ometi kunagisest põgenemisajast Itaalias? Või juba lapsepõlvest? Olete meenutanud, kuidas veetsite päevi pööningul lugedes ja kirjutades, unistades nii maalikunstniku kui ka lavastaja ametist.

See on lapsepõlvest. Kust täpsemalt, ei tea. Vannitoas laulsin enne oopereid, kui olin üldse päris ooperisse sattunud. Weberi «Nõidkütt», mida nägin kolmandas klassis, avaldas tohutult muljet, aga teadmine, et tahan ooperit teha, oli mul varem, ilmselt juba mulle kaasa sündinud. Lapsena tahtsin Kaval-Antsu põhjal ooperi kirjutada, aga ema ei viitsinud vist teksti teha. Aga kuuendas-seitsmendas kirjutasingi ühe lastemuusikali.

See oli vist Heino Väli raamatu põhjal – «Elas kord päevakoer»?

Jaa, see muusikaline materjal on mul isegi alles! See pidi trükis ilmuma, aga midagi juhtus. Ma arvan praegu, et küllap olid klaverisaated tehniliselt liiga keerukad – need oleks ilmunud ju ootuses, et kooliteatrid hakkavad seda mängima. Kooli muusikaõpetajale oli see ehk liiga virtuoosne.

«Nurjatut saart» olete kõikjal nimetanud oma esimeseks ooperiks. Samas oli ooperlikku ju ka 1975. aastal kirjutatud muusikas Kalju Komissarovi lavastusele «Protsess».

See polnud mingi ooper. Ja ega see olnud ka nii hea muusika, need olid minu esimesed katsed progeroki stiilis. Jah, tulles tagasi: mis on mind mõjutanud? Itaalias olin vaid paar kuud ja seal polnud mul teatriga mingeid kokkupuuteid. Hiljem Los Angeleses käisin kõiki oopereid vaatamas. Esa-Pekka Salonen oli seal peadirigent ja Placido Domingo kunstiline juht. See polnud päris METi tase, aga siiski piisavalt kõrge.

Vahetult enne teie emigreerumist sündis veel ju ka «Muumimuinasjutt»?

See oli nukuteatrile, aga see polnud ka päris ooper. Tõsi küll, 1990. aastate keskel Eestisse tagasi tulles kirjutasin ühe lühiooperi. Oli selline Eesti lühiooperite õhtu plaanis. Mingite intriigide tõttu jäi minu oma ette kandmata. Toodi igasugu põhjendusi ja kõik ajasid üksteise peale.

Sellest teosest vaikib isegi Eesti Muusika Infokeskus.

Ega keegi peale minu seda teagi! «Nurjatu saar» on kindlasti minu esimene ooper. Kõik varasemad valmistasid mind selle täiemahulise ooperi loomiseks ette. Esimest korda elus komponeerisin retsitatiive! See meeldis mulle väga. Tahaksin veel hirmsasti kirjutada ka ühe päris-, ilma võimenduseta ooperi. Sümfooniaorkestri täiskoosseisule. Ooperiteatris, kus on pikk ettevalmistusaeg.

Andrus Albrecht ja Tõnis Mägi ooperis «Nurjatu saar». Foto: Gunnar Laak

«Nurjatus saares» olevat rohkesti koore – kadakate koor ja hüljeste koor. Kuidas te koori rolli mõtestate? Kas nagu antiiktragöödias, kus koor annab tegevusele hinnangu või kommenteerib seda?

Koore on seal rohkemgi. Muide, kadakad on väga olulised tegelased! Olen kasutanud varemgi sellist joigumisega sarnanevat maneeri, nii panin laulma ka hülged silpidel, mis õieti midagi ei tähenda. Nad kommenteerivad seal ka pisut, aga on ikkagi ka ise tegelased, kes viivad tegevust edasi. Kooridel on tõesti tähtis roll. Žanriliselt kuuluvad mu koorid pigem klassikalises kui rokistiilis kirjutatud muusikasse. Mitte et seal üldse dissonantse poleks, aga…

Nüüd te juba ennetasite mu küsimust, kas selle ooperi muusikalises kirjaviisis võiks olla kohta millelgi atonaalsel või vähemalt dissonantsidel ja klastritel.

See on üleni meloodilises ja heakõlalises helikeeles, aga seal on siiski mõned lõigud, kus on vaja illustreerida tegevust… Loomulikult ma ei tunnista dodekafooniat ja atonaalsust, aga polüharmooniat on seal küll – mida olen ju terve elu kasutanud pinge loomiseks, kaks värvi korraga. Kui on mõni väga tontlik või viirastuslik hetk – klaster pole minu jaoks dissonants, vaid helimaalingu üks osa. Nii nagu kunstnik kasutab musta, kasutan mina klastrit. Nagu tume plekk maalil. Atonaalsus on intellektuaalne konstruktsioon. Sellega pole võimalik anda edasi emotsioone. Aga mulle on tähtis, et mu tunded jõuaksid maksimaalselt iga kuulajani ja sellepärast kasutan keelt, mis on kuulajale tuttav. Olgu see siis nagu pop- või filmimuusika.

