Nädala plaat. Kvasarite otsirännakutel

Shabazz Palaces Foto: promo

Shabazz Palaces

Quazarz: Born on a Gangster Star

Sub Pop

Hinne: 5/4

Kvasarid on intelligentsemaid popmuusikuid ikka huvitanud. Neid otsis Herbie Hancock ja ka Una Bomba. Nüüd siis Shabazz Palaces, USA hiphopiduo, mille liikmeteks Ishmael Butler ja Tendai Maraire.

Butler kuulus omal ajal punti Digable Planets, kelle 1993. aasta hitt «Rebirth of Slick» USA kõrvu nuumas. Futuristliku nimega DP läks pärast kaht plaati laiali. Kui Maraire, kes mängib Aafrika pille, nagu mbira ja hosho, tahtis temaga muusikat teha, ütles Butler, kes oli vahepeal läinud filmi õppima, algul, et muusika ei huvita enam teda. Huvitaval kombel on ulmemuusika must, ulmefilmindus aga valge ja ei lastud seda olukorda Butleril parandada.

SP 2014. aasta album «Lese Majesty» oli aga suurlinna sümfoonia, Egiptuse paleede ja hauakambrite muusika, see oli kinemaatiliselt killustatud, 33 väikseks tükiks liigendatud. Ebatavalises taktimõõdus, moonutatud.

Revolutsioon käib endiselt, muudetud on lihtsalt selle suunda. «Quazarz» jutustab loo United States of Amurdercasse saadetud tulnukast, seitsmenda unenäo nägijast, kellele on igavese suudluse vajutanud Awet Päikeselõhnaline. Ta tuleb tohutust Impeeriumist, mis ulatus üle miljonite maailmade võimsa kaksikspiraali Galaktika. Ka selle langus oli tohutu – ja pikaajaline.

See pole sedasorti afrofuturism, mis eirab sotsiaalpoliitikat. Betty Shabazz oli Malcolm X-i naine ja «Quazarzil» leiame eest jubeda maailma – Trumpi Ameerika, kus räägitakse relvadega. Me oleme tapnud armastuse, tapnud Prince’i, tapnud raha ja seksi. SP tahab näidata valgust võltsi peale. Sest mis see must muusika muud on kui bluus ja bluus ju sündis randadel, kus orjalaevad randusid, sündis ulguva tuulena, väikelinna vabadusekaotuses ja suurlinna isolatsioonis.

Amurdercas libised niisama läbi elu, rikkana, veel suuremate korteritega, ilusamate kellade ja kiiremate lennukitega. Ainult et neil pole su jaoks mingit tähtsust. Meie all laiub surnud linn, aga see pole reis tühjusesse, vaid radioaktiivsete rütmide maailma. SP maailmas ei tee radiatsioon sinust santi, vaid superkangelase. Iga ühiskond on korraga ratsionaalne ja irratsionaalne. «Quazarzi» eksogeograafia on ülikülluslik  mõõdutundetuses. Tähtedevahelised põgenikud Butler ja Maraire liuglevad mikrokosmoses, koguvad planetaarset informatsiooni ja otsivad vaenulikke sagedusi.

SP põlistab digitaalseid müütsüsteeme, mille audioastroloogiline kord on hapnik kõrvadele. Toimub lainete ülekanne, likviidne funk tulistab tähti. Teksti on vähe, vokaali kasutatakse rohkem instrumendina. Instinkt traditsiooni asemel. «Deesse Du Sang» on instrumentaalne, «Moon Whip Quaz» lausa hausilik, aga see muusika poleks kõle isegi Ishi siriaparaadita. See on siiski üsna popilik plaat, mis lihtsalt loksub peas diagonaalides ja vajab hi-fi alateadvust. Dee Dee Sharpi 1965. aasta souli sämpliv singel «Shine A Light» on ehk kitsaima spektriga just retrolikkuse tõttu.