Heakõlalise ja emotsioonidele rõhuva nüüdisooperi näitena meenub mulle Läti helilooja Eriks Ešenvaldsi viimane teos «Müüritud». See sai palju kriitikat, kuna helilooja oli selle komponeerinud oma varasemate helitööde põhjal. Kuuldavasti olevat teil juba lapsepõlvest saati virnade viisi avaldamata laule, kas neid ei saaks ära kasutada?

Ei-ei, see on kõik uus. Oma visandeid pole ma üle vaatama hakanudki. Mõnest laulust pole midagi säilinudki. Mul tulevad meloodiad nii kergesti, et ma ei usu, et mul on üldse kunagi vajadust hakata midagi varasemast otsima. Tekst inspireerib mind niivõrd hästi. Meloodiad tekivad mul kohe koos harmooniaga ja siis on vaja vaid luua faktuur.

Alguses pidi «Nurjatu saar» lavale jõudma juba eelmisel suvel, 2015. aastal müüdi sellele isegi juba pileteid. Kuidas siis lugu oli, kas Eesti Kontsert ei vedanud ühe aastaga kaht eesti algupärandit (mullu esietendus ooperipäevadel Ülo Kriguli «Luigeluulinn») välja või ei saanud teos lihtsalt valmis?

Aega oli üsna vähe. Liiga vähe, et lavastaja saaks süveneda. Logistiliselt poleks ka jõudnud. Praegugi läks väga palju aega kõikvõimalike detailide peale. Kas või diskussioon selle üle, kas ehitada trummidele oma putka või mitte. Dekoratsioonide asemel on meil video, näitlejate näod projitseeritakse suurelt, see annab muusika kuulamisele väga palju juurde. Aga kõigi nende asjade korraldamine on aeganõudev.

Marko Matvere ooperis «Nurjatu saar». Foto: Gunnar Laak

Kas ooper ise oli aasta varem valmis?

Ei, 2015. aasta suvel kindlasti üleni mitte. Aga see oleks saanud valmis selle aastaga. Nüüd tean, et ooperi kirjutamine võtab aega terve aasta, 12 tundi päevas. See töömaht jagunes mul veidi pikema aja peale, sest mul oli vahepeal ka kontserdireise ja üks muu kirjutamistöö. Aga alates esimesest oktoobrist pole ma mitte midagi muud teinud. Ainsagi puhkepäevata.

Laululoojana võrreldakse teid Valgrega, aga kellega võiks võrrelda teie lähenemist nõudlikule ooperižanrile?

Mina ei tea, et mind oleks nii palju võrreldud. Minu meelest ei annagi võrrelda. Mina pole oma isiksusega mahtunud ühtegi kasti. Kui olen isegi püüdnud sinna ronida, siis saba ja sarved on ikka välja jäänud. Olen nurgelisem kui Valgre. Rohkem žanritevaheline tüüp, mõjutusi on mul nii kergemalt kui ka tõsisemalt poolelt – nagu kaks lainet kitsal poolsaareribal.

Kui nimetasite Läti ooperi kriitikat, siis ma juba jõudsin mõelda, et see on minu muusika ja kirjutatud minu helikeeles. Ma pole püüdnud üle oma varju hüpata ega oma nokka teise suunda kangutada. Kellele mu muusika on meeldinud varem, meeldib ka see ooper kohutavalt. Need, kes pole mind pidanud tõsiseltvõetavaks heliloojaks – nende arvamust see kinnitab.

Minu jaoks on tähtis, et a) muusika oleks ilus ja b) ei oleks igav. Mina neelan alla, kui teised heliloojad ei pea mind omasuguseks – vahel on küll natuke kurb –, aga pigem mõistku mind publik. Kui nemad kehitaks õlgu, siis see oleks mulle veel kurvem.

Vähemalt sama palju huvi kui uus ooper on tekitanud teie tulevane esinemine koos Jaanus Nõgistoga 20. augustil Tallinna lauluväljakul «Eesti muld ja Eesti süda». Kumb tekitab rohkem ärevust?

Kindlasti ei ole need sama kaaluga sündmused. 20. augustil on mul suhteliselt tavaline kontsert mu vanadest lauludest, nagu on ennegi tehtud. Lihtsalt see on uhkemalt korraldatud ja lavastatud. See, kes parasjagu kitarri mängib, ei muuda lauludes olemuslikult midagi. Aga esimese ooperi sünd – see on hoopis midagi muud!

***

Rein Rannapi märuliooper «Nurjatu saar»

Etendused 14. ja 15. juulil kell 20 Kuressaare ooperimajas.

Libreto Andrus Kivirähk, laulusõnad Wimberg, lavastaja Vahur Keller (NUKU teater), kunstnik Jaanus Laagriküll, videokunstnik Taavi Varm, tantsuseaded Märt Agu.

Osades: Marko Matvere, Tõnis Mägi, Ott Lepland, Lenna Kuurmaa, Andrus Albrecht, Kristel Aaslaid ja Markus Teeäär.

Ooperipäevade festivaliorkester, dirigent Martin Sildos.

Kaasa teevad kammernaiskoor Sireen, Eesti Rahvusmeeskoor, Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejatudengid ja tantsijad.